Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak rääkis Delfile ja Eesti Päevalehele mängijate välismaale siirdumise loogikast ja põhimõtetest, märkides muuhulgas, et üldjuhul on mõistlikum liikuda Eestist esindusmeeskonda rolli, millesse mängija on valitud, ent samas leidub ka erandeid.

"Näiteks tooksin Aleksandr Šapovalovi oma spetsiifilise mängija- ja isiksusetüübi tõttu ning Oliver Jürgensi tema vanemate ambitsioonide tõttu," sõnas Pohlak. "Üldjuhul võiks koostöö jätkuda ka mängija välismaale siirdumise järel, näiteks eespool toodud Aleksandr Šapovalovi näite puhul teevad hoolimata mängija Saksamaale siirdumisest tema tuleviku osas nii FC Flora kui ka mängija eelmine klubi TJK Legion koostööd omavahel ja mängija jalgpallitreenerist isaga."

Pohlak toonitas ka, et iga väliskeskkond ei pruugi Eestist lahkuvale mängijale sobida. "Samas on näiteks noormängijate Itaalia-suunaline liikumine murettekitav, sest see, mis sobib enam kui 60-miljonilise kuumaverelise ja kirgliku itaallase jaoks, ei sobi juba elementaarse loogika järele 1,2-miljonilisele põhjamaa rahvale. Leedukad räägivad, et mingil perioodil selekteeriti sellisel moel välja ja viidi Itaaliasse pea kõik nende ühe põlvkonna parimad noormängijad, kellest kõik hiljem ripakile jäid ja peale seda jalgpallist loobusid," sõnas ta. "Ütlen siinkohal välja ka lause, mis ilmselt paljudele ei meeldi: jalgpallilisi keskkondi, kuhu Eesti mõistes andeka noormängija pimesi usaldada võib, on maailmas tavavaataja jaoks ehmatavalt vähe ja Eesti jaoks on see meie väikest rahvaarvu arvestades kriitiline asjaolu."