Nii mõnigi Eesti pallur on langetanud otsuse ja läinud suure lombi taha õnne proovima. Küll aga tuleb suur osa neist sealt pigem kiiresti tagasi – aga miks? USA vutti omal nahal kogenud mängijad selgitavad ja jagavad nippe noortele, kes soovivad USA-seikluse ette võtta!

Kokku sai vesteldud viie USA-s ülikoolijalgpalli mänginud Eesti palluriga, kes veetsid suure lombi taga aega nii vähemal kui suuremal määral. Mängijate kogemused, lood ja õppetunnid võiks aidata noori jalgpallureid, kes soovivad suure sammu ette võtta ja Ameerika ülikoolivutti maitsta. Artikli lõpus on ka nipinurk, kus USA jalgpalli võlude ja raskustega silmitsi seisnud mängijad noortele praktilisi soovitusi jagavad. 

Kõige eredamalt on USA-s säranud Alex Meinhard, kel õnnestus Clemson Tigersi ridades sealne ülikooliliiga 2023. aastal võita. Võit päädis sellega, et nüüdseks 27-aastane mängumees kutsuti toonase USA presidendi Joe Bideni poolt ka Valgesse Majja. 

Meinhard tõdes, et viimastel aastatel on mitmeid eestlasi siirdunud eri USA divisjonidesse pallima. "Ilmselt ei ole võimalik välja tuua ühte konkreetset põhjust, miks kõigile ülikoolivutt ei sobi, kuid saan oma kogemuste ja nähtu pealt välja tuua mõned näited, miks ei ole jäädud USA-sse pikemaks perioodiks," rääkis Meinhard. 

Üheks põhjuseks tõi Meinhard välja selle, et USA kultuuriruum on võrreldes nii Eesti kui ka Euroopaga üsna erinev. "Seda nii inimeste, toidukultuuri, igapäevaste kommete kui ka üldise eluviisi poolest. Kohalike oludega harjumine ei pruugi alati olla kiire ega lihtne. Kodusest keskkonnast eemalolek, pikk vahemaa pere ja sõpradega ning mõnikord ka üksildustunne võivad seda veelgi võimendada."

Teisena tõi Meinhard välja selle, et eestlased ei näe end kohati kohalikus spordistruktuuris piisavalt arenemas. "Ülikoolijalgpalli hooaeg kestab tavaliselt kolm kuni neli kuud ning ülejäänud aasta valmistutakse uueks hooajaks. See tähendab, et need neli kuud on väga intensiivsed, mängitakse 2–3 mängu nädalas. Pärast hooaega on küll treeningmaht sama suur või isegi suurem kui hooajasiseselt, kuid ametlikke mänge on märgatavalt vähem. Just soov rohkem mängida ja regulaarsemalt võistelda on üks põhjus, miks osa mängijaid otsustab USA-st lahkuda," leidis Meinhard. 

Ka taktikaline pool, mis Euroopa vutist omajagu erineb, võib olla üheks põhjuseks. "USA ülikoolijalgpallis on meeskondi, kelle taktikaline ettevalmistus jätab soovida, näiteks on rõhk pandud just kiirele ja füüsilisele mängule. See võib erineda sellest, mida on harjutud Euroopas kogema ja võib olla tuntakse, et areng jalgpallurina ei kulge seal sellises suunas nagu eelnevalt loodeti," tunnistas Meinhard. 

Mullu profikarjääri lõpetanud Märten Pajunurm siirdus Ameerikasse 2014. aastal ning asus õppima Longwoodi ülikoolis. Kooli vutitiimi Longwood Lancersit esindas ta neli aastat ehk sama kaua, kui kestis õpe. USA perioodi meenutas Premium liigas 289 mänguga 54 väravat löönud FC Kuressaare legend väga positiivsete sõnadega.  

"Mitte isegi pigem positiivselt, vaid ikka väga positiivselt – super oli! Läksin sinna põhimõtteliselt Premium liigast ja tulin tagasi parema mängijana kui enne. Olin kohe valmis Premium liigas tegusid tegema," pajatas Pajunurm. Endine viiking tunnistas sarnaselt Müürile ja Kiivitile, et haridustase jättis ülikooli esimesel aastal soovida.

"Eesti hariduse pealt sinna minna on hea, et esimene aasta oli tõesti selline keskkooli pikendus, kui õpid mingeid üldaineid. Aga mina valisin majanduse ja see oli juba selline eriala, kus pidi päriselt pingutama – matemaatikat ja muid asju ka tegema. Seal oli tase täitsa korralik ja said targemaks küll," tunnistas Pajunurm.

Ta lisas, et Eesti ülikoolid on mõnest USA omast haridustaseme poolest paremad. "Võib-olla Tartu Ülikool või TalTech on kohati nõudlikumad. Samas Eestis on bakalaureus kolm aastat ja USA-s neli, nii et seal on tempo natuke rahulikum." Profikarjääri lõpetanud mängumees nõustus Meinhardiga, et mõned eestlased võivad USA-st naasta tiheda päevakava tõttu. "Mõne jaoks võib see olla liiga täis topitud elu. Mulle endale hullult meeldis. Hästi rahvusvaheline meeskond, kogu see keskkond on hoopis teine ja näedki maailma hoopis teistmoodi," sõnas Pajunurm. 

Mis põhjusel eestlased USA-st aga kiiresti naasevad? "Võib-olla ei ole piisavalt eeltööd tehtud ja ootused on teistsugused kui reaalsus. Aga kindlasti mängib koduigatsus väga suurt rolli. Sa saad võib-olla kaks korda aastas Eestis käia, ajavahe on vähemalt seitse tundi. See tähendab, et kui sul seal päev käib, siis siin on inimesed juba magama minemas, ja kui sina ärkad, siis siin lõpetatakse töö- või koolipäeva. Suhelda ei ole lihtne – enamiku ajast oledki selles mõttes üksi."

Pajunurme hinnangul on üheks põhjuseks ka see, et ülikoolis õppides pead sa elama ühiselamus, kus ruumi endale on üpris vähe. "Kui oled harjunud Eestis elama üksi või perega ja siis lähed sinna ning elad nelja välismaalasega koos, siis see võib olla korralik šokk," rääkis ta. 

Harju Laagrit Premium liigas 19 korral esindanud ja profikarjääri lõpetanud Marten Niilop siirdus Ameerikasse gümnaasiumi järel. Nelja aasta jooksul esindas ta kaht ülikooli. Esmalt õppis ta pool aastat Ida-Tennessees ning siirdus seejärel Põhja-Alabamasse, kus ta kraadi omandas. 

Miks otsustas toona 19-aastane mängumees ülikooli vahetada? "Seal oli erinevaid faktoreid, ma võib-olla ei meeldinud treeneritele, treenerid mulle ka väga ei meeldinud. Kool oli tilluke ja keset metsa ning tase polnud ka liiga kõrge." Siiski jääb Niilop perioodi suure lombi taga meenutama positiivsete sõnadega. "Mul pole midagi kurta, mul vedas nende inimestega, kes mu ümber olid."

Kuigi Müür ja Kiivit tõid USA-st naasmise põhjuseks välja kasina haridustaseme, siis Niilop nii ei arva. "Seal on nii palju erinevaid faktoreid, et mida sa talud ja mida mitte. Kus kool asub, kas on suures või väikeses linnas, milline on kliima ja milline on õpitasu. Lisaks veel see, et millised on su treenerid, kui kaugel on ülikool su kodust ja nii edasi," leidis Niilop. 

Niilopi hinnangul võivad kultuurilised erinevused mingil määral otsustavaks saada. "Võib-olla küll, aga see sõltub palju ka meeskonnakaaslastest. Mõnes ülikoolis toob treener hunniku inglasi, sakslasi või brasiillasi ja siis võid üksi jääda. Mul juhtus nii, et esimeses ülikoolis olid kõik välismaalased ja ameeriklasi oli ainult kaks. Väga sõltub ka ameeriklastest, kes sul meeskonnas on ja kui abivalmid nad on," tunnistas endine Harju pallur.

Suurt koduigatsust Niilopil ei tekkinud. "Mul ei olnud sellega probleemi, esimeses koolis võtsid norrakad mind oma tiiva alla ja teises koolis sain inimestega kohe headeks sõpradeks. Ma pole ka väga hull suhtleja, aga seal oled sa sunnitud mugavustsoonist välja tulema. Kui sa tead, et sa pead nendega pikka aega koos olema, siis miks mitte läbi saada," arvas ta. 

Tänavu Tartu Tammekaga taasliitunud Robin Mathias Müür rääkis Soccernet.ee-le jaanuaris, et teda tõi kodumaale tagasi ei muu kui koduigatsus. "See oli pigem mu enda personaalse eluga seotud. Mul oli väga palju koduigatsust ja sain aru, et pean kodus olema. Lisaks on siin pere ja sõbrad. Vaimse poole pealt oli väga raske kodust eemal olla," tunnistas pallur.

"Ma tahtsin seda elu lihtsalt kogeda," tõi Müür välja põhjuse, mis teda Ameerikasse tõmbas. "Sellele ma ei lootnud, et jalgpalliga saab kuhugi kaugemale jõuda. Kui tahad kaugele jõuda, siis parem tee on ikka läbi Euroopa minna," tunnistas mängija.

Müür tunnistas, et praeguste teadmiste juures ei oleks ta toona USA-sse siirdunud. "Kindlasti võib elu muutuda ja see tunne võib kaduda, et miski mind kodus kinni hoiab." Ta lisas, et Tammekast lahkumisega probleeme ei olnud. "Tammekale ütlesin päris varakult, et selline mõte on. Treenerid teadsid, et minu tagasi tulemine on võimalik. Nad ütlesid, et tagasi tulles oled alati oodatud."

Pikalt Tartu Tammeka naiskonda esindanud Marie Kiivit, kes on nüüdseks maandunud Paide Linnanaiskonna ridades, õppis Lõuna-Illinoisi ülikoolis, Carbondale'i linnas. Suure lombi taha siirdus ta mullu juulis ning tagasi kodumaale naasis ta detsembri keskpaigas, mil semester lõppes. 

"Gümnaasiumi viimases klassis ma tegelikult ei teadnud väga, mida edasi teha. Teadsin, et tahan ülikooli minna, aga eriala ja suund olid veel lahtised. Olin pikalt Tammekas mänginud ja tundsin, et tahaksin pärast hooaega mingit muutust," rääkis Kiivit. 

Võimalus Ameerikasse siirduda tuli Kiiviti jaoks üpris ootamatult. Nimelt kirjutas talle Instagramis üks agentuur, kelle kaudu tekkis variant USA-sse minna üsna kiirelt. "Mõtlesin, et proovin, sest see tundus hea lahendus – saan õppida ja samal ajal jalgpalli mängida. Lisaks polnud ma kunagi Ameerikas käinud, nii et see tundus uus ja huvitav. Otsustasingi võimalusest kinni haarata."

"Olin üsna segaduses – teadsin, et tahan õppida, aga ei saanud aru, kuidas seda jalgpalliga siduda. Tartusse jäämine tundus kuidagi liiga mugavustsooni jäämine. Samas ei olnud mul ka kontakte teiste klubidega ega konkreetset plaani. Seetõttu see USA võimalus justkui sobituski sellesse hetke ja otsustasin selle kasuks," tunnistas mängija. 

Sarnaselt Müürile leidis ka Kiivit, et akadeemiline tase oli Ameerikas pigem kasin. "Minu jaoks sai see lõpuks määravaks ja ma ei tundnud, et õpiksin päriselt ülikooli tasemel. Valisin erialaks psühholoogia ja teadsin, et Ameerikas on õpe laiem ja kestab neli aastat, aga tundsin, et tahaksin rohkem erialapõhiseid aineid. See jäi minu jaoks puudulikuks. Lisaks olid tunnid üldiselt üsna lihtsad, mis mind häiris."

Treeningtingimused olid Kiiviti sõnul Ameerikas väga head, ent siiski häiris teda suhtumine mängijatesse. "Kuigi vahendid olid olemas, tundus vahel, et mängijate heaolu ei olnud esikohal. Mängiti läbi vigastuste ja puhkust väga ei antud. Ühelt poolt on see distsipliin, aga vahel tundus, et see läks üle piiri. Vahepeal oli tunne, et kedagi ei huvita, kuidas sul tegelikult läheb ja oled lihtsalt üks number. See oli mentaalselt raske, eriti kuna olin seal üksi," rääkis 20-aastane pallur. 

Enne semestri lõppu tekkis Kiivitil plaan, et USA-s ülikooli vahetada, ent lõpuks otsustas ta siiski kodumaale naasta. "Olen praegu väga elevil, et saan Eestis õppima hakata," tunnistas ta. "See oli väärt kogemus ja ma ei muudaks midagi. Samas ei olnud see ainult positiivne. Oskan nüüd Eestis rohkem hinnata teatud asju, näiteks treeningkeskkonda. Praegu Paides on minu jaoks individuaalselt palju parem keskkond kui see, mis Ameerikas oli. Olen õppinud uusi asju väärtustama. Mängijana sain ka Ameerikast kindlasti palju juurde, seega pikas plaanis oli see minu jaoks hea."

Miks aga Kiiviti hinnangul eestlased Ameerikasse liiga pikaks ajaks ei jää? "Arvan, et peamine põhjus on akadeemiline pool. Kui lähed spordi pärast, valid tiimi ja kool tuleb sellega kaasa, siis sa ei saa alati valida, milline see akadeemiline tase on. Kui tahad õppida, võib seal lõpuks igav hakata. Samas, kui eesmärk on jalgpalliga tippu jõuda, siis võimalused on olemas," rääkis Kiivit. Ta lisas, et suurt rolli mängivad ka kultuurilised aspektid ja toit. "Isegi kui valid justkui samad toidud nagu Eestis, siis maitse on hoopis teine ja see mõjub seedimisele ka erinevalt. Eestisse tulles oli väga hea jälle kodumaist toitu süüa."

Nipinurk!

Mida soovitavad kogemuse läbi elanud mängijad noortele, kes soovivad samuti suure lombi tagust vutti maitsta? USA jalgpalli kogenud mängijate nippe tasub kõrva taha panna!

Meinhard: "Kuna USA on kaugel ja kogemus sealse ülikoolispordiga võib puududa, ei pruugita saada terviklikku pilti keskkonnast, kus sport ja haridus on tihedalt seotud. Seetõttu tehakse otsuseid sageli piiratud info põhjal, mis võib hiljem viia ootustest erineva reaalsuseni. Kui potentsiaalne ülikool on välja valitud, tasub enne lõpliku otsuse tegemist võimalusel käia kohapeal.

Paljud ülikoolid pakuvad selleks ametlikku külastust (inglise keeles official recruiting visit). See annab võimaluse veeta mõne päeva ülikoolilinnakus – saad tutvuda treeneritega ning näha nende käekirja ja nõudmisi, kohtuda mängijatega, näha nii jalgpalliväljakuid kui ka muid spordisaale, jõusaale, meditsiiniruume, õpperuume ja saada parema ülevaate koolielust. Selline kogemus aitab teha märksa teadlikuma otsuse ning vähendab riski, et valitud keskkond ei vasta ootustele."

Pajunurm: "Kõigepealt suhtle kindlasti nendega, kes on enne käinud. Eesti on selles mõttes väike koht ja neid kontakte on üsna lihtne leida. Me oleme isegi Alexiga mõnda potentsiaalset soovijat aidanud või vähemalt infot jaganud. See ongi esimene ja kõige olulisem asi – räägi kellegagi, kes on selle läbi teinud. Siis saad oma põhilistele küsimustele juba vastused. Ja muidu pead olema valmis mugavustsoonist välja tulema ning väga kiiresti kohanema ja arenema.

Sa pead sisseelamisel kiiresti leidma oma inimesed. Mul oli selles mõttes hea, et ma läksin sinna veidi vanemana, 21-aastaselt. Osad lähevad siit juba 18–19-aastaselt ja kohalikud lähevad ka kohe pärast kooli. Mul oli seal minuga sama vana norrakas ja sama vana rootslane, kes tulid sarnasest kultuuriruumist ja see aitas palju. Kui jääd üksi ja sul ei ole veel ka seda avatust tekkinud, siis on keeruline. Mul endal tekkis ka see avatus seal ajaga. Ma ei läinud sinna kohe mingi megasuhtlejana, et kõigiga jutule. Aga neil, kes on loomult avatumad, on seal kindlasti lihtsam."

Pajunurm lisas, et noored, kes soovivad USA-sse siirduda, võivad soovi korral temaga ühendust võtta ja nõu küsida. 

Niilop: "Mõtle läbi, miks sa sinna lähed. Kui lähed mõttega, et tahad profijalgpalluriks saada, siis suure tõenäosusega seda ei juhtu – Meinhard on pigem erand. Kui tahad saada profijalgpalluriks, on lihtsam jääda kodumaale. Kooli valikul ei tasu karta ka madalamaid divisjone. Samas tasub mõelda, kus kool asub ja kui suur see on. Ka kliima mängib rolli, sest lõunas on kindlasti soojem ja odavam.

Kindlustus on samuti väga kallis. Mõned koolid maksavad selle kinni, aga see sõltub sellest, kui hea mängijana sa neile paistad. Mõni kool võib katta ka ühikakulud, aga seal ei pruugi olla kõige parem elada. Korterid ja majad on samuti päris kallid. Kui arvad, et Tallinnas on kahetoalise korteri 500-eurone üür kallis, siis USA-s elad neljakesi viietoalises majas ja maksad ikka umbes 800 eurot kuus."

Müür: "Ma oskan ainult enda vaatest öelda. Ma ei tahaks arvata, et see on tasemega seotud, sest ma oleks väga hästi seal hakkama saanud. Meinhard on tõestanud, et seal võib väga hästi hakkama saada. Asi ongi selles, et USA on nii kaugel. Mul oli seitsmetunnine ajavahe ja perega oli väga raske suhelda. Meinhardiga kirjutasin ja uurisingi, et kuidas seal on. Ta rääkis, et tuleb endale teha highlight video, tuleb ise koolidele kirjutada ja loota, et saad võimaluse sinna minna."

Kiivit: "Kindlasti uurida nii palju kui võimalik selle kooli kohta ja eriti akadeemilise poole pealt. Mina keskendusin rohkem jalgpalliga seotud asjadele ja võib-olla küsisin valesid küsimusi. Tasub rääkida tulevaste tiimikaaslastega ja uurida, milline on õppetöö ja süsteem. Mine kindlasti avatud meelega! Kui lähed juba mõttega, et tahad niikuinii tagasi tulla, siis on palju raskem. Isegi kui sa lõpuks USA-sse ei jää, on kogemus ikkagi väärtuslik.

Suhtlesin palju nende koolide mängijatega, kuhu ma minna plaanisin. Treenerid andsid kontakte ja sain neilt küsida kõike – trennide, treenerite ja eluolu kohta. Proovisin saada võimalikult hea pildi enne minekut. Aga kogu dokumentide ajamine oli päris suur töö. Kui oleksin varem alustanud, oleks see olnud sujuvam. Mul otseselt probleeme ei olnud, aga alustasin alles veebruari lõpus ja selleks ajaks olid paljud kohad juba täitumas. Kui oleks olnud vähemalt kuus kuud aega, oleks olnud palju vähem stressi."