Pärast pikki aastaid võivad inglased taas öelda, et neil on olemas maailmaklassi väravavaht. Viimase kolme aastaga on Joe Hart kerkinud üheks parimaks omal positsioonil.

Pärast David Seamani lahkumist on Inglismaa otsinud omale kindlat esinumbrit ning koondise väravat on kaitsnud mitmed erinevad nimed, kuid Harti näol on lõpuks leitud see mees, keda täielikult usaldatakse.

Euroopa meistrivõistlustele läheb ta suurepärase hooaja pealt, kus ta mängis Manchester City tiitlivõidus suurt rolli, osaledes kõigis 38 mängus ning hoides puuri puhtana 17 neist.

Kui varem sai eksimine Inglismaa väravavahtidele saatuslikuks, siis Harti positsiooni üks või kaks eksimust kõikuma ei paneks, sest ta on klubitasemel näidanud, et ta on väga kindel väravavaht.

Noorus kriketi ja jalgpalli seltsis

Joe Hart sündis 1987. aasta 19. aprillil Inglismaa linnas Shrewsbury.

Oma nooruspõlves ei tegutsenud ta ainult jalgpalliga, vaid armastas ka kriketit mängida. Hart kuulus Worcestershire'i kriketiakadeemiasse ning oli seal väga edukas.

Damian D'Oliveira, kelle käe all ta Worchestshire'is töötas, on öelnud, et 15-aastasena oleks Hart võinud vabalt kriketi valida ja sellel alal edukas olla.

"Ta oli üks riigi kõrgeimalt hinnatud mängijaid ning Bunbury festivalil, kus riigi alla 15-aastaste meeskond valitakse, tegutses ta suurepäraselt," ütles D'Oliveira.

Treener lisas: "Aga me teadsime alati, et me võitlesime jalgpalli vastu ning meil polnud võimalustki konkurentsi pakkuda, kui Joele korralik pakkumine tehti."

Nii läkski ning varsti andis kodulinna jalgpalliklubi Shrewsbury noormehele võimaluse oma täiskasvanute tiimiga koos treenida.

Hartil läks veidi aega, et Shrewsbury's pingimehe rollist põhimeheks tõusta, kuid kui ta end lõpuks algkoosseisu mängis, sattusid tema esitused Inglismaa madalamates liigades kiiresti suure tähelepanu alla. Nii Premier League'i klubide skaudid kui ka Inglismaa noortekoondiste treenerid hoidsid Hartil silma peal.

Edu Manchesteris ja Birminghamis tähendas koondisekutset

Mitme klubi heitluses suutis lõpuks kõige otsustavamalt tegutseda Manchester City, kes 2006. aasta suvel 19-aastase väravavahi enda ridadesse meelitas.

Juba samal aastal tegi talent oma debüüdi Premier League'is ning tal avanes mitmel korral võimalus enda võimeid demonstreerida, kuid Manchester City ei olnud valmis kõiki oma panuseid tema peale panema. Nad tõid hetkel, kui Hart oli tõusmas klubi põhinumbriks, sisse kogenud iirlase Shay Giveni.

Hart pidi seetõttu 2009. aasta suvel Birminghamisse laenule siirduma. Too samm osutus väga edukaks, sest suurepärase hooaja järel sai ta laia tunnustuse osaliseks ning valiti kaasmängijate poolt hooaja sümboolsesse koosseisu.

Järgmisel suvel taasliitus ta Manchester City'ga, tõustes seal koheselt põhiväravavahiks. Ta on viimasel kahel hooajal teinud kaasa kõik 76 liigamängu. Mõlemal aastal teenis ta Premier League'i "Kuldse kinda" auhinna, mis antakse väravavahile, kes on kõige enam kordi puuri puhtana hoidnud.

Inglismaa koondisesse pääses Hart esmakordselt juba 2008. aastal ning ta kuulus isegi 2010. aasta MM-koondisesse, kuid põhikoosseisu tõusis ta alles EM-valikturniiril.

Teekond algas pisaratega

"Ma panin ta esimese treeningsessiooniga nutma," mäletas Dave Timmins, kelle käe all Joe Hart 9-aastasena Shrewsbury's alustas. "Õues oli väga külm ning ma arvan, et ta ei olnud selle üle väga rõõmus. Ilm oli väga jube. Tuul oli külm ning vihma sadas."

Mees jätkas: "Ta nuttis veidi, aga ei lõpetanud vaatamata sellele mängimist. Ta oli vapper ning ei jooksnud oma isa juurde kaebama. Kui skaudid minult küsisid, kuidas ta hakkama sai, siis ma ütlesin, et ta oli suurepärane ning temas oli midagi peidus. Ta võis veidi pisaraid valada, aga järgmisel nädalal tuli ta suure naeratusega tagasi.

"Lõpuks töötas ta üldse vanemate poistega. Ta oli füüsiliselt ja mentaalselt väga vapper. Vanematele poistele meeldis temaga mängida, sest ta õppis kiiresti. Ta töötahe oli hea ning ta soovis alati paremaks saada," lisas Timmins.

Sama on arvanud ka D'Oliveira, kes on lausunud: "Ta oli alati üks nendest, kes töötas väga kõvasti ja kuulas ning võttis nõuandeid vastu."

Imeline reaktsioonivõime

Raske töö on Hartist väga osava väravavahi teinud ja tema juures tuuakse välja ka seda, et ta ei karda palliga tegutseda.

Timmins teab, mis tema hea pallikontrolli taga on: "Me läksime ükskord vaatama, kuidas ta 14- või 15-aastasena oma kooli meeskonnaga mängis. Ta oli väljakumängija. Me mõtlesime, et mida ta teeb, aga tegelikult oli see temale abiks, sest nüüd on ta jalgadega küllaltki osav ja ei lähe paanikasse, kui palli saab. Nägin, kuidas ta mängis keskväljal ja ründajana. See on aidanud tal mitmekülgses sportlaseks saada."

Heast palliga tegutsemise oskusest siiski tipptasemel väravavahiks saamisel ei piisa ning Harti suurimaks tugevuseks loetakse hoopis tema reaktsioonikiirust.

Manchester City treener David Platt rääkis The Daily Mirrorile sellest, kuidas Hart üsna ruttu 2010. aasta suvel klubisse saabunud Itaalia ründaja Mario Balotelli kurjaks suutis ajada.

"Ma mäletan, et Mario jälgis teda treeningutel. Ta kobises midagi Itaalia keeles sellest, kui hea Hart on ning kui kiiresti ta käed liiguvad. Kõik märkavad seda," ütles Platt.

Üks Inglise jalgpalli legendaarsemaid väravavaht Peter Shilton on samuti mehe võimetes veendunud: "Ta on väga suur, aga ühtlasi ka väga liikuv. Suure mehe kohta lausa imeliselt liikuv. Ühtlasi näitab ta üles palju enesekindlust, mis on väravavahi puhul väga tähtis."

Paari aasta eest tuli Harti tänane konkurent ja Itaalia kapten Gianluigi Buffon välja arvamusega, et Hartist võib viie aasta jooksul, kui tema ja Iker Casillas saavad juba vanadeks meesteks, saada maailma parim väravavaht. Täna on Hartil võimalus näidata, et ta kuulub juba praegu maailma parimate sekka.