Suvel 1994 liitus Portsmouthiga väravavaht Mart Poom, suvel 2026 liitus Portsmouthiga poolkaitsja Rocco Robert Shein. Mõlemad Eesti koondislased sõlmisid klubiga kolmeaastase lepingu, mõlemad olid ise 22-aastased. Mõlema jaoks oli/on tegemist karjääri esimese koduklubiga Inglismaal. Portsmouth mängis 1994. aastal ja mängib ka praegu Inglismaa esiliigas.

Kahel üleminekul on seega sarnasusi palju, aga neid lahutab 32 pikka aastat. Portsmouth ning Inglismaa esiliiga ehk Championship üldiselt on selle aja jooksul kõvasti muutunud. Poom räägib Soccernet.ee-le, et tema viimane külaskäik Portsmouthi kodustaadionile Fratton Parkile toimus 2007. aastal, kui ta mängis seal Londoni Arsenali eest. Tegemist oli puurivahi jaoks erilise matšiga, sest see oli tema karjääri ainus liigamäng Arsenali esindusmeeskonna särgis. Kohtumine jäi 0:0 viiki.

Poom ei oska öelda, kas mõni inimene üldse tema ajast veel endiselt Portsmouthis töötab. Omanikud on igatahes vahetunud, rääkimata mängijatest ja peatreenerist.

Shein siirdus Portsmouthi Norrast Fredrikstadist, Inglismaa klubi maksis tema eest väidetavalt umbes 2,5 miljonit eurot. Varem on poolkaitsja teeninud leiba ka Hollandis.

Vajab kohanemist

"Roccole palju edu ja õnne, see on kindlasti tema karjääris suur samm edasi, samas ka suur väljakutse. Championship kuulub Euroopa tugevaimate liigade hulka, seal on kõva koormus ja hoopis teistsugune jalgpall, võrreldes Hollandi või Norraga. Mäng on füüsilisem, käib ühe värava alt teise alla, poolkaitsja peab jaksama kõvasti töötada. Kohanemine võtab aega," räägib Poom.

✍️ Pompey have completed the signing of Rocco Shein!

🇪🇪 The midfielder joins from Fredrikstad for an undisclosed fee. — Portsmouth FC (@Pompey) July 13, 2026

Ta ise siirdus 1994. aastal Inglismaale Eesti, Soome ja Šveitsi liigade kogemuse pealt ning alguses sai kindamees seal päris suure kultuurišoki. "Erinevusi oli seal kõvasti nii jalgpallistiili kui ka eluolu poolest," ütleb praegune Nõmme Unitedi president.

"Tol ajal ei kuulunud Eesti Euroopa liitu. Juba tööloa saamine oli raske, ootasin tööluba augustini ja ei saanud seetõttu võistkonnaga hooaja ettevalmistust kaasa teha, mis oleks muutnud sissesulandumist kergemaks. Septembris läksin duublite mängus ühes olukorras karistusalast välja, mulle lennati põlve sisse, sain vigastada. Mulle öeldi, et "pole midagi, pane jääd peale", ei tehtud isegi uuringuid. Tegelikult, nagu hiljem koondisepausil Eestis selgus, oli menisk katki!"

Kuna põlveoperatsioon Eestis ebaõnnestus, oli seejärel vaja veel kahte operatsiooni. Vigastuspaus kestis lõpuks kuni kevadeni.

"Aastase tööloa pikendamiseks tuli täita mitmeid kriteeriumeid, millest üks tähtsamaid oli mängimine vähemalt 75 protsendis põhimeeskonna mängudest, seda ma loomulikult ei teinud. Aga arvestati, et ma olin pikalt vigastatud, ja tööluba pikendati pooleks aastaks. See poolaasta mul ka hästi ei õnnestunud, kuna ma ei mänginud piisavalt ja mind segas sõrmevigastus. Kevadel 1996 pidin tulema tagasi Eestisse Florasse. Üritasime küll agentidega minna teise Inglismaa klubisse, käisin ju Leeds Unitedis ja Stockport Countys testimisel. Aga siis selgus, et päris niimoodi ei saa, et lähed ühest klubist teise, vaid pead ikkagi mingi aja riigist eemal olema," meenutab Poom.

Õlu ja kaklused bussis

"Portsmouthi aeg ei olnud lihtne, keskkond oli seal karm. Aga tagantjärele mõeldes valmistas see periood mind hästi ette hilisemaks karjääriks Inglismaa Premier League'is - hiljem juba teadsin, mida Inglismaalt oodata," märgib Poom.

Liigamänge sai ta Portsmouthi esindusmeeskonnas kirja kokkuvõttes vaid neli, need kõik toimusid 1995. aasta augustis. Debüüdil võideti Southend Unitedit 4:2, seejärel kaotati Grimsby Townile 1:2, viigistati Readinguga 0:0 ja kaotati Leicester Cityle 2:4. Ebaõnnestunud mäng Leicesteri vastu jättis Poomi Portsmouthi esikinnastest ilma.

Esindustiimi varupingil Eesti puurilukk eriti istuda ei saanud, sest tol ajal tohtis üks võistkond üheks kohtumiseks üles anda ainult 14 mängijat. See tähendab, et kui põhiväravavahti teadaolev vigastusoht ei ähvardanud, siis ei hakatudki ühte varumehekohta teise väravavahi peale raiskama.

Praegusega võrreldes kummaline oli Inglismaa profijalgpallis ja Portsmouthis ka tolleaegne õllekultuur. "Kuna Portsmouth asub lõunarannikul, siis meil oli võõrsilmängudele pikki bussisõite. Tavaliselt pandi mängijatele tagasisõiduks kaasa umbes kaks kasti õlut ja peatreener Jim Smithile kaks pudelit punast veini. See oli tol ajal normaalne, et mängijad võisid võtta. Mulle tundus see imelik. Vahel läks bussis meeleolu väga lõbusaks ja vahel läks seal alkoholi tarbinud mängijate vahel kakluseks!" mäletab Poom.

Samaks on aga Inglismaa esiliigas jäänud tänaseni see, et 24 meeskonda rügavad hooaja jooksul kokku lausa 46 vooru.