Karel Voolaiu esimesed mängud Eesti koondise peatreenerina tõid 1:2 kaotuse Valgevenele ja 0:4 allajäämise Hollandile. Mida neist mängudest arvata?

• Artikkel ilmus ajakirja Jalka oktoobrikuu numbris.

Jalgpallikohtumiste tähendus kipub aja jooksul muutuma, sest lõpuvile järel tõusevad esile ühed, nädala, kuu või aasta pärast aga hoopis teistsugused emotsioonid. Kuidas püsida teemas? Eesti koondise septembrikuiseid EM-valikmänge kuukirja tarbeks kajastades sai proovitud meetodit, kus vastamist vajavad küsimused said paika pandud juba enne kohtumisi. Väljakul juhtunu sai seega mõjutada ainult vastuseid, mitte küsimusi. Tulemus sai selline.

1. Kas Holland laseb end kahest eelmisest Tallinna-mängust kõigutada?

Eesti jalgpalliloos on A. Le Coq Arenal Hollandi vastu peetud kahel eelmisel kohtumisel eriline staatus ja tähendus. Nende mängude sündmusi mäletatakse ja teatakse jalgpallisõprade seas väga täpselt ning 2001. ja 2013. aasta matše puudutav folkloor on väga elujõuline.

Näiteks kodused lahingud Brasiilia, Portugali, Uruguay, Itaalia või Inglismaaga säärast jõudu ei evi, kuigi A. Le Coq Arenal on värava löönud Cristiano Ronaldo ja siinse pallimuru kohal suhisenud David Beckhami paremast jalast lähtunud vintpallid. Ronaldo ja Beckham! Need on mehed, kelle tõmbejõuga suudab maailma jalgpallis konkureerida ainult Lionel Messi. Ei keegi teine.

Eelmistes Hollandi vastu peetud kodumängudes saavutatud tulemused (2:4 kaotus ja 2:2 viik) on ainult üks põhjus, miks neid nii täpselt mäletatakse. Väga olulised on ka platsivälised sündmused (staadioni püstitamine, Konstantin Vassiljevi värske isaks saamine), mis läksid korda hoopis teistel tasanditel.

Hollandil, nagu võis arvata, ei ole neist sündmustest sooja ega külma. Kaks napikat Tallinnas – mõlemas mängus oldi 80. minutil 1:2 kaotusseisus – ei ole asi, mida kolmekordne MM-finalist peaks mäletama. Nende jalgpallilugu defineerivad draamad etenduvad hoopis nooblimates teatrimajades kui A. Le Coq Arena. Külaliste 4:0 võiduga lõppenud kohtumine tõendas seda ilmekalt.

Jalgpalli programmeeritud suure juhuslikkuse toel suudavad ajaloolised pretsedendid võistkondade esitusi mõjutada, sest mängijate pähe poevad korda- või altminekud, millega neil endil puudub igasugune mõistuspärane seos.

Näiteks Inglismaa koondis ja penaltid. Selles, et Stuart Pearce ja Chris Waddle 1990. aasta MMi poolfinaalis Saksamaa vastu neljanda ja viienda penaltiga eksisid ning Inglismaa pisaraisse matsid, pole mingit seost inglaste üldise penaltilöömise oskusega.

Aga need möödalöögid mõjutasid Inglismaa koondist veerandsada aastat, tuues kaasa penaltitega konkurentsist langemise viiel finaalturniiril: EM 1996, MM 1998, EM 2004, MM 2006, EM 2012. Alles mullusel MMil suudeti tont kappi tagasi peletada, kui Kolumbiast penaltitega jagu saadi.

Võimalik, et Tallinn ja A. Le Coq Arena olnuks Hollandile (väikeseks) tondiks, kui tulpidemaa peatreeneriks olnuks ka sel korral eelmises kahes mängus meeskonda juhendanud Louis van Gaal. Aga Ronald Koeman pühkis Eesti helged mälestused rahulikult ja konkreetselt laua alla, öeldes enne matši: "Minevik pole enam tähtis. Kui meeskond pole täielikult mänguks valmis ja avavilest saadik täielikult keskendunud, siis suudab iga vastane meil elu ebameeldivaks teha."

Hollandi meeskond oli keskendunud ja Eesti ei suutnud nende elu ebameeldivaks teha. 2001. ja 2013. aasta mängude mõju Hollandi esitusele oli 9. septembril täielik null, sest vutimaailma vägevate kõvaketaste errorisse jooksutamiseks on vaja vägevamaid tulemusi kui 2:4 ja 2:2.

2. Millise hoiaku võtab Karel Voolaid avalikkusega suheldes?

Jalgpallikoondise peatreeneriks olemine on amet, mille väga tähtsaks osiseks on suhtlemine avalikkusega. Kuna treeneri kontaktaeg mängijatega on väike, sest koondise A-rivistus koguneb ainult viis korda aastas mõneks päevaks, siis on avalikud sõnavõtud peatreenerile oluline variant mõjutada nii avalikkuse kui ka meeskonna meelsust.

Muidugi on väga tähtsad ka riietusruumis räägitavad jutud, mis avalikkuse ette ei jõua, ent just peatreeneri avalik retoorika kujundab olulisel määral publiku hoiakuid ja suhtumist, mis omakorda mõjutab meeskonna esitusi väljakul, sest jalgpallimängu ajal leiab staadionil aset publiku ja võistkonna vaheline suhtlusprotsess.

Ega Eesti oktoobrikuise vastase Saksamaa peatreener Joachim Löw pole viimase pooleteise aasta jooksul kaotanud võimet kutsuda koondisesse parimaid mehi või valida õige taktika, tema probleemiks on retooriline defitsiit. Löw pole suutnud sõnumeid piisavalt täpselt rihtida. Tagajärjeks on kaos, mille tõttu ei pääsetud MMil alagrupist edasi ja langeti Rahvuste liigas A-divisjonist välja.

Eelnevast tulenevalt oligi väga huvitav jälgida, millise hoiakuga tuleb avalikkuse ette juulis Eesti peatreeneriks nimetatud Karel Voolaid. Kui lühidalt öelda, siis oli hoiak otsekohene.

Enne mänge polnud juttu, et "läheme ja mängime oma parimat mängu ja vaatame, mitu punkti saame", vaid Voolaid sõnastas selge eesmärgi: võtta neli, minimaalselt kolm punkti. Kui eesmärk jäi täitmata, ei hakanud ta keerutama, vaid teatas, et on tulemustes "väga pettunud".

Samas polnud Voolaiu otsekohesus bravuurikas, vaid argumenteeritud. Ta tõi välja põhjused, miks ta usub püstitatud eesmärki (neli punkti), ja hiljem ka asjaolud, mille tõttu jäid need saavutamata. Ei mingit hägu. Selged olid ka koosseisu ja mänguviisi puudutanud sõnumid.

Peatreeneri retooriline avang pigem õnnestus, aga tuleb meeles pidada, et isegi väikese jalgpalliriigi peatreener vajab oma sõnavõttude jõustamiseks tulemusi. 10. oktoobri kohtumine Minskis on selles plaanis väga tähtis.

3. Kui jõuliselt peatreener meeskonda värskendab?

Voolaid märkis ametisse asudes, et kunstlikku noorenduskuuri ta koondises läbi viia ei kavatse, aga võimaluse ta selle välja teeninud noorematele mängijatele annab. Septembris peetud kahes mängus said võimaluse Erik Sorga (kaks mängu põhikoosseisus + värav Valgevenele), Mihkel Ainsalu (põhikoosseisus Hollandi vastu) ning Vlasi Sinjavski ja Frank Liivak (kumbki sekkus korra vahetusest).

Kust saanuks värskele verele rohkem minuteid välja pigistada? Praeguse taktika juures vast ainult Valgevene-mängu lõpuminutitel, kui vahetust küsis Konstantin Vassiljev, kelle asemel tõi Voolaid platsile kogenud Artjom Dmitrijevi. Äkki võinuks seal eelistada veidi loovamat Ainsalu? Ent see on tegelikult norimine detaili kallal olukorras, kus maksab suur pilt.

Olukorras, kus edasipääsulootused on kadunud ja järgmine reaalne võimalus mängida finaalturniirile pääsu nimel terendab alles 2022. aasta sügisel Rahvuste liigas (2022. aasta MMile pääseb Euroopast 13 koondist, kelle sekka mahtuda on Eestil tohutult keeruline), leidub koondise ülijõulise ja kunstliku värskendamise apologeete, ent tegelikkuses oleks see ebaõiglane ja -mõistlik.

Pole aus ega tark jätta rahvusmeeskonnast kõrvale oma parimas eas ja kogemustega jalgpallurid. Viimast ei tohi segi ajada julgusega usaldada õigetes kohtades potentsiaali näidanud nooremaid mängijaid. Mõned sellekohased mõtted sel sügisel ootavateks mängudeks (EM-valikmängud Valgevene, Saksamaa ja Hollandiga, maavõistlus Ukrainaga):

1) Sergei Lepmets pole olnud väravas kehv, aga Matvei Igonen ei mängi temast Premium liigas kehvemini, pigem ikka etemini. See võiks olla asjakohane ja tulevikku vaatav vangerdus;

2) FC Floras silmapaistva hooaja teinud kontrolliva poolkaitsja Vladislav Kreida põhikoosseisu mahutamine olukorras, kus keskkaitsja Karol Metsa kasutatakse poolkaitses, on keeruline, aga Kreida potentsiaal vajab EM-valikmängu kontekstis äraproovimist;

3) 14. novembril peetav maavõistlus Ukrainaga on koht, kus peaks põhikoosseisuvõimaluse saama Premium liiga parim keskkaitsja Märten Kuusk.

4. Kui palju inimesi tuleb vaatama mängu Valgevenega?

Et kodumäng Saksamaaga müüakse välja ja Hollandit tuli vaatama 11 006 pealtvaatajat, pole üllatus. Isegi Madridi Real ja FC Barcelona meelitavad täismaja kohale ainult kõige tugevamate vastastega duellides.

Palju kõnekam mõõdik on Eesti mäng Valgevenega. Igasuguse glamuurita vastane olukorras, kus meeskond on valiksarjas ainult kaotanud ja edasipääsemiseks pole mingeid võimalusi. Seda matši kogunes A. Le Coq Arenale vaatama 7314 inimest.

Muljetavaldav ja jalgpalli väge näitav arv, sest Eestis on ainult üks spordivõistlus, mis toob kohale suurema publiku – Rally Estonia.