Rahvuste liiga esimese mänguõhtu tituleerituimas kohtumises olid Stuttgartis vastamisi Saksamaa ja Hispaania. Timo Werneri 52. minuti väravast juhtima asunud võõrustajad jäid võidust ilma, sest 90+5. minutil jõudis sihile Jose Gaya.

Kohtumine algas hoogsalt. 11. minutil tõrjus David de Gea Thilo Kehreri pealöögi, 14. minutil eksis väravast väljatulekuga Kevin Trapp, aga Rodrigo jäi pealelöögiga mökutama ning tühjaks jäänud värav karistamata. Paarkümmend sekundit hiljem tõrjus de Gea jalgadega Julian Draxleri terava lähilöögi ning 18. minutil lükkas pantrihüppega üle värava Leroy Sane vintlöögi.

23. minutil mängis Hispaania lähilöögile Sergio Busquetsi, aga Trapp oli tasemel. Nagu ka 45. minutil, kui läbimurdel Rodrigo terava nurga alt tuld andis. Nullid kadusid tabloolt 52. minutil, kui Emre Cani ristsööt leidis debütandi Robin Gosensi, kes lükkas palli kasti Timo Wernerile. Chelsea ründaja tegi seda, mis ründaja töö – paar osavat puudet ja täpne löök alumisse nurka. 1:0 Saksamaale!

Werneril avanes 61. minutil hea šanss edu duubeldada, aga ründaja tabas terava nurga alt küljevõrku. Seejärel ohustasid Trappi väravat Fabian Ruiz ja Thiago Alcantara, aga viimasel veerandtunnil avanesid paremad võimalused jällegi Saksamaal. 78. minutil tõrjus de Gea lati alt Niklas Süle pealöögi ja 87. minutil lõi Antonio Rüdiger mõnelt meetrilt peaga üle.

Saksamaa kahetses neid eksimusi valusalt, sest viiendalt üleminutil (neid anti neli, aga pika vigastuspausi tõttu oli lisaminut igati põhjendatud) andis Ferran Torres paremalt äärelt tsenderduse, mille Rodrigo lükkas värava ette, kust Jose Gaya selle võrku äsas. Suluseisu kattis ära Torresiga kaasa otsajoone taha liikunud Gosens. Soccernet.ee tähelepanekud kohtumisest:

2018. aasta sügisel nähtud Rahvuste liiga esimene väljalase pälvis toona ootamatult sooja vastuvõtu. Isegi reeglina kõigi FIFA ja UEFA innovaatiliste mõtete suhtes põhimõtteliselt kriitiline Inglismaa jalgpallipress kiitis põnevat ja kiiret formaati. Eks Inglismaa meeskonna edu aitas muidugi kaasa, aga tegelikult pälvis Rahvuste liiga kiidusõnu igast suunast.

"Lõpuks ometi on meil reaalne eesmärk, mille nimel mängida!" sõnas siinkirjutajale üks Malta jalgpalliliidu ametnik 2017. aasta sügisel, kui temaga võistlussarja iseloomu lahkasime. Rahvuste liiga menu peamised põhjused on ettearvamatus (vastaste tase on oluliselt võrdsem kui EM- või MM-valiksarjas) ja lühike formaat, mis muudab iga eksimuse hinna kõrgeks ja tõstab pinget (kahe kaotusega on neljaliikmelise alagrupi võitmine juba keeruline).

Saksamaa – Hispaania kohtumine kinnitas taas, et Rahvuste liiga näol on tegu suurepärase idee ja võistlusega. Tõik, et mõned tippmängijad jäid kohtumisest kõrvale, ei mõjutanud vaatemängu. See oli endiselt nauditav, sest kaks tippmeeskonda mängisid intensiivset ja avatud jalgpalli.

Valiksarjades juhtub väga harva, et kaks eksmaailmameistrit samasse alagruppi satuvad. Rahvuste liigas juhtub seda kogu aeg ning võistlusmängu formaat – mängus on punktid ja lubatud maksimaalselt kolm vahetust – tagavad erinevalt sõpruskohtumisest korraliku pinge.

1930ndad on maailma jalgpalli ajaloos murranguline kümnend. Just siis sai alguse MM-finaalturniir, mis on maailma jalgpallielu peamine sütik siiani. Jah, enamik tähelepanu kuulub võistlustsüklist tulenevalt klubivõistlustele, aga kõige ihaldatum trofee iga jalgpalluri jaoks on endiselt MM-tiitel, mis pandi käima 1930. aastal.

Aga 1930ndatest on Saksamaa – Hispaania kohtumise puhul põhjust rääkida paaril teisel põhjusel. Esiteks tähendab 1:1 viik, et jätkub 1935. aastal alguse saanud seeria. Nimelt on viimane kuupäev, kui Hispaania suutis Saksamaa pinnal Saksamaast jagu saada, 1935. aasta 12. mai. Kaotusest Hispaania Stuttgartis küll pääses, aga see seeria jätkub.

Teine põhjus puudutab Hispaania koondises debüteerinud FC Barcelona supertalenti Ansu Fatit, kes oli platsile minnes 17 aasta ja 308 päeva vanune. Temast nooremana on Hispaania ridades debüüdi teinud vaid kaks jalgpallurit: Pedro Rodrigo 1927. (17 a 161 p) ja Angel Zubieta (17 a 282 p) 1936. aastal.

Kes on Hispaania esiväravavaht – kas Kepa Arrizabalaga või David de Gea? Viimase aasta jooksul on mõlema mehe vorm olnud sedavõrd ebakindel, et Hispaanias leidis üha enam neid, kes arvasid, et kindad tuleks usaldada Bilbao Athletici puurivahi Unai Simoni kätte. Peatreener Luis Enrique'i valik Rahvuste liiga avamänguks oli ikkagi de Gea.

See õigustas end täielikult. Mängitud oli kõigest 18 minutit, kui Manchester Unitedis mängiva väravavahi arvel oli juba kolm väga soliidset tõrjet. Erinevalt kolleegi Kevin Trappi partiist õhkus de Geast enesekindlust, mis kandus edasi meeskonnale. See, nagu me teame, ongi vast kõige tähtsam. Kui meeskond on nende selja taga seisvas väravavahis lõpuni kindel, muudab see terve võistkonna esituse pingevabamaks.

Ühe teooria kohaselt hakkasid de Gea asjad vussi minema pärast 2018. aasta MM-finaalturniiri, mille esimeses kohtumises lõi Cristiano Ronaldo tema võrku kaabutriki, kusjuures teine värav oli Hispaania väravavahi väga jäme eksimus. Kas see on tõsi või mitte, teab ainult de Gea ise. Võib-olla. Aga võib-olla ka mitte.

Saksamaa vastu nägi aga väravas seda de Gead, kes pärast Sir Alex Fergusoni erruminekut tohutusse mõõna langenud Manchester Unitedi mitu hooaega kõige hullemast päästis. Stabiilne, rahulik, kindel, osav ja atleetlik.

Kas klubi otsus mullu Sheffield Unitedis väga hea hooaja teinud noor Dean Henderson laenult tagasi tuua ja de Geale konkurentsi pakkuma panna on aidanud eelmisel hooajal mitme lubamatu ämbriga patustanud hispaanlasel end taas leida? Eks näis. Aga partii Saksamaa vastu oli eesrindlik!

Poolteist nädalat tagasi Meistrite liiga finaalkohtumist ohjanud Itaalia kohtunikule usaldati kiiresti veel üks väga oluline kohtumine. Täna alanud Rahvuste liiga kuuepäevase tsükli jooksul peetakse mitmeid kohtumisi, kus vastamisi väga tituleeritud meeskonnad ja mängijad, aga Saksamaa – Hispaania on neist esimene – pöörata tähelepanu mõttes natuke võrreldav suurturniir avamatšiga – ja vajas seetõttu kõige kõrgema klassi vilemeest.

Orsato töö oli perfektne. Mäng oli tal kindlalt kontrolli all nii, et esiplaanile ei tõusnud ta kordagi. Itaallase kvaliteedi suhtes valitses platsil põhjalik usaldus. Mängijad tunnetasid, et kohtunik on ülesannete kõrgusel ja nemad saavad keskenduda mängimisele. See on suur kompliment, mille näiteks Pierluigi Collina ja Howard Webb oma karjääri lõpusirgel pea igas kohtumises pälvisid, aga mis paljudele kohtunikele püüdmatuks jääb.

Kõige kaalukama otsuse langetas Orsato 90+2. minutil, kui Ansu Fati lõi peaga värava, aga itaallane fikseeris sama situatsioonis vea Mattias Ginteri ümber trüginud Sergio Ramosele. Kordused tõestasid, et Orsato, kes ei saanud toetuda VAR-ile, mida Rahvuste liigas ei kasutata, langetas ainuõige otsuse.

Omaette saavutus niivõrd tituleeritud meeskondade mängus on null kollast kaarti. Jah, Orsatol oli mitu olukorda, kus ta võinuks kollast näidata. Aga ükski neist ei olnud 100% kohustuslik. Ning kuna kohtunik tundis, et mäng on ta kontrolli all, jättis ta kaardi taskusse, mis kokkuvõttes maandas pingeid ja hoidis mängu võitlusliku, ent korrektsena.

* * *

Rahvuste liiga A-divisjoni 4. alarupi I voor:

Saksamaa - Hispaania 1:1 (0:0)
51. Timo Werner - 90+5. Jose Gaya

Ukraina - Šveits 2:1 (1:1)
14. Andri Jarmolenko, 68. Oleksandr Zintšenko - 42. Haris Seferovic