Kas aastal 2020 kogetu järel suudab miski meid veel üllatada? Koroonaviirus on raputanud kogu maailma ja Eesti jalgpalliliigat ühes sellega, ent inimene kohaneb siiski kõigega ning Premium liiga paremusjärjestus selgitati kõigest hoolimata välja. Nii saab Soccernet.ee juba 15. aastat järjest loetleda üles koduse jalgpallihooaja suurimad üllatused ja pettumused.

• Vaata ka: parimad ja halvimad üleminekud; parimad noored ja vanameistrid; enim arenenud mängijad; parimad kaitsjad; parimad poolkaitsjad; parimad ründajad ja väravavahid; parimad treenerid, fännid, ämbrid …

Nagu spordis ikka, on igas olukorras võitjad ja kaotajad, tõusjad ja langejad. Üksikute klubide käekäigu taustal joonistuvad ka trendid, mille seast leiab samuti nii positiivset kui ka negatiivset. Üks on kindel: sedavõrd tormilisel aastal kõneainest juba puudu ei tulnud.

Vaata ka "Silm peale!" hooaja videokokkuvõtet:

NB! Siin ja edaspidi pakutavad "eelnimekirjad" on sündinud toimetuse ühise hääletuse tulemusel ja koostatud vaid tutvustaval eesmärgil. Lõplik fännide lemmik selgub suurel hääletusel, kus igaüks saab valida endale meelepäraseimad Premium liiga pallurid. Hääletus avatakse esmaspäeval ehk 7. detsembril ja suletakse täpselt kaks nädalat hiljem, 20. detsembril.

Hooaja suurimad üllatused

Flora ülevõim

Viimati suutis Eesti meistritiitlit kaitsta FC Levadia aastal 2014, mistõttu ei ennustanud tänavuse hooaja eel keegi Florale sellist ülevõimu, mis siit lõpuks välja koorus. Eriti kuna lahkunud oli mullune väravakuningas Erik Sorga, karjääri lõpetanud kapten Gert Kams ning Norrasse naasnud esiväravavaht Matvei Igonen. Sama nimekatest täiendustest oli ette näidata vaid Rauno Sappinen.

Flora tõusis tabeliliidriks alles juuni alguses, sest avavooru järel sai Paide Linnameeskond tänu väravatevahele ja koroonapausile kaks ja pool kuud liidrikohta nautida ning kohe pärast Premium liiga naasmist kaotas Flora punkte viigiga Tartu Tammeka vastu.

Seejärel saavutas Flora aga erakordse stabiilsuse, võites 27 mängust 25 ning kaotades vaid ühe. Hooaja ainus kaotus sündis seejuures Viljandis ja mitte otseste konkurentide vastu, sest Paide, Levadia ja Kalju vastu on florakate saldos uskumatud kümme võitu ja üks viik. Vääramatult esineti ka karikamängudes, võidutsedes nii superkarikafinaalis kui ka Tipneri karikasarjas. Ning neljast euromängustki kaotati normaalajal vaid Zagrebi Dünamole, minnes leedukate Suduva ja maltalaste Floriana vastu penaltiteni ja võites normaalajal islandlaste KR-i.

Kalašnikovsi Kalev

Dmitrijs Kalašnikovs saabus Tallinna Kalevisse augusti alguses Liivo Leetma abitreeneriks ning ülendati kuu lõpus juba peatreeneriks. Eelmisel aastal FC Kuressaarel püsima jääda aidanud lätlast ootas Kalevis näiliselt võimatu missioon, sest meeskonna viimane võit pärines 2. juunist ning septembri lõpuks oli vahe üheksandal kohal paikneva Kurega kärisenud juba kümnele punktile.

Järgneva viie mänguga kogus Kalev aga koguni kolm võitu, kahekordistades oma punktihulga ja tõustes Kurest vaid kahe punkti kaugusele. Võimatu näis äkitselt täiesti realistlikuna, ent lõpuks jõudis ka Kuressaare tagasi punktisoonele ning Kalevi langemine sai selgeks eelviimases voorus.

Kui enne oli Kalevil ette näidata keskmiselt 0,42 väravat ja 0,47 punkti mängu kohta, siis Kalašnikovsi juhendamisel löödi 1,09 väravat ja teeniti täpselt 1 punkt mängu kohta. Statistika on üks asi, aga tema käe all oli meeskond väljakul tõesti justkui ümbersündinud. Mängijate mängitamine loomulikel positsioonidel ja sirgjoonelisem jalgpall tõid tulemust ning ühes sellega kasvas kiiresti ka eneseusk.

Paide hõbedakurss

Paide Linnameeskond astub edasi penikoormasaabastega. Kui eelmisel aastal sekkuti esmakordselt medaliheitlusse, kust jäädi lõpuks küll napilt välja, siis tänavu suudeti teha veelgi parem hooaeg ning praeguseks on põhjust rääkida Premium liiga suure kolmiku asemel juba suurest nelikust. Just mängudes teiste tippudega tehti tänavu suur edasiminek ja kui välja arvata viimane mäng Floraga, siis ei vaadata enam kellelegi alt üles.

Seljataha jääb klubi ajaloo esimene euromäng ning taskus on hõbemedalid, mis tagavad Euroopa liiga pileti ka järgmiseks hooajaks. Eurodebüüt Vilniuses läks küll parajalt aia taha, kuid Paide on läbi aastate tõestanud end klubina, mis suudab esmastest tagasilöökidest kiiresti kosuda ja kindlameelselt oma teed jätkata.

Erinevalt enamusest Eesti klubidest, saab Paide puhul taaskord kiita võõrleegionäride valikut, sest ikka ja jälle suudetakse üles leida lihvimata teemante, keda läikima lüüa. Samuti on nüüd leidnud tee Paidesse kogenud Eesti tippmängijad – kui mullu liitus Siim Luts, siis tänavu lisandusid Sergei Mošnikov ja Henri Anier.

Tuleviku vinge hooaja algus

Tänavusest hooajast käiku läinud solidaarsusmehhanismid (eurosarjas mittemängivate klubide rahaline toetus) andsid kogu liigale tõuke professionaliseerumise suunas, aga kõige selgema sammu astus edasi Viljandi Tulevik. Värske profimeeskond ei olnud küll kõige sügavama koosseisu ega teab mis suurte taustajõududega, aga enda ridadesse hangiti kõrgel tasemel mängumehed nagu Pavel Marin, Sander Kapper ja Herol Riiberg.

Start oli suisa imeline, kui 14 mängust võideti koguni 8, alistades teiste seas ka Paide ja Flora. Tulevik on siiani Marijampole Suduva ja Zagrebi Dinamo kõrval ainus meeskond, kes suutnud tänavu ametlikus mängus Florat võita. Juuli lõpuni püsiti tõsimeeli medalikonkurentsis, olgugi et seejärel hoog rauges ning lõpuks lepiti kuuenda tabelikohaga.

Ebaõnnestunud võõrleegionäride valik ja tasemel varumeeste nappus ei lubanud tervet hooaega nii säravalt läbida, kuid sellegipoolest näidati nii meeskonnana kui ka klubina täiesti uut taset ja hingamist. Tegemist oli Tuleviku parima resultaadiga pärast klubi iseseisvumist ja Premium liigasse naasmist.

Vibra sees enne igat mängu

Solidaarsusmehhanismid tõstsid oluliselt tabeli tagumise osa meeskondade võimekust hooaja eel meeskondi komplekteerida ning tööprotsessi professionaalsemaks muuta. Kõrvutades seda faktiga, et kõrgliigakoht on nüüd rahaliselt ihaldusväärsem kui kunagi varem, on selge, miks Premium liiga üldine tase kujunes tänavu eriti tasavägiseks.

Ebaühtlast taset on ikka ja jälle peetud üheks Eesti liiga põhiprobleemiks, aga sel aastal paranes olukord silmnähtavalt. Küll ainult iga viies tipu ja lihtsureliku duell lõppes üllatusega (18 mängust tagumise kuuiku vastu võitsid Flora ja Paide 16, Levadia 14 ja Kalju 12), aga julgus ja ambitsioonikus, millega tagumise otsa klubid tippudele vastu astusid, oli siiski midagi uut.

Terve hooaja jooksul sündis ainult viis "mammutvõitu", kus üks tiim võitis viie või enama väravaga. Nendestki mängudest kaks olid tegelikult tabelis lähestikku paiknevate võistkondade vahel (Tulevik-Kuressaare 5:0 ja Paide-Flora 1:7).

Eelmiste aastate suurimad üllatused:

2019: 1. Paide Linnameeskond medaliheitluses, 2. Noortega Flora edukas nii kodus kui ka Euroopas, 3. Vladislav Kreida ja Erik Sorga murranguline esiletõus
2018: 1. Kaotuseta Kalju, 2. Eesti meister selgus viimases voorus, 3. Tabeli teise poole võimekus mängida esinelikuga jalgpalli
2017: 1. Pijpers tõstis noored florakad otse tippu, 2. Tulevik röövis kolmelt suurelt punkte, 3. Uued tuuled väljaku kõrval (Fantasy, ringidepõhine turunduskampaania, meedia kasvanud analüütilisus)
2016: 1. Tiitliheitlus lõpuni välja, 2. Infoneti tõus tippu, 3. Tammeka fantastiline start
2015: 1. Flora nooruslik triumf, 2. Otseülekannete plahvatuslik kasv, 3. Uued tuuled tabeli lõpus
2014: 1. Tiitliheitlus lõpuni välja, 2. Tammeka südikas hooaeg, 3. Flora ennenägematud publikunumbrid
2013: 1. Otseülekannete tohutu kasv, 2. A-koondislaste naasmine meistriliigasse, 3. Ettearvamatud tulemused
2012: 1. Levadia noorenduskuuri tulemus, 2. ToetanTammekat.eu, 3. Veelgi ühtlasem tase
2011: 1. Paide võimas edasiminek, 2. Väravarekordi langemine Cekulajevsile, 3. Aina ühtlasem tase
2010: 1. Flora nooruslik tärkamine, 2. Tammeka võimas areng, 3. Uus treenerite põlvkond
2009: 1. Sillamäe võimas esiletõus, 2. Levadia euroedu, 3. Tammeka uued jõud
2008: 1. Kalju uued tuuled/publikunumbrite tõus/fänluse areng, 2. Teleülekanded, 3. Sillamäe võimas tagasitulek
2007: 1. Tallinna Kalevi esiletõus, 2. Levadia euroedu, 3. Esiliiga tugevus

2006: 1. Levadia jõudmine UEFA põhimängudele, 2. Vapruse ja Ajaxi südikas esinemine, 3. Tammeka võimas areng

Hooaja suurimad pettumused

Koroona nullis suure osa kogukonnajuhtide heast tööst

Koroonaviirus laastas hooaega julmalt, sundides Premium liiga mitmekuulisele mängupausile, rikkudes Nõmme Kalju (euro)hooaja, sundides korduvalt turniirisüsteemi muutma, pikendades jalgpallikalendrit detsembrini ning külvates üleüldse igal sammul ettevaatust ja teadmatust. Vast kõige valusamalt mõjutas pandeemia aga Premium liiga publikunumbreid. Kuni juuni lõpuni oli igasugune publik keelatud ning ka pärast piirangute kadumist jättis pandeemia-hirm oma jälje, kasuks ei tulnud ka suur hulk nädalasiseseid voore ning hooaja venimine hilissügisesse.

Premium liiga klubide kogukonnajuhtide hea töö oli 2019. aastal toonud korraliku edasimineku, kui keskmine külastatavus kerkis 296 pealt 364 peale ning tänavu oli põhjust loota järjekordset sammu edasi. Paraku langes see näitaja 338 peale (mängudel, kuhu publik oli lubatud) ning üldnumber on mõistagi veel palju nukram, sest kui eelmisel aastal loeti kõigil mängudel kokku 65474 pealtvaatajat, siis tänavu on kaks mängu enne hooaja lõppu kirjas vaid 34132 pealtvaatajat. See tähendab peaaegu poole vähem mänguelamusi.

Kui eelmisel aastal tõid kuus mängu tribüünidele neljakohalise publikuhulga, siis sel aastal ainult kaks (Levadia-Flora 18. juulil 1113 ja Flora-Kalju 24. juulil 1205). Kõige suurem publikuarv (1749) registreeriti aga hoopis Esiliigas, kui tulevaks aastaks Premium liigasse tõusev Pärnu Vaprus võõrustas 6. augustil Nõmme Unitedit.

Levadia ja Kalju võimetus konkurentsi pakkuda

Hooaja eel ei osanud keegi prognoosida, et sellest kujuneb Flora sooloetendus. Traditsioonilised tippklubid Levadia ja Kalju tulid küll hooajale vastu suurte muutuste pealt, kuid võis siiski loota, et varemgi meeskondi Eesti meistriks vedanud koondiselegendid Martin Reim ja Marko Kristal suudavad eduvalemit pakkuda.

Lõpuks ei olnud kummastki klubist vastast isegi mitte Paidele, Floraga on nende vahe aga lausa piinlikuks kärisenud. Levadia kaotab oma suurele konkurendile voor enne lõppu 23 ja Kalju 31 punktiga. Reim pani ameti maha juba juuli alguses 11 vooru järel, olgugi et meeskond oli tol hetkel kolmas ja vahe Floraga oli "vaid" seitse punkti. Kalju jaoks saabus kollaps augusti lõpus, kui meeskonda laastas koroonaviirus. Enne seda hoidis Kalju 18 vooru järel teist kohta, kuid mahajäämus Florast oli juba siis 11 punkti.

Suured hooajaeelsed muudatused ei lubanud Levadial ja Kaljul kohe oma potentsiaali avada, Levadia muutus oluliselt veel ka hooaja jooksul ja Kalju murdus koroonakriisiga. Ent selgeid probleeme oli ka komplekteerimisega, näiteks võõrleegionäride valikul ja suutmatusel leida korralikku väravakütti.

Liiga palju juttu kohtunikest

Ühtlustuv Premium liiga esitas kõrgemaid standardeid ka kohtunikele, kel tekkis aga tasemetõusuga sammupidamisel selgeid raskuseid. Tasavägine ja võrdne liiga seadis kohtunike poolsed eksimused suurema luubi alla ning eksimuste kaal oli senisest raskem.

Kuna ühepoolseid mänge oli tõesti vähe, siis võis iga viletörts potentsiaalselt tulemusi ühele või teisele poole kallutada. Nii tekitasid kohtunike rohkem või vähem vaieldavad otsused hooaja jooksul pidevalt kõneainet. Sisse sattus ka selliseid eksimusi, mille puhul ei saa üldse mingisugusest tõlgendusruumist rääkida, nagu näiteks Edrisa Lubega sukeldumise järel määratud fantoompenalti, või päris arusaamatuid otsuseid nagu kaks võtmemomenti Paide ja Kuressaare mängus (vaata ülevalolevat videot).

Nagu Kristo Tohver ise tunnistas, napib Eestis hetkel vilemehi ning reaalselt ei suuda nad amatööridena professionaalse liigaga kaasas käia.

Narva Trans

Seda alapealkirja pole põhjust kitsendama hakatagi, sest kõik, mis metsa minna sai, sellega Trans tänavu puusse ka pani. Isegi üleminekumängudest pääsemist ei suudetud viimases voorus ise ära kindlustada, vaid lasti see Tallinna Kalevil enda eest ära teha.

Hooaeg algas Cenk Özcani juhendamisel ja kiskus otsekohe kraavi, sest kuigi ta juhtis meeskonna karikafinaali, koguti Premium liigas kaheksa mänguga vaid kaks punkti, enne kui türklasele sulg sappa pandi. Seejärel on Transi peatreeneritena tegutsenud Oleg Kurotškin ja Maksim Gruznov, tribüünilt toetab legendaarne Valeri Bondarenko. Seejuures kestab Transi treenerite-tsirkus juba teist aastat, sest eelmise hooaja käigus jõuti koguni kolm korda juhendajat vahetada ning see valiti Soccernet.ee lugejate poolt ka hooaja suurimaks pettumuseks.

Individuaalset meisterlikkust küll jagus, kuid terviklikku kooslust sellest ei moodustunud, suurte lootustega alustanud võõrleegionäride panus jäi kehvaks, meeskonda saatis ka parasjagu ebaõnne ning igal rindel iseloomustas Transi hooaega ebastabiilsus. Kohtunike süüdistamine võttis vahepeal kolossaalsed mõõtmed ja tekkinud närvilisus takistas meeskonnal oma potentsiaali välja mängimast. Teatud olukordades võidi Transile tänavu tõesti liiga teha, aga suures plaanis on nad oma läbikukkumises ikka ise süüdi, sest paar nende vastu läinud otsust ei ole põhjuseks, mis nad kuristiku äärele juhatas.

Palju altminekuid võõrleegionäridega

Nagu eelnevatest punktidest välja tuli, mängisid välismaalt toodud lisajõud erinevate meeskondade säramises või läbikukkumises olulist rolli. Sisuliselt ainsaks eeskujulikuks näiteks on Paide, kes leidis Edrisa Lubega ja Deabeasi näol taaskord üles mehed, kes neile kõvasti juurde annavad. Kõik nende välistäiendused on ka piisavalt noored, et edasimüügi pealt võiks lähiaastatel olulist tulu teenida.

Ent valdavalt on tänavused näited negatiivsed. Peaaegu kõik Tuleviku võõrleegionärid ning suur osa Levadia (eelkõige Manucho) ja Kalju välismaalastest on osutunud pettumusteks. Lisaks mitmed põrumised Transis.

KTM-reegli kõrval on palju kritiseeritud ka välismängijate piirangut, ent tänavust hooaega vaadates on ainult Paide puhul selge, et enamus välismaa mehi on selgelt kodumaistest üle. See on eriti pettumustvalmistav, kuna võinuks ju eeldada, et piirangu tõttu tehakse maksimaalselt hoolikas valik. Paraku tõestab välismaalastele tuginemine end taaskord riskantse strateegiana.

Eelmiste aastate suurimad pettumused:

2019: 1. Transi kurbnaljakas treenerite-tsirkus, 2. Aleksandar Rogici ehitatav superklubi jäi tühjade pihkudega, 3. Jõuetud sammud Eestist edasi 
2018: 1. Euroopas lati alt läbi, 2. Kalevi suutmatus tulemusi teha, 3. Nurjunud hooaja algus
2017: 1. Sillamäe koosseisu- ja rahaprobleemid, 2. Suureskoorilised hävingud, 3. Paide profisats oodatust kehvem
2016: 1. Publikunumbrid, 2. Tarva mannetu punktisaak, 3. Noorte kesine pealetulek
2015: 1. Kalju äravajumine, 2. Viljandi sukeldumine kuristikku, 3. Sillamäe hambutus
2014: 1. Kihlveoskandaal, 2. Masendav Tallinna Kalev, 3. Esimese ja tagumise poole selge eraldumine
2013: 1. Tallinna Kalevi kihlveoskandaal, 2. Jätkuvalt leige publikuhuvi, 3. Tallinna Kalevi finantskrahh
2012: 1. Flora korduvad palgajamad, 2. Publikunumbrite paigalseis, 3. Noorte kesine pealetulek
2011: 1. Ajaxi peksukotistumine, 2. Tammeka paigalseis, 3. Levadia mandumine
2010: 1. Kihlveoskandaalid, 2. Publikunumbrite langus, 3. Flora palgaskandaal
2009: 1. Põnevuseta tiitliheitlus, 2. Flora kõrge kukkumine, 3. Kalju täitumata ootused
2008: 1. TVMK kadumine, 2. Kihlveoskandaalid, 3. Klubide raske majanduslik olukord
2007: 1. Publikunumbrite vähenemine, 2. Balti liiga häving, 3. Levadia lepingujamad
2006: 1. Neemelo kadunud sära, 2. Publikunumbrite langemine, 3. FC TVMK allakäigutrepp

Eelmiste aastate enim arenenud meeskonnad:

2019: 1. Paide Linnameeskond, 2. FC Flora,  3. Tallinna Kalev
2018: 1. Tartu Tammeka, 2. FC Kuressaare, 3. Paide Linnameeskond
2017: 1. Tallinna Flora, 2. Viljandi Tulevik, 3. Narva Trans
2016: 1. FC Infonet, 2. Tartu Tammeka, 3. Paide Linnameeskond
2015: 1. FC Flora, 2. Pärnu Linnameeskond, 3. FC Infonet
2014: 1. FC Infonet, 2. Tartu Tammeka, 3. Sillamäe Kalev
2013: 1. FC Levadia, 2. FC Infonet, 3. Sillamäe Kalev
2012: 1. FC Levadia, 2. Nõmme Kalju, 3. Paide Linnameeskond
2011: 1. Paide Linnameeskond, 2. Nõmme Kalju, 3. FC Flora
2010: 1. FC Flora, 2. Tartu Tammeka, 3. Paide Linnameeskond
2009: 1. Viljandi Tulevik, 2. Sillamäe Kalev, 3. Tartu Tammeka
2008: 1. Nõmme Kalju, 2. Sillamäe Kalev, 3. FC Flora
2007: 1. Tallinna Kalev, 2. FC Flora, 3. FC Levadia
2006: 1. Tartu Tammeka, 2. Pärnu Vaprus, 3. FC Levadia