Ligi 30-kraadises kuumuses peetud Eesti ning Saint Kitts ja Nevise sõprusmängu kohta sõnas Brent Lepistu, et nii mõnigi pallur sai ilmselt tunda, mida tähendab tõeline väsimus.

Kiiret kokkuvõtet tehes kõlas keskväljamehe analüüsist pettumusenoot: "Eks see oli meile paras katsumus. Head tunnet sees ei ole, kindlasti oleks pidanud selle mängu võitma. Kõik andsid endast parima ja ei olnud samas ka lihtne sellises kliimas ning sellise väljaku peal soovitud resultaati saada."

Kas avavärav lõi koondise mänguplaani rütmist välja? "Ei ütleks, et rütmist välja lõi. Küsitav karistuslöök, millele järgnes rikošetist värav - mis seal teha, selliseid asju juhtub. Pidime kiiresti ennast koguma, tulime ka mängu sisse ning haarasime initsiatiivi. Küll oli mäng esimesel poolajal aga veidi ümmargune - vastane seisis päris hästi, me ei suutnud ründajaid leida nii hästi, kui oleks vaja olnud."

Kuidas oli mängida esmakordselt keskväljal Artjom Dmitrijeviga? "Mõndadel juhtudel lükkasime päris okeilt palli, aga taktikaliselt oleks võinud me asetseda väljakul paremini, et oleks saanud kiiremini äärt vahetada ning paremini vabad ruumid üles leida. Vahepeal läks veidi selliseks individuaalseks jooksmiseks - oleks pidanud olema rohkem meeskondlikum."

Mispärast vaibus Eesti hoog pärast esimese poolaja lõppu? "Teine poolaeg läks mõnes olukorras päris lahtiseks, mäng hakkas käima ühe värava alt teise värava alla. Eks siin ole ka see Põhjamaa meeste värk: kui mootor ikka punases on, on nagu autogagi: mootor hakkab tõrkuma. Otsused tulevad siis kiirustatult, millest tulenevad ka valesöödud. Ma arvan, et nii mõnigi mees sai täna teada, mis tunne on täitsa punases olla."