Itaalia ründaja Antonio Di Natale on hiline õitseja ning ta tegi oma Serie A debüüdi alles 24-aastaselt, kuid kümne aastaga on ta tõusnud üheks Euroopa parimaks väravakütiks.

Tema koht tänavusel turniiril oli väikese kahtluse all, sest valikturniiril polnud Cesare Prandelli tema peale panustanud. Pärast ründetähe järjekordset suurepärast hooaega ja Giuseppe Rossi vigastust ei jäänud aga muud valikutki: 34-aastase Di Natale EM-ilt kõrvale jätmine oleks olnud lolluse tipp.

Viimasel kolmel hooajal on mängija vaatamata jalgpalluri kohta kõrgele eale jõudnud alati 30 värava piiri lähedale.

Vaikne algus

Antonio Di Natale sündis Napolis 1977. aasta 13. oktoobril. Ta kasvas üles ajal, mil Napoli elas Diego Maradona hulluses, kuid 13-aastaselt liikus Antonio hoopis Toskaanasse. Empoli oli see klubi, kes ta ühest Napoli kohalikust liigast avastas ja enda juurde kutsus.

Esimesed päevad kodulinnast eemal ei olnud Di Natale jaoks meeldivad ning ta oli paari päeva pärast koju tagasi sõitnud, kuid Empoli suutis mängumehe ümber veenda ja ta tagasi enda noortemeeskonda tuua.

Di Natale karjäär algas ilma suuremate saavutusteta ning üsna aeglaselt, kuid ta murdis end lõpuks Serie B-s mänginud Empoli põhimeeskonda. Ta pidi Itaalia esiliigas veel kolm hooaega veetma, enne kui klubi lõpuks Serie A-sse pääses.

Leidis Udine näol endale sobiva kodu

Di Natale esimene hooaeg Serie A-s oli väga edukas ning tänu 2002/2003 hooajal löödud 13 väravale teenis ta ka debüüdi koondises. Koondises mees kanda siiski ei kinnitanud ja sellele ei aidanud kaasa pettumustvalmistav järgmine hooaeg, mil ta vaid 5 väravat lüüa suutis.

Ometi otsustas teine Serie A klubi Udinese Di Natalele võimaluse anda ja võib julgelt öelda, et see oli Udinese ajaloo parim otsusus. Nagu hea vein, muutus Di Natale iga aastaga aina paremaks ja hakkas üha enam ka Itaalia koondise valikusse mahtuma.

Ta kuulus 2008. aastal Itaalia koondise ridadesse, kui nad EM-il Hispaania vastu penaltitega välja kukkusid. Di Natale oli üks meestest, kes oma lööki realiseerida ei suutnud, ning see jättis tema koondisekarjäärile oma pitseri.

Tõeline läbimurre polnud siiski veel saabunud. Alles 2009. aasta sügisel alanud hooajal näitas mees, milleks ta tegelikult võimeline on, sest hooaja lõpuks oli ta enda nimele saanud 29 väravat. Samas hoos on ta jätkanud ka pärast seda hooaega. 2011. aastal võitis ta teist korda järjest Itaalia liiga parima väravaküti tiitli ning sellelgi hooajal mahtus ta parimate sekka, lüües 34-aastasena 23 väravat.

Tema kolme aasta pikkuse väravatesaju tulemusena on isegi Juventus soovinud meest endale osta, kuid Di Natale teatas neile, et ei soovi Udinesest lahkuda.

Väikesekasvuline ning osav

Head esitused on Di Natale ka tänavuseks EM-iks koondisse aidanud ning juba avamängus Hispaania vastu suutis ta näidata, milleks võimeline on, kui kaitseliini selja taha pääses ja täpse löögi värava alumisse nurka toimetas.

Ta armastabki mängida kaitsjate külje all, sest vaatamata vanusele, saab ta tänu oma väikesele kasvule üsna kiiresti suunda muuta ja hoo üles võtta.

Tippkiirust ja jaksu ei ole tal enam palju, aga kuni ta on väljakul, annab ta endast maksimumi. Võib-olla peab Di Natale poolaegade lõpus mõneks hetkeks käed põlve peale panema ja paar korda sügavamalt hingama, aga siis läheb ta jälle oma võimalusi noolima.

Lüüa Di Natale armastab ning kohe, kui tekib väiksemgi ava vastaste kaitsjate vahel, virutab ta peale. Ta võib väravaid lüüa mõlema jalaga ning peaga, ta löögid võivad olla sooritatud otse õhust, kavala tõstena või olla kliinilise täpsusega posti kõrvale suunatud.

Kui Euroopa meistrivõistluste eel Udinese peatreenerilt Francesco Guidolinilt küsiti, kas Antonio Di Natale peab koondisse kuuluma, lausus treener: "Ma ei taha Prandellile nõu anda, sest ta teab, mida teha. Mina võin öelda ainult seda, et Di Natale, keda mina iga päev treenimas näen, on maailmaklassi mängija."