"Maltalane teist korda restorani tagasi ei tule, kui ägisevana ära ei lähe," selgitab Kert Haavistu, miks tema restoranis Smõkehouse (just täpselt sellise kirjapildiga) asetatakse taldrikutele hiiglaslikud portsjonid. Malta on ekskoondislasele koduks ligi 10 aastat. Kohalikud kombed on selged ja restoraniäri nende toel käima pandud sama hoogsalt nagu ta kunagi Eesti koondise särgis mööda paremat äärt tuiskas.

Gzira on linnake, mis administratiivselt võttes iseseisev, aga moodustab tegelikult suure linnastu Valletta, Sliema, Floriana, Hamruni ja teiste Malta keskuse asulatega. Ühest linnast teise saab jalutades ning kõige kaunim koht jalgsi kulgemiseks on muidugi mereäärne promenaad. Just selle äärest leiabki Smõkehouse’i, kus käis eile enne äralendu Albaaniasse einestamas ka Eesti meeskond.

"FC Flora on eelmistel aastatel kaks korda Maltal käinud, aga siis ju koroona veel möllas ning polnud võimalik neid külla kutsuta. Eesti koondisega nüüd õnneks saab. Esmalt pühendusin mitukümmend aastat jalgpallile, nüüd olen sama pühendunud oma restoraniärile. Eelnev elu ja praegune elu saavad kokku. Ärevus on hinges," sõnas Haavistu kaks päeva varem, kui Soccernet.ee tal külas käis.

Smõkehouse’i firmamärgiks on suitsuahi, kus Eestist toodud lepalaastude abil erinevat sorti liha eriti maitsvaks küpsetatakse. Menüüst leiab Alexanderi õlle ja soomlastest klientidele – neid on rohkesti – väga meeldiva longero. Saab ka Kiievi kotletti ja šašlõkki, mis on road, mida eelkõige Itaalia kööki pakkuvate Malta restoranide menüüdest muidu ei leia.

1999-2004 oli restoraniperemees Haavistu Eesti koondise põhimängija, kelle arvele kogunes 44 A-maavõistlust. Seejärel siirdus ta ranna- ja saalijalgpalli manu, olles veel 10 aastat tagasi mõlemal alal Eesti koondmeeskonna peatreener. Seega on paslik esitada filmist "Siin me oleme" tuntud küsimus: kos sa, lilleke, seia sattusid?

"2013 augustis tulin siia puhkama ja hakkas meeldima. Tahtsin elus muudatust ja leidsin, et Malta võiks olla koht, kuhu tulla, kus elada ja aeg maha võtta. Mul oli Eestis tekkinud jalgpalli üledoos, olin lapsest saadik selle sees olnud. Elu oli ainult üks suur jalgpall. Ühel hetkel said aga jõud ja energia otsa," meenutab Haavistu Vahemere saareriiki saabumist.

"Alguses oli raha kõrvale pandud ja elasin nagu noor pensionär – ujusin, vedelesin rannas, tegin joogat. Ühel hetkel hakkas raha otsa saama ja tuli mõelda, kas nuputan Maltal enda jaoks midagi välja või naasen Eestisse. Läksin restorani ettekandjaks, mis oli psühholoogiliselt üpris raske. Olin ju pidanud 44 koondisemängu ja kahte Eesti koondist juhendanud, aga siis kandsin pitsataldrikuid ette.

Samas kui kolleegid stressasid, siis mina mitte. Kiirel ajal oli kõigil paanika, et mida nüüd teha? Ma suutsin rahulikuks jääda. Kui on uued kliendid, siis tuleb neile kohe menüüd viia. Kui ühe inimesed tahavad maksta ja köögis on valminud toidud, siis prioriteet kuulub viimastele, sest toit jahtub maha, aga arve võib hetke oodata.

Üks kolleeg küsis, et kuidas ma selle hullumaja keskel nii rahulikuks jään ja närvi ei lähe? Vastasin, et olen 80 000 pealt- ja mitme miljoni televaataja ees Portugali vastu mänginud ja vot see võtab veidi seest värisema küll. Aga see, kas inimene saab pitsa kaks minutit varem või hiljem, ei muuda suures pildis tõesti mitte midagi," räägib Haavistu.

Jalgpall siiski elust ei kadunud, vaid Haavistu asus tegutsema ka noortetreenerina. Esmalt FC Mosta klubis, seejärel Hamrun Spartansi juures koos kohaliku jalgpallilegendi Stefan Sultanaga. Kuigi eestlasi elab ja töötab Maltal omajagu, ei tundnud Haavistu sinna saabudes neist kedagi. Eluga kohanedes tekkis tutvusringkond, kuhu kuulus ka praegune äripartner Andres Toompere.

Esmalt asus pitsarestoranis mingid nipid selgeks saanud ja tarkuseterad kõrva taha pannud Haavistu Toomperet tema catering-äris aitama, aga kuna see oli hooajaline bisnis, tekkis meestel soov püsivama iseloomuga äri püsti panna. Nii sündiski Smõkehouse, kus Eesti koondise fännid enne neljapäevast matši sumisesid ja hiljem hommikutundideni 2:1 võitu tähistasid.

"Eesti restorani polnud mõtet teha, sest, oleme ausad, verivorsti kellelegi ei müü. Rihtisime pigem eestlaste restorani mainet. Seetõttu ka see Õ-täht nimes ning sisekujunduses näeb Vao mõisa viinaköögi seinast pärit puitu, mille Eestist siia tõime ja baariletiks ning seinakaunistusteks tegime. Suitsetamiseks toome lepalaastu ja grillsöe kohale Eestist," tutvustab Haavistu kontseptsiooni.

Smõkehouse avati 2019. aastal ega olnud jõudnud veel aastatki avatud olla, kui saabus koroonaaeg. "Reeglid olid Maltal väga karmid. Veel kuu aega tagasi kandsid kõik tänaval maski. Läbi terve eelmise suve samuti. Samas valitsuse tugi oli tugev – kõigile tagati miinimumpalk, et töökohad säiliksid. Esimese laine järel jagati vautšereid, et inimesed restoranidesse naaseksid. See on väga tähtis sektor, sest riigis elab umbes pool miljonit inimest, aga siin on üle 5000 toitlustuskoha."

Püksirihma tuli pingutada ja võimelda kõvasti, aga läbi kõva punnimise elas Smõkehouse koroonaaja üle. Haavistu toob välja nii paindlikkuse – menüüd muudeti ja tehti see toidukullerite jaoks sobivaks – kui ka järjekindluse ja distsipliini. "Restoranis on nii, et kohe, kui natuke lõdvaks lased, hakkab kärisema. Meeskond tuleb toimima saada ja kõigiga arvestada. Pusletükid peavad omavahel sobima. Treeneritaust aitab mind selle juhtimisel kindlasti.

Ja platsinägemine tuleb ka kasuks! Me praegu ajame siin sinuga juttu, aga ma tegelikult ju näen, et seal nurgas on kliendid istunud kaheksa minutit, ent neile pole veel menüüdki toodud. (Haavistu hakkas juba end püsti seadma, et olukorda lahendama minna, aga just samal hetkel ilmus kelner ja Smõkehouse’i kliendid said menüüd kätte – O. J.)."

Smõkehouse’i restoranile on praeguseks lisandunud kokteilibaar, mis avati, kui nende kõrval asunud rendipind tühjaks jäi. Laienemine on aga täies hoos, sest Haavistu ja Toompere said enda valdusse maja ülemised korrused, kuhu rajatakse uut ja uhkemat laiendust, mille üheks osaks ka katuseterrass. Haavistu jutu pea igast nüansist kumab läbi, kuidas ta on sellesse ärisse pannud sisse kõvasti hinge. Midagi pole lipa-lapa, vaid kõik detailid on läbi mõeldud ja põhjendatud.

* * *

Smõkehouse on nüüd ja praegu. Kui palju meenutab Haavistu aga endisi aegu? Neid, kus ta Eesti koondislasena Portugali, Venemaa ja Hollandi vastu mängis või FC Floraga Eesti meistriks tuli.

"Igapäevaselt ma mängijakarjäärile ei mõtle. Aga unes näen hästi sageli, et mind kutsutakse koondisesse, mille peale hakkan muretsema, et kas suudan koha välja mängida, sest ma pole ju vormis ja võin veel häbisse jääda.

Eks see näitab, et tunnen puudust jalgpallist. Praegu mul ju mingit sidet pole. Kaheksa kuud tagasi sündis mul tütar Leya-Nora. Värske isa rolli ja restorani juhatamise kõrvalt ei jää kahjuks jalgpallile aega. Varem ikka käisin siin Maltal mängimas, nüüd enam mitte. Koondises mängisin viimati 2004. See on 18 aastat tagasi," sõnab ta igatsevalt.

"Üks asi, mis vaevab – ei õnnestunud koondise eest väravat lüüa. Näiteks Lissabonis oli mul konkreetne moment, kus lõin tühjast väravast üle. Mu roll oli väga kindlalt määratletud ja olin jalgpallurina ka kohusetundlik – tegin täpselt nii nagu treener käskis. Tagantjärele mõeldes teeksin asju natuke teistmoodi," sõnab Haavistu.

Profikarjääri lõpetas ta kõigest 27-aastasena tervislikel põhjustel. "Valu oli nii suur," meenutab ta. Nimelt olid 2000ndate alguses Eestisse tekkinud esimesed kunstmuruväljakud ikkagi kivikõvad ning Haavistul polnud õnne ning põlved-seljad said kõvasti kannatada. "Öösel tualetti minnes naksuvad mul kõik kohad veel praegugi."

Lisaks koondiseväravata jäämisele kripeldab Haavistul ka piirdumine Eesti klubides (Flora ja TVMK) mängimisega. "Oleks tahtnud välja saada. Ma ei saanud võimalust mängida kuskil, kus saanuksin keskenduda ainult jalgpallile. Arvan, et mulle oleks hästi sobinud olukord, kus muud elu ümberringi pole, vaid on ainult jalgpall.

Eesti polnud paraku toona veel Euroopa Liidus. Käisin Hollandis Heerenveenis proovimas ja nad ütlesid, et tase on mul okei ja võiks muidu võtta küll, aga EL-i välistele mängijatele on ainult kolm kohta ning nii palju ma kohalikest parem polnud. Lisaks veel palganõue – EL-i välistele mängijatele oli ette nähtud kõrge miinimumpalk.

Aga olen karjäärile tagasi mõeldes absoluutselt rõõmus. Ei vahetaks mitte kunagi mitte millegi vastu. Jalgpalluri elu on sõnadesse keeruline panna, vaid seda peab kogema. Elustiil on trennist trenni ja mängust mänguni. Mängu-eelsed koosolekud, putsapaelte sidumine enne platsile minekut, ärevus, adrenaliin ... sellest ei saa kunagi küllalt. Tahaks veel ja veel."

Väikese meenutuse endiste aegade juurde pakkusid Eesti koondise fännid Haavistule neljapäeva õhtul. Malta - Eesti Rahvuste liiga kohtumine oli paar tundi varem lõppenud ja pidu Smõkehouse'is täies hoos, kui peremees hakkas end kodu poole sättima, sest järgmisel hommikul oli vaja varakult tagasi olla, et Eesti koondise külaskäiguks kõik valmis seada.

Teenekad koondisefännid, kes sõitsid meeskonnaga üle Euroopa kaasa juba aegadel, kui Haavistu ise mängumees oli, ei lubanud äärepoolkaitsjat ära enne, kui olid talle nimelise laulu esitanud ja kõik teised kohalviibijad seda kaasa laulma pannud. Üle poolesaja Eesti koondise fänni tema nime laulmas liigutas Haavistut silmnähtavalt. See oli väga ilus jalgpallihetk.

Haavistu kasvas üles Eesti jalgpalli rüpes, aga on saanud seda nüüd päris pikalt kõrvalt vaadata. Samas on ta elu- ja toimetamiskohaks teine väikeriik. Mõlema koondised kuuluvad hetkel Rahvuste liiga D-divisjoni. Helgeid hetki minevikust on Eestil ette näidata rohkem ja ka klubide eurosarjatulemused on olnud mõnevõrra paremad, aga Euroopa jalgpalli kontekstis on Eesti ja Malta pigem ühes kui erinevates paatides.

Mille poolest Eesti ja Malta jalgpallielu Haavistu sisemise tunnetuse põhjal sarnanevad või erinevad? "Üks asi on, et eestlane muretseb väga välise mulje pärast, maltalane mitte. Aga võrdlemisest rääkides, siis Eestis on kombeks õpetada jalgpalli läbi meeskonnamängu ja distsipliini. Malta noored on seevastu kiired ja tehnilised ning võiksid mängida päris head jalgpalli, aga neil distsipliini pole. Mitte võistkondlikku, vaid isiklikku, et teha läbilöögiks vajalik lisapingutus või lisasamm.

Nad on ülimugavad, sest perekondlik korraldus on seatud nii, et emmed-issid, tädid-onud, vanaemad-vanaisad on kogu aeg ümberringi. Toon näite. Kui sain teada, et minu noortegrupid polnud kunagi treeninglaagris käinud, otsustasin nad viia nädalavahetuseks kõrvalsaarele Gozole. Plaan nägi ette natuke treeninguid ja paari sõprusmängu. Tegu oli U10 ja U13 vanuseklassi poistega.

Reede pärastlõunal sõitsime välja, jõudsime kohale, sõime õhtust ja seejärel 13-aastased poisid nutsid, et kus ema ja isa on? Järgmisel hommikul oli nii, et 25-st poisist vaid ühe vanemad ei olnud staadionil kohal mängu vaatamas. Kõik ülejäänud sõitsid kõrvalsaarele kohale. See näitlikustab, miks Malta jalgpalluritel puudub huvi välislepingu suunas pürgida. Nad elavad kodumaal ju suhteliselt hästi. Nad pole saavutamise järele näljased.

Aga kui nüüd Maltat Eestiga võrrelda, siis tahan meenutada oma treeneri, kolleegi ja sõbra Aivar Tiiduse sõnu: jalgpall on individuaalsport. Eesti jalgpalli filosoofia aga seda kuidagi ei toeta. Meil on hästi palju keskpäraseid mängijaid, kes võivad asjaolude kokkulangemisel mingi taseme ja üheskoos ka hea tulemuse välja mängida. Aga midagi suurt on püüda keeruline.

Mis oli 2011. aastal EM-i play-off’i jõudmise taga? Individuaalselt väga oskuslikud mängijad, kes suutsid mingil hetkel asja ära otsustada. Ma tean, et paljudele Tarmo Kink ei meeldi, aga tema värav Serbiale oli murdepunkt. Konstantin Vassiljev oli toona oma parimas vormis. Võistkonnas oli tasakaal – olid mehed, kes võtsid ette, kes lõid kaugelt, kes kindlustasid tagalat. Mängijate valik seab alati mingid piirid.

Teine probleem, mis mulle jäänud mulje järgi Eesti jalgpalli kammitseb, on suhtumine, et noorte seas pole võit tähtis. Võitjamentaliteedi ja sportlashinge kasvatamine on jalgpallis minu meelest ülioluline. Spordis ja mängus on võit väga tähtis. Ükskõik mis mäng kaotab mõtte, kui võidufaktorit pole.

Kui väike laps mängib vanaisaga trips-traps-trulli, saab ta pähe ja hakkab nutma, sest tahab ka võita. Hüva, vanaisa kaotab järgmise mängu meelega. Aga mis ta õppis sellest? Ei midagi. Las ta kaotab mitu korda ja õpib seeläbi, kuidas trips-traps-trulli mängida tuleb. Võidujanu tuleb kasvatada. Mitte võit iga hinna eest, vaid kaotuse ja võidu õpetuslikku faktorit tuleb hinnata."

Kui võidujanu poleks, siis me ilmselt siin restoranis ei istuks, vaid sa tassiksid endiselt ise pitsataldrikuid või oleksid Eestisse tagasi kolinud? "Siis oleks Smõkehouse koroona ajal kinni läinud. Nüüd oleme koroonakriisist üle saanud ja investeeringud tagasi maksnud. Tegelikult tahaks korra aja maha võtta ja tšillida. Ei saa!

Maja ülemine korrus vabanes ning otsustasime selle üle võtta ning oma restorani sinna laiendada. Tuleb end kokku võtta ja ära pingutada. Samamoodi tuleb suhtuda asjadesse jalgpallis – kui jõuad kuhugi, siis ei tohi rahulduda, vaid kõrgemale püüelda. Tuleb piltlikult öeldes tassida musti taldrikuid ja oma võimalus ära oodata."