EJL-i presidendi Aivar Pohlaku sõnul võib Eesti klubijalgpall olla Soome omale mängutempos järele jõudmas ning sisus isegi mööda minemas.

• NB! Lugejatel on võimalus ka omapoolseid ideid küsimusteks välja pakkuda, saates kirja aadressil raul@soccernet.ee.

Viimasel ajal on palju räägitud Premium liiga taseme tõusust ning väga heast hetkeseisust, kuid euromängud panid Eesti klubid korralikult paika - kõik neli klubi, kaasa arvatud Põhja-Iiri poolproffide vastu mänginud Levadia, olid oma kohtumistes mänguliselt nõrgemaks pooleks ning edasi pääses vaid Nõmme Kalju, kellel õnnestus imekombel kahes mängus kasahhide Aktobe 59 pealelööki oma väravast eemal hoida. Mida seekordsed euromängud Eesti jalgpalli hetkeseisu kohta näitasid?

Premium liiga ja meie klubid liiguvad edasi ja julgeksin väita, et liiga seis on rahuldav, eriti kui arvestada, kust tuleme ja kuidas on lood võrreldavates keskkondades - Lätis, Leedus ja Soomes, kusjuures pean silmas nii klubide kui ka liiga organisatoorset ja sportlikku taset. Mitu põhjanaabrist jalgpallinimest on arvanud Premium liigat vaadates, et Eesti klubijalgpalli tase on nende omale mängu tempos järele jõudnud ja sisus ehk isegi mööda minemas.

Konkreetsete euromängude kohta ütleksin, et esimene pool mängudest kinnitas - Premium liiga on astunud sammu edasi, aga kokkuvõttes mängis oma võimalused välja siiski vaid Kalju. Konstruktiivset jalgpalli viljeleva Aktobe vastu oli edasipääs läbi võitluse ainus šanss. Levadia jaoks jäi võit taktikalise paindumatuse taha - mingil moel maksavad nad lõivu edu eest Premium liigas - ja Floral eneseusu ja kogemuse puudumise taha. Sillamäe Kalev alles otsib oma teed ja nende olukord on keerulisem.

Meie klubid arendavad end ilma märkimisväärsete väliste rahasüstideta ja paralleelselt jalgpallilist kultuurikihti kasvatades ja kogemusi korjates. Arvestades jalgpalli populaarsust ja konkurentide ambitsioonikust saame Euroopa klubijalgpalli keskmikele kanna peale astuda vaid siis, kui teeme asju teistest õigemini ja targemalt.

Tulevikku vaadates ja mõeldes Euroopas edukas olemisele on oluline, et Eesti klubid investeeriksid oma jalgpallurite kasvatamisse ja sportliku kontseptsiooni edasiarendamisse - iga klubi selgrooks peavad olema Eesti jalgpallurid, mis tähendab, et meie noortetöö kvaliteet ja tippnoorte noortejalgpallist täiskasvanute sarjadesse üleminekuga seotud sportlikud nüansid peavad astuma selgelt edasi; edukas olemiseks on aga tähtis ka võimekus mängida positiivset ja konstruktiivset jalgpalli. Sellele vundamendile peab toetuma liiga sportlik areng ja tavapäraseks muutuv edasipääs eurosarjade esimestest ringidest, sest kui mänguklass ületab teatava kriitilise piiri, saab võitlusvaimu pealt juba astuda ka suuremaid samme.

Eelmisel nädalal ilmunud FIFA edetabel kinnitas juba varem spekuleeritud infot, et Eesti tõuseb juuli lõpus toimuvaks MM-valikgruppide loosiks napilt neljandasse tugevusgruppi. Eesti tõusus oli oluline roll ka hiljutisel maavõistlusvõidul Soome üle, mis meid sisuliselt viiendast grupist neljandasse tõstis. Siit ka küsimus - millistel alustel valib EJL koondisele sõprusmänguvastaseid? Kas mingil määral jälgitakse ka enne taolist valikgruppide loosi FIFA edetabeli seisu, et valikmängudeks võimalikult hea edasipääsušanss tagada?

On teada, et püüame mängida nii palju kui võimalik ja teha seda erineval tasemel meeskondadega, niivõrd kui vastaste valik sõltub meist endist. Edetabelit jälgime ja teame, kellega meil ühes või teises olukorras oleks just MM-valikgruppide loosimise tähenduses kasulik mängida, aga neid asju selliselt ellu viia on keeruline. Nii näiteks tahtsime mängida juunis kellegagi teiselt kontinendilt - selliste mängude kaal FIFA tabelile on suurem, kuna teiste maailmajagude koondised asuvad üldtabelis sageli kõrgemal, kui nende tegelik tase on - aga vastast leida ei õnnestunud. Samas läksid mängud Soome ja San Marinoga hästi ja sellest piisas.