Nikolai Burdakov on elus ja jalgpallis näinud nii mõndagi. Treenereid ja mängijaid, kelle silm särab ja süda lõõmab kõrvutinendega, kes paremal juhul käivad mängudel ja trennis lihtsalt palgapäeva ootuses, hullemal aga end ja meeskonnakaaslasi pettes.

• Lugu ilmus esialgselt augustikuu Jalkas.

Vestlesime hiljuti 70 aasta juubelit tähistanud Narva Transi presidendiga vahetult enne FC Floraga peetud karikafinaali. Evald Tipneri nime kandev uhke trofee jäi Transil tulises heitluses küll kaitsmata, kuid Burdakovi elutöö väärtust see tõik kindlasti ei kahanda. Valgevenes sündinud, aga praeguseks üle poole sajandi Narvas elanud ja sisuliselt sama kaua piirilinna jalgpalli edendanud mehel on sel pikal teel kogetud rõõmudest ja löökidest pajatada nii mõndagi.

Vabandust, et alustan tänasel jalgpalli pidupäeval sootuks teisest žanrist küsimusega. Kas mäletate, millal asus Narva Trans Eesti meistriliiga tabelis viimati viimasel kohal?
Oh, jumal hoidku ...! (Vangutab nõutult pead – toim.). Ei, ma tõesti ei mäleta. Kas seda on üldse juhtunud? Küllap ikka on. Aga millal ...? Äkki ajakirjanikud uurivad järele.

Mõistagi valmistab nii kehv hooaja algus meile väga-väga palju meelehärmi. Kindlasti on sel kindlad põhjused. Aga ma ei tahaks praegu neil pikemalt peatuda. Püüame vaadata tulevikku, olukorda võimalikult kiiresti parandada ja tõusta sinna, kus meie õige koht.

Rändame olevikust kaugele minevikku. Ilmselt paljud jalgpallisõbradei tea, et olete pärit Valgevenest. Miks tulite 17aastase noormehena Eestisse ja olete siia jäänud tänaseni?
Oli aasta 1967, lõpetasin Magiljovi oblastis keskkooli. Ma ei tahtnud minna ülikooli, vaid armeesse. Kuna mu kaks õde elasid Eestis, tulin neile lihtsalt külla. Ma ei mõelnud algul, et jäängi siia. Saatus kujunes lihtsalt selliseks.

Kindlasti tuleb aga rõhutada, et aeg oli praegusega võrreldes sootuks teine. Tegemist oli siiski sama riigiga. Selliseid elumuutusi oli palju lihtsam teha.

Kuidas suhtute Valgevene praegusesse riigikorda ja Lukašenka valitsemisaega?
Mu isa suri samal kuul, kui Lukašenka võimule tuli. Seetõttu olin täpselt sel ajal Valgevenes. Aga öelda tema kohta midagi head või halba ma ei taha ega oska, sest sisulisi kokkupuuteid sealse eluga pole mul olnud. Leian, et õigus midagi arvata on vaid neil, kes Valgevenes elanud.

Kuidas tekkis idee luua Narva autobaasi juurde jalgpallimeeskond?
Armastan jalgpalli varajasest lapsepõlvest saadik. Võtsin selle armastuse siia kaasa ja nii ta läks. Ettevõte oli suur – umbes 1200 inimest. Olin küll lihtne autojuht, aga minusse suhtuti hästi ja mind usaldati.

Alustasime linna meistrivõistlustest, võitsime karika ja pääsesime ENSV kolmandasse liigasse. Sealt hakkasime aegamööda ülespoole ronima. Olin meeskonna looja, mängija ja kapten. Kuna treenerit esialgu polnud, siis ka treener. Muide, tol ajal mängis Narvast erinevates Eesti liigades koguni viis meeskonda.

Kuni saabus Narva Transi aeg, kus olite esialgu samuti treener, viimased 25 aastat aga president.
Jah, koos Eesti iseseisvuse tulekuga läksid kõik ülejäänud Narva meeskonnad kahjuks laiali. Ellu oleme jäänud vaid meie. Vähe sellest, oleme kuni tänase päevani püsinud alati meistriliigas. Kindlasti on see omamoodi suur asi, arvestades, et sel pikal teel on tulnud ületada päris suuri raskusi.

Panete samas taktis kuni surmani välja?
(Naerab – toim.). Raske öelda. Tean vaid seda, et täna tunnen armastust ja vastutust.

Aastaid tagasi ütlesite, et ei kaalu pensionile minekut enne, kui Narvas on sirgunud keegi, kes on valmis pingutama samal moel vähemalt sama suurte eesmärkide nimel. Kas see kehtib ka praegu?
Pensionil olen juba ammu. (Taas ülevoolav ja nakatav naer – toim.). Aga jah ... Võibolla keegi mu perekonnast tahab ja suudab kunagi ohjad üle võtta. Näiteks poeg (24-aastane Konstantin Burdakov töötab praegu Transis mänedžeri ja esindajana – toim.). Samas tuleb aru anda, kui keeruline oleks tal siinsetes oludes meeskonda ja kogu struktuuri hoida.

Narvas ei ole jalgpalli rahastamine nii heal järjel kui paljudes teistes Eesti linnades. Meie finantsolukord ei ole ülejäänud tippklubidega võrreldav. Häid treenereid ja mängijaid meile meelitada on tohutult keeruline. Isegi oma noori kodulinnas hoida on järjest võimatum väljakutse. Kel pea vähegi otsas, lähebmujale ja ühendab jalgpalli õppimisega. Narva on Eesti, aga mitte päris Eesti.

Kas klubi raskematel aegadel olete tundnud, et isiklikest ohverdustest on kahju?
Minul mitte, mu abikaasal küll. Tema on majast kaua unistanud. Unistab siiani. Aga pean ausalt välja ütlema: ma ei usu, et ta unistus iial täitub. Nii lihtsalt on. Kui ta muidugi ise seda ellu vii. Sel juhul ei saa ma midagi ette võtta. (Taas nakatav naer – toim.).

Pettumust olen muidugi tundnud, kui keegi on alt vedanud või asjad pole läinud soovitult. Unetuid öid on samuti kogunenud omajagu. Aga kahetsenud pole kunagi. Aeg on parandanud kõik haavad ja aidanud ületada kõik raskused.

Kas kõige raskem oli periood, kui klubi sattus kokkuleppemängude skandaali?
Jah, vaieldamatult. See oli kurb ja häbiväärne aeg. Ma ei uskunud kuni viimseni, et meie klubis saab midagi taolist toimuda. Et inimesed, kes on iga päev su kõrval, reedavad terve klubi. Minu teiste hulgas. Ja siis vannuvad põlvili süütust.

Kui mulle lõpuks faktidega selgeks tehti, et usaldasin ja eksisin ... See oli kirjeldamatu löök. Mul on hea meel, et suutsime selle aja üle elada ja teha vajalikud järeldused. Aga ma ei ole siiani täpselt mõistnud, miksteatudinimesedpettuseteed läksid.

Kui Maks oli karjääri lõpetanud, rääkisime. Väga tõsiselt. Kohtusime üheskoos ka jalgpalliliidu juhi   Aivar Pohlakuga. Ta kahetses ja andis lubadused. Aega oli möödunud, tahtsin teda taas usaldada. Seni pole pidanud kahetsema. Ta on teinud treenerina head tööd.

Maks oli Eesti oludes täiesti eriline ründaja. Sellist talenti – justnimelt ründajaannet – pole ma terve selle aja jooksul näinud mitte kelleski teises. Liialdamata. Olid Oper ja Zelinski ning veel terve rida korralikul tasemel väravakütte, aga Maks sai looduse poolt kaasa märksa rohkem kui keegi teine.

Oleme neist asjadest rääkinud. Täna ta kahetseb. Aga enam pole midagi parata.

Tal oli ju 20 aasta eest võimalus siirduda Venemaa kõrgliigasse. Keeldusite kuue miljoni krooni suurusest pakkumisest. Kas seda kahetsete tagantjärele?
Mina olin valmis teda müüma, selles polnud küsimus. Moskva Dinamo president Nikolai Tolstõhh isiklikult helistas mulle. Maksim käis seal ka end näitamas, aga kahjuks teda lihtsalt ei võetud. Hiljem osales kahes Peterburi Zeniti laagris, kolmandasse ei kutsutud vigastuse tõttu. Oli veel rida võimalusi. Ühel neist tekkis segadus pangagarantiiga. Ta käis Iisraelis, Hiinas, võibolla kuskil veel. Aga teie mainitud summas pakkumist päris ei tehtud – vähemalt nii palju, kui mina tean.

Ka Aivar Pohlakuga mitte?
Nojah, temaga on meil olnud igasuguseid aegu. Tunneme üksteist väga kaua ja väga hästi. Tuli ette ka erimeelsusi, samuti solvumisi – usun, et mõlemalt poolt. Aga meis on kaks äärmiselt olulist sarnasust: me kumbki ei mäleta ebameeldivusi ja me mõlemad armastame jalgpalli. Või isegi kui mäletame, siis ei näita seda välja. Täna on meil väga head ja töised suhted.

***

Parandamatult emotsionaalne klubijuht

Nikolai Burdakov ei salga, et on emotsionaalne mees. Kuidas ta saakski – igaüks näeb ju seda oma silmagagi. Juhtumid, kui Burdakovil Transi pingilt kohtunike töö kohta midagi krõbedat ütelda on, käivad Premium liiga mängudega lahutamatult kaasas. Hiljuti eemaldati ta koos poja Konstantiniga näiteks mängust Viljandi Tulevikuga.

"Kui näen ebaõiglust – iseäranis meeskonna, mitte iseenda suhtes –, ei suuda ma emotsioone talitseda. Nii lihtsalt on. Selline ma olen. Siis nad lihtsalt tulevad. Midagi pole parata. Jah, ma tean, see on mu puudus. Kui õhtul kodus rahunenuna mängule tagasi vaatan, mõistan isegi, et eksisin ja peaksin võtma rahulikumalt. Mu naist häirib mu säärane käitumine väga, saan temalt alati karmi kriitikat. Kuni saabub järgmine olukord ... Ma lihtsalt ei oska ega suuda. Ja olen ju ka juba 70. Ma ei muutu enam," muigab Narva jalgpalli hing.

***

Nikolai Burdakov

• Sündinud 20. juunil 1950 Valgevene NSV-s Galkovitšis.
• 17-aastasena kolis õdede juurde Narva, kus hakkas tööle treialina ja mängis kohalikus meeskonnas jalgpalli.
• Pärast sõjaväeteenistust (1974) moodustas autobaasi jalgpallimeeskonna, mis jõudis kolmel korral Eesti meistriliigasse. Aastani 1989 võistkonna kapten ja ründaja.
• Uuel iseseisvusajal oli esmalt Narva Transi treener, seejärel (alates 1995) klubi omanik ja president.
• Trans on kaks korda võitnud Eesti karika (2001 ja 2019) ja superkarika (2007 ja 2008), meistrivõistlustel tulnud ühe korra (2006) hõbe- ja kuus korda pronksmedalile.
• Juhtinud pikalt Narva autobaasi ja tegutsenud transpordiäris, kuulunud jalgpalliliidu juhatusse. Tänavusest EJL-i hõbemärgi laureaat.