Me oleme jälle siin. Chloe Kelly lõi palli lõplikult võrku ja Inglismaa on Euroopa meister. Aga üldse mitte nii nagu kolm suve tagasi.

Kui EM Šveitsis juuliga algas, räägiti peamiselt Hispaaniast. Opta superarvuti ennustas valitsevat maailmameistrit kõige kindlamalt (24,8%) ka Euroopa troonile ning ega keegi end erilise vastu vaidlemisega vaevama ei hakanud. Hispaania ongi tugev. Samal ajal olid teise järgu soosikud (võidutõenäosus 14-16%) Inglismaa, Prantsusmaa ja Saksamaa omamoodi murede küüsis. Peamiselt seetõttu, et mõni liider oli kas vigastuse, koondiseputsade varna riputamise või erimeelsuste tõttu koju diivanile jäänud.

Kui veerandfinaalid algasid, räägiti endiselt peamiselt Hispaaniast. Olid nad ju alagrupifaasis võitnud kõik kolm mängu väravate vahega 14:3 ning tundus, et Alexia Putellas, Esther Gonzalez ja Claudia Pina olid end alles soojaks saanud. Inglismaa tõeline iseloom oli veel selgumisel - pärast Prantsusmaale alistumist olid nad end kahe kindla võidumänguga rehabiliteerinud, ent millise piirini?

Jah, kui poolfinaalid algasid, jõudsid jutud tiitlikaitsjani. Aga puhtalt seetõttu, et pilet lunastati aegade mannetuima penaltiseeriaga, millele oli eelnenud mänguline krahh: Rootsi oli 25. minutiks löönud ära kaks väravat ning Inglismaa toibus alles viimasteks minutiteks. Kahe koondise peale löödud 14 penaltist vaid viis leidsid tee võrku - vaevalt 36 protsenti pallidest!

Kui kord jõudis finaalini, oli peamiseks jututeemaks tagasi Hispaania. Ei tundunud väga loogiline, et kaks korda napilt pääsenud Inglismaast on võimsale keerutajale vastast. Aga oli. Ja ka 2022. aastal võitnud Inglismaa jätkab Euroopa valitsemist.

Eesti Rahvusringhääling tõi aegade suurima peo koju kätte

Tegemist oli esimese naiste jalgpalli suurturniiriga, mis oli algusest lõpuni nähtav ETV2 ja/või ERR-i spordiportaali vahendusel. Kõiki 31 matši saatis eestikeelne kommentaar ning alates veerandfinaalidest rääkis sekka kolmik stuudios. Eeskätt juhtisid asja oma maja inimesed, kellele lisasid värvi eksperdid ja asjaarmastajad Eesti naiste jalgpallist.

Kuna mul oli kommentaatori ja stuudioeksperdina võimalus näha siseellu, jäi mulje, et võimalikke kaasarääkijaid on täna veel vähe. Ühest küljest pole Eesti naismängijad teab mis suure esinemiskogemusega, veel vähem otse-eetris, ning samas on tunda ka, et harjumus jälgida Euroopa naiste klubijalgpalli pole täna veel nii levinud. Igasugune väike sabin käis muidugi asja juurde ja ega ühtki ämbrit ju ei kolistatud, ent järgmiseks sammuks võiks olla siinse sisemise konkurentsi kasvamine.

Nagu oli eeldada, siis purustas Šveitsis toimunud EM-finaalturniir kõigi aegade külastusrekordi. Eelmine tippmark tehti pea terve Wembleyga üle ehk uueks rekordiks kirjutati 657 291 pead. Ühe matši rekord jääb küll aga justnimelt Wembley ja eelmise korra finaali kätte, mida väisas üle 87 tuhande jalgpallisõbra (seekordse 34 tuhande vastu). Läbi telerite jõudis EM kokku 165 territooriumile 500 miljoni vaatajani.

Kas penaltiseerias selgub õige võitja?

Harilik inimmõistus tahab, et tiitel teenitaks välja. Kuna Inglismaa ja Hispaania mängisid normaalaja seisule 1:1 ning lisaaeg muutust ei toonud, selgus parem 11 meetrilt. Penaltid on justkui omaette teadusharu, hõlmates tehnilist, analüütilist ja psühholoogilist võimekust. Võidab see, kes on oma paketi kõige kindlamalt kokku pannud ja suudab selle väiksemate kadudega ette kanda.

Olles võistlusjuhendisse sisse kirjutatud, on penaltiseeria täieõiguslik jalgpallimängu osa. Kui terve tiimiga teise kukutamine ei õnnestu, muutub jalgpall kui individuaalspordiks, viieringiliseks 1 versus 1 olukorraks. Olen aus, lõpplahingu kontekstis pole see minu maitse, sest penaltiseerial on ikkagi teatav õnnemaik küljes. Aga päeva lõpuks, kui palli on veeretatud juba kaks tundi, tuleb võitja kuidagi välja selgitada! Ning seda lahendust läks tänavu vaja rekordiliselt kolmel korral.

Chloe Kelly's moment to win the Euros.

AGAIN 🫡 pic.twitter.com/pLlnxc4uof — B/R Football (@brfootball) July 27, 2025

14 turniiri väldanud naiste EM-ide ajaloos oli tegemist alles teise korraga, kui tiitel selgus penaltiseerias. Esimeseks seesuguseks täpsuslööjaks oli aegade esimesel turniiril (1984. aastal) Rootsi, kes kummutas justnimelt Inglismaa. Samas näiteks kolmel puhul on võitja selgunud lisaajal (viimati 2022), kusjuures 2001. aastal lõppes see n-ö kuldse värava löömisega. Kuigi ma pole ühtki sellise reegliga peetud turniiri jälginud ning sügavamalt mõtestanud selle plusse-miinuseid, siis tundub kuldse värava peale mängimine päris meeleolukas.

Aitana Bonmati - päriselt?

Kes oli turniiri säravaim? Chloe Kelly? Aitana Bonmati? Esther Gonzalez? Ann-Katrin Berger? Michelle Agyemang? Delphine Cascarino? Alexia Putellas? Hannah Hampton? Patri Guijarro? Jule Brand? On mõneti ootamatu, et sellel küsimusel puudub kindel vastus. Turniiri parimaks mängijaks valiti Bonmati, suurima väravaküti autasu sai Gonzalez, parimaks noormängijaks kerkis Agyemang ning finaali parimaks sai Hampton.

Kahekordne Ballon d'Ori võitja Bonmati kerkis turniiri üheks sümboliks läbi enam-vähem otse haiglavoodist platsile jooksmise ja Saksamaa vastu pea võimatu nurga alt võiduvärava löömise, samas eksis ta finaalis penaltil. Kui võrrelda teda kõigi 367 osalejaga, siis tõenäoliselt ongi Bonmati üks kõige tehnilisemaid ja intelligentsemaid mängijaid. Ehk tema valimine pole tingimata üllatus, aga arvestades erinevat statistikat - näiteks väravavõimaluste loomine, söödutäpsus ja eeldatavad väravad-söödud - siis polnud Bonmati nime ühegi tipu lähistel. Küll aga oli seda näiteks Putellase oma.

🥁 Introducing the #WEURO2025 Team of the Tournament, as chosen by the UEFA Technical Observer Group 🤩 pic.twitter.com/Zxe2e2jCo5 — UEFA Women's EURO 2025 (@WEURO2025) July 28, 2025

Et turniiri parima mängija autasu sünonüümiks on lohutusauhind, on EM-ide kontekstis haruldane nähtus. Eelmisel korral valiti välja võitjaleeri ründaja Beth Mead, enne seda vastavalt Hollandi ja Saksamaa ässad. Ning ka meeste mängus on seni vaid korra eelduspäraselt teelt kõrvale kaldutud Antoine Griezmanni eelistamisega mõne portugallase ees. Teisalt jällegi, kokkuvõttes ei säranud mitte keegi nii-nii veenvalt, et kukalt tuleks päris veriseks kratsida.

Jääme juba uut turniiri ootama!

Alagrupiturniiri järel esimese koondisena kõik kolm mängu alles lisaaja või penaltiseeriaga enda kasuks pööranud Inglismaa oli juhtseisus kolme kohtumise peale kokku vaid 4 minutit ja 52 sekundit! Kaotusseisus oldi see-eest pea kahe täismängu jagu, kuid ikka riputati kuld nende kaela. Sest nad tahtsid rohkem? Sest neil oli jõudu rohkem? Sest Kelly ja Agyemang olid supervahetused? Olgu, mis see oli, aga sportliku jonnakusega Inglismaa toonitas korduvalt üle, et mäng lõppeb alles vilega. Ning mistahes statistikal või ühiskonna nurinal pole sekkumiseks ruumi.

Teise olulise sõnumi saatjaks oli Hispaania eesotsas Bonmatiga, kes vähemalt kaamera ees oskas rõõmustada ka hõbeda üle. Kuigi hispaanlannad on valitsevaks maailmameistriks ja ka Rahvuste liiga võitjaks, siis Euroopas oli juba finaali jõudmine uus tipp. Sellestki rõõmu tundmine jäi auhinnatseremoonial domineerima - mitte ühtki hõbemedalit ei rebitud tusaselt kaelast. Vaid isegi vastupidi, kui Bonmati võttis medali sõrmede vahele ja lubas sellega poseerides kerge naeratuse.

Kogu selle kulla-karra kõrval ei tohigi unustada seda kõla, mis järjekordse EM-finaalturniiri järel kaikuma jääb. Jalgpalli sügavamad nautijad said kaasa võtta teadmise, et naiste mäng on teinud mitu kvaliteetset sammu edasi. Mängijad nägid, kuidas ei tohiks isegi võimatuid olukordi maha kanda - parimaks näiteks on muidugi Prantsusmaa vastu pea terve aja vähemuses mänginud Saksamaa triumf. Ja olgugi, et Bonmati tegi inglaste mängu hiljem maha, siis see hõbedane naeratus pani mingis mõttes tervele turniirile väärika punkti - tihe põrkumine viib naiste jalgpalli aina edasi.