Meistrite liigas on jäänud pidada veel vaid üks ja kõige tähtsam kohtumine. Täna õhtul kell 19.00 saab Budapestis avavile finaal, kus lähevad vastamisi tiitlikaitsja Pariisi Saint-Germain ja värske Inglismaa meister Arsenal.

Saksamaa koondise ja Müncheni Bayerni legend Philipp Lahm arutleb Meistrite liiga finaali eelses kolumnis, miks on suurde lõppvaatusesse jõudnud kaks kõige õigemat meeskond ning millised võiksid olla finaali võõrustava Ungari enda tulevikušansid.

Finaali eel pühendaksin ühe mõtte väljalangenud poolfinalstile. Diego Simeone avaldab mulle muljet. Ta on viimased viisteist aastat pidanud Atletico Madridiga ikka ja jälle kaljurahnu mäkke veeretama. Müncheni Bayern langes tema meeskonna vastu välja 2016. aastal, kui oldi tippvormis. Nüüd loen, et Simeone peaks tugevalt peeglisse vaatama. Ometigi suudab ta end väiksematest võimalustest hoolimata ikka ja jälle kehtestada. Kahju, sest Sisyphos Simeone väärinuks juba ammu Meistrite liiga tiitlit.

Alles on jäänud kaks klubi, kelle treenerid on valinud ühesugused lähenemise. Nad meenutavad dirigente, kes harjutavad pedantliku täpsusega vahemaid, kombinatsioone, sööte, koreografeeritud kaitseliikumise ja orkestreeeritud rünnakuid. Pallile suunatud tsoonikaitse näeb välja nagu kunstivorm. Mõlemad meeskonnad liiguvad väljakul parvena. Eelmisel aastal kohtusid PSG ja Arsenal poolfinaalis, nüüd selgitavad nad võitja. Finaali jõudsid õiged meeskonnad.

Luis Enrique juhendamisel on PSG, kes kunagi kujutas endast individualistide kogumit, kasvanud ühtseks võistkonnaks. Silme ette tuleb automaatselt Hvitša Kvaratshleia, triblaja ja võitleja, kes särab samavõrd nii rünnakul kui ka kaitsetööd tehes. PSG-st saaks Real Madridi järel 34 aasta jooksul alles teine klubi, kes suudab Meistrite liiga tiitlit kaitsta.

Kaks tarka meeskonda

Arsenali tõus põhineb samuti väga heal treeneritööl. Enrique kaasmaalane Mikel Arteta on klubi kuue aasta jooksul sammhaaval kõrgemale tüürinud. Tänu sellele võitis Arsenal lõpuks pärast 2004. aasta löömatut meeskonda esimese Inglismaa meistritiitli. Euroopas pole nad kunagi parimaks kerkinud, jõudes finaaligi vaid korra, 2006. aastal. Pole just kuigi hea näitaja klubi kohta, kes püsib sissetulekute poolest järjepidevalt maailma kümne parima seas.

Arteta meeskonnas pole erakordset individuaalset sära - tal ei ole Thierry Henry'd, Patrick Vieirat, Dennis Bergkampi ega Freddie Ljungbergi. Praeguse  meeskonna tugevus peitud erakordselt kõrges organiseerituses, mis pakub stabiilsust. Sel hooajal on meeskond lasknud endale 14 Meistrite liiga mängus lüüa vaid kuus väravat ja pole kordagi kaotajana väljakult lahkunud.

Arsenali vastand on Bayern, kes võttis võrgust 20 palli. Bayern kujutab Euroopa tippmeeskondade seas endast anomaaliat. Vincent Kompany on püüdnud kokku segada maksimaalset intensiivsust ja vanamoodsat mees-mehe kaitset. Sellega suudeti ühel poolajal PSG-d üllatada, kui novembris põhiturniiril vastamisi mindi.

Poolfinaali teises kohtumises kasutas Pariisi meeskond seevastu ära ruumi, mida selline kaitseformatsioon paratamatult tekitab, ja lõi kiire värava. Seejärel kontrolliti juba kaitsest mängu. Korralik kaitsetöö ei lähe mitte kunagi moest. Arsenal oli samuti Bayerni ebaharilikuks kaitsetööks valmis, saades neist põhiturniiril 3:1 jagu. Nagu öeldud, finaalis on parimad meeskonnad.

Ungari on muutuste teel

Vaatemäng toimub Budapestis. Praegu on tegu Euroopa klubijalgpalli tähtsaima mängu jaoks täpselt õige kohaga. Hiljuti andis Ungari tugeva signaali ja peame täname sealseid inimesi, kes selja sirgu ajasid. Ungari ei ole enam solidaarsuse vastu võitlev riik, vaid toetub taas euroopalikele põhimõtetele ja üksteise eest seismisele.

Suurtel spordivõistlustel on omadus selliseid ühiskondlikke impulsse võimendada. "Autod signaalitavad, taevast valgustab ilutulestik, lipud lehvivad. Võõrad inimesed embavad üksteist ja naeravad üheskoos," kirjutas ungarlane Gabor Schein minu kodulinna ajalehes Süddeutsche Zeitung, kui aprillikuiste parlamendivalimiste tulemused olid selgunud. Midagi sarnast võib Budapestis lahti rulluda ka laupäeva õhtul.

Paraku pole Budapestil sportlikus plaanis mingit võimalust selles kaasa lüüa. Meistrite liiga on endiselt tarastatud kogukond. Pärast seda, kui Porto 2004. aastal triumfeeris, on võitjaks kroonitud vaid Hispaania, Itaalia, Saksamaa, Prantsusmaa ja isegi Inglismaa klubid, ehkki viimaste jaoks on tihtipeale märksa tähtsam Premier League, sest seal jagatakse palju rohkem raha. Jalgpallis koonseb Euroopa seega vaid viiest riigist. Võrdluseks: Eurovisioni lauluvõistlusel (mitte et ma seda vaataks) on viimasel üheksal aastal alati võidutsenud uus riik, sedapuhku Bulgaaria.

Seesuguse monotoonsuse juured ulatuvad peamiselt geograafilisse juhusesse: väiksemate riikide klubidel pole võimalustki, sest nende liigad on liiga väikesed ja neil puudub seetõttu võistlusvõimekus. Selle tulemusel ei suuda nad parimaid mängijaid kinni hoida. Kunagised hiiud Benfica ja Ajax ei suuda enam rahvusvahelises konkurentsis püsida, sest Portugalis ja Hollandis on lihtsalt liiga vähe elanikke. Pole isegi tähtis, kui hästi või halvasti neid klubisid juhitakse.

Kas olete kuulnud Kopenhaagenist, Viinist, Prahast, Kiievist, Glasgow'st või Varssavist? Tegu on metropolidega, kus profijalgpallur võib tunda end sama mugavalt nagu Pariisis või Londonis. Nüüd kuulub nende sekka ka Budapest.

Meistrite liiga kui suletud klubi?

Ungaril on lisaks võimsad jalgpallitraditsioonid. Saja aasta eest pani Doonau jalgpall väidetavalt aluse Hispaania koolile, või vähemalt nii olen ma kuulnud. Sellest polegi nii palju aega möödas, ütleks kuningas Charles, kui Budapesti MTK alistas 1919. aasta juulis 7:1 Müncheni Bayerni. Müncheni ajalehes imetleti võitjaid: "Külalised pakkusid suurepärast mängutehnikat, nende tegutsemine oli igas plaanis eeskujulik."

Pole palju riike, kes on jõudnud MM-finaali koahel korral - nii 1938. kui ka 1954. aastal. Ferenc Puskase ja Nandor Hidegkuti ümber ehitatud kuldne meeskond, kes Bernis traagilisel moel finaalis Saksamaale kaotas, elab siiamaani isegi sakslaste südames. Ungari nimel on ka MM-ide ajaloo kaks suurimat võitu, sealhulgas ainus, kus vastasele löödi kahekohaline arv väravaid - 1982. aastal alistati El Salvadori koondis 10:1.

Riigist on sirgunud suurepäraseid treenereid, kelle ideed ulatusid riigipiiridest kaugemale. Nürnbergi juhendas Jenö Konrad, Torinos töötas Jenö Karoly ja Lissabonis Bela Guttmann ning Pal Csernai viis 1980ndatel aastatel Bayerni tagasi Bundesliga tippu - naljakal kombel just tänu tsoonikaitsele, millest sakslased olid seni vaid jutte kuulnud.

Olen tugevalt selle poolt, et Ungari uuesti jalgpallikaardile jõuaks. Samas kujutan ka ette, et praeguste tippude seas vaadatakse troonilepürgijatele viltu. Privilegeeritud kardavad oma privileegide pärast. Kuid Euroopa põhineb osavõtul ja võrdsetel võimalustel. Probleemiga tuleb lõpuks hakata tegelema, see on kõige tähtsam poliitiline  küsimus.

Meistrite liiga finaal (kell 19.00):

• PSG - Arsenal

***

Copyright: Oliver Fritsch / Die Zeit

Tõlkinud: Kristjan Jaak Kangur