Vjatšeslav Zahovaiko on tagasi! Ehkki tegelikult pole värske FCI Levadia esindusmeeskonna peatreener ju kuskil ära olnudki. Põige noortejalgpalli oli teadlik otsus, langetatud kindlas veendumuses – mis peab tulema, see tuleb.

Täpselt sama mõtteviisiga läheb Zahovaiko vastu ka uuele aastale, mille lõpetuseks on Levadiale seatud ehtlevadialikud eesmärgid. Meistritiitel ja edu eurosarjas pole seetõttu ülemäärane kohustus, veel vähem pinge, sest juhendaja teab, mida tippjalgpallis tahetakse ja oodatakse.

Paide Linnameeskonna poolproffidest koostatud tabelikeskmiku rollist Eesti tippklubide sekka tõstnud Zahovaiko parimaks saavutuseks jäi selle klubiga 2020. aasta hõbemedal. Kõrgemat kohta pole Paide oma ajaloo jooksul enne ega pärast saanudki. Eestis mängijana eeskätt Florat ja Flora sõsarklubisid, karjääri lõpus ka Sillamäe Kalevit ja Paidet esindanud Zahovaiko teekond viis teda lisaks veel Portugali, Ungarisse ja Soome, kiire põikena korraks isegi Kuveiti.

Eesti koondises 39 mänguga kaheksa väravat kirja saanud Zahovaiko pole ootamatute valikute eest tagasi kohkunud ka treenerina. Nii sai temast 2023. aastal Real De Banjuli tüüri juures Gambia meister, ent seejärel naasis ta Eestisse. Tänavu viis ta Levadia U17 vanuseklassi noored Eliitliiga meistriks ning tundis, et täpselt seda oligi talle vaja. Nüüd on aeg tulla tagasi suurde mängu. Eesti mõistes kõige suuremasse.

Slava, palju õnne uue ameti puhul! Kui kiiresti või ruttu klubi uue peatreeneri otsingul sinuni jõudis ja kui kiirelt sa jah-sõna andsid?
Aitäh! Ega siin ei ole mingit saladust – ma olen ju klubis aasta otsa U17-ga tööd teinud. Kokkupuude on olnud päris tihe kogu aeg, kuigi mul ei ole otseselt esinduse juurde asja olnud. Minul oli oma töö, neil oma.

Aga mõne nädala eest oli esimene vestlus. Sealt edasi läks üsna ruttu. Laual olid küll eri variandid – näiteks võimalus jätkata klubi struktuuris teises ametis ja teises rollis. Ent kui tuli pakkumine võtta üle esindusmeeskond, mõtlesin juba kiiremini. Ega nad minu otsuse järgi ootama ei pidanud!

Levadias on alati kõrged nõudmised. Kas see sulle pingeid peale ei pane?
Aga miks peaks? Töö on töö ja tellijal on alati õigus! Kui miskit ei sobi ja ei meeldi, siis nii on. Kõik teavad, et treeneritöö on natuke teistmoodi töö, orienteeritud tulemusele. Kas ma mõtlen praegu sellele? Kindlasti mitte. Mõtlen jaanuarile ja võimalusele meeskonnaga tööle hakata.

Muutusi on Levadia koosseisus juba olnud. Tuleb veel?
Meediast on juba läbi käinud, kellega meil on teed lahku läinud. Tuumik on siiski kenasti jäämas. Selle najal hakkame võistkonda üles ehitama. Meil on juba päris korralik koosseis. Kui on kedagi tuua, toome, aga need peavad olema head täiendused.

Nii et seda pole karta, et Levadia koosseis talvega laiali jookseks?
Selles osas on jalgpalliühiskonnas tekkinud mingi valearusaam. Klubi on ju toiminud kümneid aastaid. Tuumik ei kao kuskile.

Lihtsalt vahel on vaja värsket verd igale tasandile, olgu võistkonna sees või abipersonali seas või peatreeneri näol. Iga asi saab vahel otsa. Minu eelkäijad on teinud suurepärast tööd, suur aitäh neile! Neil on olnud väga kõrged standardid ja meeskond on tänu sellele kõrgete standarditega harjunud.

Kas su treeneritetiim on sinu peas juba paigas?
See saab paika. Proovime pusletükid paika loksutada. Aega läheb ehk veel nädal-kaks, siis saab laiem avalikkus ka sellest teada.

Kui väga sa oled tippjalgpalli naasmist oodanud?
Keriks siinkohal natuke ajas tagasi. Mulle väga meeldivad väljakutsed, see on selge. Minu õnn on, et ma olen saanud proovida igasuguseid asju. Olla tippjalgpallis siin ja seal, maitsta mitmeid asju. Ka treenerina on mul lühikese aja jooksul rikkalikku kogemust hangitud.

Aga mis mul oli puudu – noortetöö kogemus. Kui mulle pakuti Levadia U17 võistkonna juhendamise võimalust, võtsin teadlikult vastu. Tahtsin nii kangesti sellest osa saada! Oli suur au treenida noorukeid ja mõista nende maailma paremini. See pusletükk mul seni puudus.

Hasart ja pinge? Nõus, et sellise võistkonna juhendamisega kaasneb niisuguseid asju vähem kui meistriliigas. Aga see oli vinge, lausa unustamatu seiklus! Saime grupiga väga lähedaseks, kogesime palju positiivseid hetki. Esmakordselt võitis Eesti võistkond Riga Cupi, seda pole kunagi 24 aasta jooksul juhtunud. Võitsime U17 Eliitliiga, mängides aasta vanemate vastu. See on jalgpallis suur vahe! Poisid olid füüsiliselt väiksemad, aga ei jäänud kellelegi mänguliselt alla.

Ning saime ka rahvusvahelisel areenil kõvasti esineda. Poisid peavad olema uhked! Oli hästi positiivne aasta, väga palju häid emotsioone. Mul on tegelikult nüüd hea üldpilt meie noorte järelkasvust – mitte ainult klubi sees, vaid ka üle Eesti.

Muidugi oli mul mingil hetkel igatsus suure jalgpalli järele. Aga teadsin, et küll see tuleb. Mis vormis, kas siin või seal, see oli ainsana lahtine. On olnud telefonikõnesid ja pakkumisi. Aga olin Levadiaga niimoodi kokku leppinud ja tahtsin aasta aega teha noortetööd. Üks tööots sai tehtud. Ja mina hindan, et sai tehtud hästi! Nüüd on uus väljakutse.

Kiitsid ohtralt poisse, aga ometigi said ju ka enda kohta teada, et oled ka noortega võimeline tulemust tegema?
Nojah. Aga ma ikkagi ütlen, et võistkond oli erakordselt andekas. Eeskätt töökuse mõttes. Lülitumine lastejalgpallist veidi suuremasse jalgpalli pole lihtne. Nemad tulid sellega toime.

Eesmärkidest ei ole vist sinu uue töö puhul vaja eraldi rääkidagi?
Iga jalgpallisõber teab, kui ambitsioonikas Levadia on. See on kõigile selge – tuleb võtta võimalikult hea koht Eestis ja jõuda võimalikult kaugele Euroopas. Ega mina pole selles mõttes peatreenerina erand. Tuleb tore seiklus, kõva väljakutse. Ambitsioonid on kõrged. Ma olen endale selgeks teinud, kuhu astun!

Zahovaiko uuest ametist tuli juttu ka taskuhäälingu "Pikk ette (ja ise järele)" värskes episoodis (alates 51:00):

Seiklustest Gambias pajatas Zahovaiko hiljuti videosaates "Elu palli taga":