Kuigi püramiide on üle maailma ja suurim neist ei ole isegi Aafrikas, siis neile mõeldes liigutakse oma ajusoppides peamiselt Egiptusesse. 

Riigi turismiportaalid on näinud vaeva, et maailmale teada anda, et neil on pakkuda rohkem kui kolm Giza püramiidikompleksi kuuluvat ajaloolist suurehitist - Menkaura, Hafra ja Hufu Suur püramiid. Üks Egiptuse mees on sellega üksi hakkama saanud.

Kolm minutit on kohtumise lõpuni. Egiptuse number 10 vajub murule pikali ning leinab. Kongo on just viigistanud seisu üks-ühele. Ta lamab 30 sekundit murul, siis ajab end lõpuks püsti. Rahmab kätega vastu reisi, sikutab pükstest. Haarab palli, viskab selle keskringi poole, on omadega täiesti läbi. Võtab peast kinni, aga kõik ei ole veel kadunud, ta kutsub publikut üles. Karjub oma kaaslaste peale ja innustab neid.

Kuigi kolm püramiidi ning Sfinksi kuju on ühed populaarseimad atraktsioonid maailmas, siis 8. oktoobril räägiti vaid ühest inimesest - tagasihoidlikust Najrij küla poisist Mo Salahist.

Kolmandal üleminutil teenis Egiptus penalti. Kogu meeskond juubeldab, terve riik on südamevapustuse äärele viidud. Mohamed Salah ei ole, mitte veel. Enam pole ta koolipoiss, vaid Liverpooli suurim väravakütt, kes vastutab kogu riigi eest. Paljud tippmängijad on penaltil eksinud ja nüüd on käes tema karjääri kõige tähtsam löök. Tema elu kõige olulisem löök. Salah võtab endale hetke, on vaid pall ja tema. Ta lööb, pall lendab paremale posti kõrvale, väravavaht läheb aimama. Aga hüppab teisele poole. 

Sügisel, kui Egiptus üle 28 aasta esimest korda maailmameistrivõistlustele pääses, oli kogu suure ajalooga riik tagajalgadele aetud. "Ta on meie neljas püramiid!" rõõmustas üks fännidest.

Salah on läbi Baseli, Londoni ja Rooma vahepeatuste jõudnud Anfieldile, kus lööb võrke kuumaks maailma suurimatel klubidel. Ta on jõudnud nelja värava kaugusele, et saada enda nimele 38-mängulise Premier League'i ühe hooaja väravate rekord. Kuid see kõik ei tähenda, et mees oleks mineviku unustanud. Sugugi mitte. Ta ise on pärit normaalse elatustasemega perest - ei rikkast, ei vaesest -, aga ta tahab teha kindlaks, et raha taha ühelegi Najrij küla lapsele midagi ei jääks.

Salahi lugu pole tüüpiline "läbi raskuste tähtede poole", kus jalgpall on ainus pääsetee. See on teistsugune, aga võrdselt südamlik. "Ma ei olnud väga hea õpilane. Mõtlesin ainult jalgpallist ja ainult selle mõttega ma koolis suutsingi olla," meenutas ta. Praegu võib teda pidada üheks maalähedasemaks tippjalgpalluriks üldse. Kuigi Ragnar Klavan on öelnud, et Salah on nii kiire, et teda ei ole trennis isegi näha, siis kohalikud teavad rääkida, et ta mõtleb oma peaga veel kiiremini kui jalgadega.

Elada jalgpallile või mitte?

Ühel hetkel pidi Salah vastu võtma otsuse, kas keskenduda haridusele või vutile. Pere tahtis esimest, aga väikse Mohamedi süda teist. Peale jäi tema soov. "Minu esimesed õnnestumised tulid ajal, mil pere pidi kannatama," tunnistas ta. Eks ole vanematele keeruline, kui oma võsukest praktiliselt näha ei olegi. Mo pidi iga päev sõitma viie bussiga ning neli tundi, et jõuda Najrijst Kairosse. Ja pärast sama kaua tagasi. "See oli neile väga raske aeg. Lahkusin iga päev väga vara ning jõudsin koju hilja õhtul."

Salah käis Kairos El Mowkalooni trennis. Ta tunnistas, et ei mõelnud jalgpallist kui tööst, isegi mitte kui hobist. "See aitas minu mõtteid korrastada - see oli võimatu unistus," selgitas ta. Esimest korda hakkas talle koitma mõte jalgpallist kui elukutsest alles 14-aastaselt. Toona oli väike Mo El Mowkalooni vasakkaitsja, kes kandis särki numbriga kolm.

Debüüdi meeste vahel tegi Salah neli aastat hiljem, ikka El Mowkalooni eest. Kuigi tema klubi pole 40-kordse riigi meistri ning linnarivaali Al Ahly suurimaid vastaseid, siis saab tegijaks iga mees, kes neile värava löönud. Nii läks ka 18-aastase Salahiga, kes Al Ahly võrku oma karjääri esimese palli lajatas. 43 mängu ning 11 väravat hiljem pühkis ta kodumaa tolmu jalgadelt, aga siin me ka tema jalgpallurikarjäärist pikemalt vestmise lõpetame.

Südamlik ja tagasihoidlik rahvakangelane

Keskendume hoopis sellele palele, mida me Anfieldil ei näe. Kui koolis käies mõtles väike Mo ainult jalgpallile, siis ühe maailma kuulsaima nahkkera tagaajajana mõtleb ta tihtipeale oma kodule.

Salahi järgi on Egiptuses nimetatud mitmeid tänavaid ja Najrij lähedal asuva linna Basyouni kool. Samas linnas on sündinud ka 30-aastane pikaaegne Premier League'i mängija Ahmed Elmohamady. Egiptus armastab Salahit. Ja mitte ainult, kogu Lähis-Ida noolib tema särke.

Najrij külavanem Maher Shetia on Salahi tegevusest sillas: "Ta on meie väikse küla toonud maailmakaardile. Ta on loonud oma heategevusfondi ning ehitab miljoneid maksva kooli!" Lisaks teatas ta, et Salah on teinud tohutult annetusi kohalikule haiglale. Liverpooli äss pole oma heategevusest mõistetavatel põhjustel soovinud ise kunagi pikemalt rääkida. Tema keskendub oma asjale ja laseb tegudel kõnelda. Üldse hoiab ta meediaga suheldes väga vaikset joont ja on palunud ka oma lähedastel ajakirjanikega mitte rääkida.

Salah on poliitikast hoidunud, peaaegu

Enda poliitikaga sidumine on õhukesel jääl kõndimine igal pool, aga eriti Lähis-Idas. Salahi üheks mentoriks on Egiptuse jalgpallilegend Mohamed Aboutrika, kes oma karjääris peamiselt Al Ahlys pallis ning koondises üle saja mängu kirja sai. Siiski on ta teinud elus vigu, kui sattus kodumaal valele poolele. Kas ta tegelikult ka midagi tegi või mitte, teavad vähesed, aga süüdi ta mõisteti. Salah  ei ole sellest hoolimata temaga suhtlemist lõpetanud ning sotsiaalmeedias ringlevad nende ühised pildid.

2013. aasta detsembris nimetati Muslim Brotherhood (moslemite vennaskond) Egiptuses terroriorganisatsiooniks ning Aboutrikat süüdistatakse selle rahastamises. Poliitikas ta eriti kaasa ei ole rääkinud, kuigi 2012. aastal toetas avalikult Mohamed Morsi kandideerimist presidendiks. Aboutrika on selle organisatsiooni rahastamist ametlikult eitanud ja praegu töötab ta Kataris spordianalüütikuna.

Salah on Aboutrikaga Euroopas tihti kokku saanud ning korra ka ise rahva kahte leeri ajanud. Mentori vigu ta korranud ei ole, kuigi ajutise viha osaliseks on saanud. Jaanuaris kutsuti ta presidendi Abdel Fattah al-Sisi ning noorte- ja spordiministri Khaled Abdel Azizi vastuvõtule, sest oli annetanud viis miljonit Egiptuse naela (umbes 225 000 eurot) Tahiya Masri (Elagu Egiptus) fondi.

Annetamises pole ju midagi hullu. Salahil on ju heategevusfond ning kodumaa heaolu nimel teeb ta pingutusi pidevalt, kuid see fond on Sisi kontrolli all ning fännid kahtlustavad, et Salah avaldas sellega oma meelsust. Seda ei peeta Egiptuses heaks tooniks - sportlane tegelegu spordiga ning jätku poliitika rahule. Teised jällegi usuvad, et see on reaalselt hädasolijatele suunatud raha. Kokkuvõttes Salah selle manöövriga enda imagole ühtegi jäädavat plekki külge ei saanud.

Kord tuli Salahi jutule üks Egiptuse ärimees, kellele avaldas muljet juba Egiptuse jalgpallifolkloori kirjutatud mäng, mis tegi Salahist neljanda püramiidi. Ta pakkus oma riigi MM-ile vedanud Salahile kingituseks villat, aga Liverpooli väravaküti vastus oli lühike. Ta palus parem annetada raha oma kodulinnale. Lisaks panustas Salah ise 30 000 euroga Egiptuse veteranjalgpallurite ühingule.

"Salahi tegevus näitab, et ta pole unustanud, kust ta pärit on. Ta tahab, et tema edulugu annaks teistele innustust ning see panebki egiptlaseid teda veelgi rohkem armastama," kirjutas Middle-East Eye.