Septembris lõppenud Euroopa meistrivõistluste valiktsüklis osalenud jalgpallurid kinnitasid, et tulemus võinuks olla küll veel parem, kuid nende enda isu uute proovikivide järele läheb igal aastal aina suuremaks, kirjutab värske Jalka.

Võõrsil 1:0 võit Sloveenia üle, kodus sama vastase vastu 1:7 häving. Kaks viiki Bulgaariaga, Taanilt võõral väljakul 0:8 kaotus. Kui neid tulemusi võrrelda, siis ebastabiilsemat valiktsüklit on raske ette kujutada, kuid just sellist vormikõverat näitasid Eesti U-21 jalgpallurid erinevatel etappidel mullu kevadest tänavu sügiseni.

"Täiesti rahule ei saa valiktsükliga kindlasti jääda. Meeskond oli meil väga hea ja me olnuks suutelised kõrgemale kohale mängima," tunnistas Hollandi klubi FC Emmeni ridadesse kuuluv väravavaht Marko Meerits. "Kui mõned ärakukkumised välja jätta, siis suutsime kõigiga mängida kui võrdne võrdsega ja anda korralikud lahingud. Kõige rohkem jäi kripeldama kodune 1:1 viik Andorraga. Võõrsil võit Sloveenia üle ja viik Bulgaariaga olid muidugi väga head tulemused, aga ka kodus kaotasime Taanile ja Venemaale napilt - olnuks veidi rohkem õnne, võinuks skoor olla vastupidine."

Eesti valikgrupi võitis Taani 26 punktiga, talle järgnesid Venemaa 22 ja Sloveenia 17 silmaga. Eesti lõpetas oma valikgrupi lõpuks viiendana, Bulgaaria kogus küll samamoodi nagu Eesti üheksa punkti, kuid jäi ette parema väravate vahe tõttu, Andorra jäi ühe punktiga selgelt punase laterna rolli.

Praegu ajateenistuses viibiva Nõmme Kalju poolkaitsja Karl Mööli arvates jäi parem tulemus stabiilse koosseisu taha. Temaga nõustus FC Flora ametivend Brent Lepistu: "Arvan, et suuresti olid ärakukkumised tingitud sellest, et valikturniiri alustas üks sats, aga selle jooksul oli mitu sunnitud muudatust. Näiteks Karol Mets ja Ilja Antonov said A-koondise kutse, lisaks segasid vigastused ja muud probleemid. Arvan, et kui meeskond poleks niimoodi lagunenud ja nõnda palju nooremaid poleks peale tulnud, teinuks me veel parema tulemuse."

Üks noorem, kes teises ringis lisandus, oli Frank Liivak, kuid nimeka SSC Napoli koosseisus palliv ääreründaja oleks selle kutse ilmselt ka puhtalt taseme pärast teeninud. Alles juulis 18-aastaseks saanud Liivak oli kutsest meelitatud, tundis end valiktsükli edenedes üha paremini ja sai Sloveenia vastu väravagi kirja. Liivaku sõnul oli U-21 koondisekutse saamine kõva sõna. Esimene kohtumine läks tal kohanemiseks ja sealt edasi läksid ta esitused mäng-mängult üha paremaks.

"Alguses ei tundnud ma poisse ka eriti, aga mind võeti väga ruttu omaks ja teist korda tulin juba nagu oma tiimi," rääkis Liivak. "Aga kuna ma olin kõige noorem, siis ega ma teiste asjade tassimisest ei pääsenud. Noorematega on lihtsalt nii, aga ma olen sellega juba harjunud."

7. oktoobril kirjutas Eesti Päevaleht probleemist, et mitu Eesti noort jalgpallurit, kes on omavanuste seas tippu jõudnud, jätavad mängimise katki. Jalkaga vestelnud noored jalgpallurid tunnistasid, et murekohti nende alal jagub ning inimlikul tasandil nad mõistavad, kui kolleegid teise tee valivad.

"Ma ei ütle midagi halba nende kohta, kes lõpetavad," kõneles Brent Lepistu. "Eks on teada, et noormängijate palk pole Eestis suur ja pärast kooli lõpetamist peab valiku tegema, kuidas jätkata. Aga kui armastad seda mängu väga, siis ei saa rahanumbreid vaadata. Raske hetk saabub ka 20. eluaastate alguses - kui pole välisliigasse jõudnud või koduliigas tegijate hulka saanud, siis võib motivatsioon ära kaduda. Ei tohiks aga unustada, et erinevalt näiteks slaavlastest ongi eestlased veidi hilisema arenguga ja liiga vara ei tohiks püssi põõsasse visata."

Frank Liivak lisas: "Siis saabubki punkt, mis näitab ära, kui tugev sa tegelikult oled. Kas tagasilöökide järel peaks lõpetama või saama sellest lisamotivatsiooni. See ongi edu võti."

Marko Meerits nõustus eelkõnelejatega, kuid täiendas seda ühe olulise põhjusega, miks mitu tema eakaaslast on pidanud jalgpallist loobuma. Selle tagamaad ulatuvad aga aastate taha, milles on suures osas süüdi see, et pidime taasiseseisvumisega ala sisuliselt nullist üles ehitama.

"Paljud on tegelikult loobunud erinevate vigastuste tõttu, kusjuures isegi päris noored," selgitas Meertis. "Pole ka ime, sest mäletan isegi, millistel väljakutel ma kümneaastaselt treenisin. Seal pole palju vaja, et põlved, selg või hüppeliigesed järele annaks," nentis Meerits, kes aga lisas kohe, et ajad on muutunud. "Tänapäeval on kunstmuru- ja tavamuruväljakud hea kvaliteediga ja selliseid probleeme pole nii palju."

Raskeid momente on olnud ja suuremal või vähemal määral on loobumismõtteid mõlgutanud ka Jalkaga vestelnud noormehed. Näiteks Karl Mööl oli madalseisus 2013. aastal, kui ta vaheaastal FC Florast Kuressaarde pallima siirdus.

"Floras tundus mulle korra, et olen võimeline midagi saavutama, aga siis läks ühe-kahe aasta töö aastaga kaotsi," hindas Mööl. "Siis mõtlesin küll, kas ma ikka tahan edasi mängida."

Isegi noorte karjääriredelis pidevalt ülespoole rühkiv Liivak on kogenud rasket perioodi, kus ta mõtiskles, kas tahab ikka nii palju vaeva näha ja närve kulutada.

"Näed kõrvalt, kuidas teised minuvanused võtavad vabalt ja lõbutsevad... aga siis jällegi mõistan, et jalgpalluriks olemine ongi minu tee ja kõige peamine asi siin elus," ütles Liivak.

Juba 2011. aastal Hollandisse läinud Meeritsat on karjääris edasi tõuganud unistused, mida ta ei taha käest lasta. Kuigi ette on tulnud ka vaimselt keerulisi aegu, on need kiiresti möödunud. Loobumismõtted on olnud ainult hetkelised. Siis on Meerits mõelnud, kui palju vaeva on ta senise saavutamiseks näinud ja lihtsa hetkeemotsiooni või kurbuse pärast ei saa lasta kõigel mööda külgi maha joosta: "Kui ma olin 19-aastane ja kolisin üksinda Hollandisse, siis need kolm aastat ei olnud sugugi kerged. Aga ma ei andnud alla, sest koju saan ma alati tulla, kui tahan, aga sellist võimalust ei pruugi mul enam kunagi tulla."

Lepistu, Liivaku, Mööli ja Meeritsa isiklikud sihid on kõrged. Liivak ja Meerits juba on välisklubides ning tahavad seal tasapisi põhitegijate hulka pääseda. Lepistul on aga enne seda üks kodumaaga seotud siht: Eesti meistritiitel. Sealt edasi tahab noormees näidata, et kuulub Premium liiga parimate hulka, ja kui kõik õnnestub, peaks ka A-koondise uks paotuma. Indu annab ka meeskonnakaaslase Karol Metsa eeskuju - Mets saab koondises hästi hakkama ja miks ei peaks see õnnestuma Lepistul, kes esialgu liiga palju välisklubist ei mõtle: "Eks see ikka mõlgub mõtteis, kuid esmalt peab siin tegijaks saama. Pealegi tundub mulle, et Eestis pole agenditöö nii heal tasemel, et liiga vara siit minema võiks saada."

Karl Mööli motivatsioon püsib hoolimata ajateenistusest kõrge. Kuigi tüüpilistest pallitreeningutest jääb ta olude sunnil kõrvale, saab ta ka piiratud võimalustest hoolimata enda jalgpallurikarjääri jaoks piisavalt teha: "Sõjavägi muutis minu plaanides ainult selle hooaja lõppu. Saan siin vahel ise treenida ja alates oktoobri keskpaigast käia ka õhtustes trennides. Keskendun praegu rohkem individuaalsetele harjutustele - treenin võimalikult palju aeroobselt, lisan jõusaalis plahvatuslikkust ja teen erinevaid kereharjutusi. Proovin end vormis hoida ja minna järgmise hooaja ettevalmistusele tugevama põhja pealt. Pallitunnetuse saab treeningutel kiiresti paika."

Miks aga mõned noored jõuavad tippu ja teised mitte? Millised on need isikuomadused, mis aitavad kaugele jõudmisel kaasa, ja mida peab jalgpallur selleks ise tegema? Brent Lepistu sõnul on peamine sihikindlus ja treeningutel endast maksimumi andmine. Jalgpallur peab mõtlema, mis talle hea on. Igaüks peaks üles leidma oma nõrgad kohad ja neid arendama. Oluline on ka tõsine huvi enda arendamise vastu väljaspool trenni - õige toitumine, magamine ja muu.

Meerits tuletas kõikidele omaealistele ja eriti noorematele meelde, et kõiki neid omadusi au sees hoides võib tänapäeval väga kaugele jõuda.

"Tihti räägitakse, et Eestist on raske suurde ilma saada, kuid mul on sellele alati vastulause olemas: kui teed kõvasti ja targalt tööd ning julged suurelt unistada, pole vahet, kust sa pärit oled," arvas Meerits ja tõi võrdluse. "Tänapäeval on Eestis lihtsam läbi lüüa kui 10-15 aastat tagasi, kuna treeningutingimused on paremad ja noortele on peaaegu kõik vajalik olemas. Ole ainult ise mees!"

Liivak sihib Napoli põhikoosseisu

Eesti U-21 koondises koosseisu noorimana EM-valikturniiri lõpetanud Frank Liivakul on algavaks hooajaks suured plaanid klubitasandil. Eestlane tahab pääseda Itaalia Serie A gigandi SSC Napoli põhisatsi.

"Tegelikult ei pelga ma seda välja öelda, et minu suur eesmärk on sel hooajal esindusdebüüt ära teha," märkis Liivak. "Selle nimel ma päevast päeva vaeva näen ja pingutan."

Napoli A-koosseisu võimas ääreründajate esindus eesotsas Jose Callejoni, Dries Mertensi ja Lorenzo Insignega on igale jalgpallifännile une pealt teada, kuid paljud ei tea, mitut meest Liivak noorteesinduses edestama peab, et oma unistusele lähemale jõuda.

"Kokku on parema ja vasaku äärega kokku viis-kuus meest ja konkurents on väga tihe," seletas Liivak. "Juba ühe trenni järel võib koosseis muutuda. Samas teeb konkurents ainult head, sest pead kogu aeg valvel olema ja milleski ei tohi järele anda."

Eesti jalgpallurid peavad lööma vaimuga

FC Flora poolkaitsja Brent Lepistu on klubi peatreeneri Norbert Hurda filosoofia järgi treenides hakanud üha rohkem mõistma, et väikeste jalgpalliriikide salarelvaks suurte vastu võib olla terane mõistus.

"Eestlased pole ehk füüsiliselt, kiiruselt ja vastupidavuse poolest nii suure potentsiaaliga, kuid vaimsel poolel pole piire," märkis Lepistu. "Seepärast peaksime selles osas arenema teistest kaks korda paremaks. On väga oluline, et Eesti jalgpallurid pööraks rohkem tähelepanu oma elustiilile ja mõttelaadile."