Kui ei juhtu midagi ootamatut, alustavad pooled Premium liiga klubid 2024. aasta hooaega välismaise peatreeneriga, kes esindavad erinevaid Euroopa jalgpallikoolkondi. On seda liiga palju, parasjagu või liiga vähe? Ning kas ja kuidas Eesti jalgpalli tervikuna säärasest tähtede seisust kasu saab?

Praeguse seisuga juhendab FCI Levadiat Curro Torres (Hispaania), Paide Linnameeskonda Ivan Stojkovic (Serbia), FC Kuressaaret Roman Kožuhhovski (Ukraina), Narva Transi Aleksei Eremenko (Venemaa/Soome) ja Nõmme Unitedit Jani Sarajärvi (Soome). Samuti tasub silmas pidada, et Esiliigasse langenud Harju JK Laagri peatreener on Victor Silva (Portugal).

Lisaks on Eesti meeste tippjalgpalliga tihedalt seotud veel kaks välistreenerit, sest A-koondist juhendab Thomas Häberli (Šveits) ja augustis alustanud PRO-kursust veab teenekas Arno Pijpers (Holland). Kindlasti on neil mõlemal tuntav mõju, sest A-koondise peatreener suunab oma valikutega trende ja juhtiv koolitaja kujundab tulevaste kohalike tipptreenerite jalgpallinägemust.

Soccernet.ee püstitas selle nimekirja toel hüpoteesi, et erinevate Euroopa jalgpallikoolkondade esindajatest praegusel hetkel siinses jalgpallis moodustunud sulatuspott tähendab Eesti treenerite jaoks huvitavat arenemiskeskkonda.

Kas siis tähendab? Võib-olla jah, aga võib-olla mitte. Vastus ongi täpselt nii ebamäärane, sest jalgpallis puudub kindel valem, mida järgides jõutakse ihaldatud tulemuseni. Nõuanded ja õpetused võivad tulla Pep Guardiolalt endalt, aga kui adressaat nendega midagi tarka peale ei oska hakata, on tulemuseks ikkagi ebamäärane jalgpallikäkk. Ka ööbikukeeltest võib saada maitsetu ja mõttetu kört.

Revolutsioonideks a la Thordarsoni toodud liinikaitse enam ruumi pole

Jalgpalliliidu tehniline direktor Janno Kivisild sõnab, et välistreenerite mõju sõltub erinevatest asjaoludest – nii tema täpsest rollist, tema inimlikest omadustest kui ka ajastust. "Teitur Thordarsoniga tulid 1996. aastal Eestisse jutud liini- ja tsoonikaitse põhimõtetest. Toonasel ajastul oli see uus nägemus Eesti jalgpalli jaoks ülisuure väärtuse ja mõjuga.

Teitur mõjutas kogu Eesti klubijalgpalli olemust, sest mõne aasta möödudes oli sellest saanud enimlevinud kaitsestrateegia. Samuti mõjutas Eesti jalgpalli väga palju Arno Pijpersi ja Jelle Goesi ajastu 2000ndate alguses, sest lisaks juhtiva klubi ja koondise juhendamisele viisid nad Hollandi filosoofia alusel läbi treenerikoolitusi," meenutab Kivisild Eesti jalgpalli oluliselt mõjutanud välistreenereid.

• Teitur Thordarson: kõige tähtsam on võitlusvaim, alles seejärel tulevad sisehallid

2024. aastal midagi sama revolutsioonilist kõigi eelduste kohaselt juhtuda ei saa, sest veerandsaja aasta tagusega võrreldes on Eesti klubijalgpallimaastik oluliselt mitmekesisem ja -kihilisem, igatpidi küpsem. Säärases keskkonnas on ühel treeneril võimatu esile kutsuda tervet Eesti klubijalgpalli mõjutavaid muudatusi.

Maamärke püstitatakse seetõttu mitte üleriigilise tasandil, vaid konkreetses klubis. Välistreenerite kaasustest näiteid otsides, siis 2018-2019 FCI Levadias töötanud serblane Aleksandar Rogic muutis klubis valitsenud mõttemalle ning tulemuseks oli professionaalsem töökeskkond. Ukrainlase Roman Kožuhhovski pragmaatiline jalgpall oli aga võti, millega FC Kuressaare muukis esimest korda oma ajaloos lahti Premium liiga tabeli ülemise poole.

Näiteid maamärkidest on teisigi, aga lisaks õnnestumistele leiab ka nurjumisi ja äpardumisi, sekka mõne lollusegi. "Iga inimene, kes siseneb väljastpoolt peatreenerina või mentorina või mõnes muus rollis Eesti jalgpalli, annab võimalused õppida ja kogeda neil, kes temaga igapäevaselt koos töötavad. Iga õppetund ei pea ega saagi olla plussmärgiga, aga annab võimalusi teha järeldusi ja saada uusi vaatenurki. Ka see on väga suur väärtus," arutleb Kivisild.

Mitmekülgsus rikastab, aga õppida tuleb osata

2019-21 Soomes Kotka TP meeskonna peatreenerina töötanud ning 2022-23 Nõmme Kaljus spordidirektori ametit pidanud Argo Arbeiteri meelest on igalt poolt võimalik õppida, aga ennekõike sõltub see ikka õppijast endast. "Põhiasjad on jalgpallis samad, aga igaüks teeb omamoodi. Mitmekülgsus rikastab, aga õppida tuleb osata," sõnab ta.

Viimastel aastatel Eesti jalgpallis nähtust on Arbeiterile imponeerinud Serbia treenerite töö. "Kui serblased tulid, siis muutus Levadias päris palju. Kui Ivan Stojkovic eelmise hooaja keskel Paide Linnameeskonda juhendama asus, siis vähem kui poole aastaga muutus selle tiimi lähenemine jalgpalli. Väljakul joonistus välja Stojkovici käekiri ja väga selge idee, mida ta tahab saada ja mille nimel ta tegutseb. See idee on tal igal hetkel ja igas episoodis detailselt ja pulkadeks lahti võetud."

Arbeiteri hinnangul on Premium liiga välistreenerite jaoks koht, kuhu tullakse karjääri edendama, mitte raha teenima. "Siin makstavad palgad pole ju suured, aga peatreener peab kuskilt alustama. Pigem on Eesti kõrgliigasse saabunud ikkagi alustavad treenerid. Kui suudad siin midagi näidata, siis on võimalik võib-olla mujal suuremat kala püüda."

Premium liigas töötanud välistreenerite puhul võib säärasest asjade käigust rääkida Rogici ja Marko Savici puhul, kes liikusid siit edasi vastavalt Poola ja Serbia kõrgliigasse. Rogici tööots Gdynia Arka eesotsas jäi lühikeseks (viis kuud), Savic töötab hetkel teist hooaega Vozdovaci juhendajana.

Endise tippjalgpalluri Markus Jürgensoni sõnul mängija erinevate treenerite käe all töötades nende lähtepunktiks olevate koolkondade peale ei mõtle. "Aga hiljem erinevatele perioodidele tagasi vaadates panen pildi kokku ja oskan eristada, et ühel ajal ja treeneriga olid asjad ja nüansid nii, ent teisega naa."

Samas ei kujunda koolkondi üksnes taskus olev pass. "Tartus kasvanud treeneri käekiri on võrreldes pealinna omaga teistsugune. Mängija jaoks taandub lõpuks kõik siiski sinu ülemuseks oleva treeneri isikuomadustele. Suuremat pilti näed, mõtled ja tajud hiljem. Näiteks Balkanilt tuli Levadiasse hoiak, et mäng käib võidu peale ja kõike tehakse võidu nimel. Heas mõttes vahendeid valimata."

2017 mängis Jürgenson Soome kõrgliigaklubis Vaasa Palloseura, mille abitreeneriks oli toona värskelt Nõmme Unitedi etteotsa asunud Sarajärvi. "Soomes tajusin, et treener peegeldab ühiskonda, kus nad on kasvanud, mänginud ja ennast harinud. Serbia ja Soome treenerite lähenemine on selgelt erinev. Soome heaoluühiskond peegeldus ka riietusruumis ja klubis tervikuna," meenutab Jürgenson.

Kivisild: oluline, et välismaise peatreeneri tiimi kuuluks ka kohalikke

Kivisild märgib, et pole olemas kindlat numbrit või valemit, mis ütleks, et kui kõrgliigasse kuulub 10 võistkonda, siis arv X neist peaks olema juhendatud välismaiste treenerite poolt. "Olen veendunud, et klubid tunnetavad ise kõige paremini ära, millises arenguetapis nad parajasti on ja millist treenerit vajavad.

Küll aga pean oluliseks, et kui sobivat lahendust Eestist ei leita ja tuuakse peatreeneriks välismaalane, siis kuuluks treeneritetiimi kohalik juhendaja, kel on võimalik see positsioon keskmises või pikemas perspektiivis üle võtta. Välismaalase kõrval saavad Eesti treenerid õppida ja kogeda. Eesti jalgpallil on võimalik välismaise peatreeneri tööst väga palju võita ning klubil võimalik ehitada üles loogilist ja huvitavat tulevikku."

Kivisilla viidatud troonipärimise efektist, kus välismaiste peatreeneri kõrval töötanud kodumaine juhendaja võtab ameti üle, on viimaste aastate edukaim näide kahtlemata FC Floras 2017-2023 juhtunu, kus esmalt aasta Arno Pijpersi kõrval abitreenerina töötanud Jürgen Henn võttis ameti üle ja võitis järgnenud kuue-aastase ametiaja jooksul neli Eesti meistritiitlit.

Seega on paslik resümeerida, et erinevaid koolkondi esindavad välistreenerid avardavad nendega koos töötavate mängijate ja treenerite jalgpallivaatevälja. Ent iga lugu pole edulugu. Näiteks kui Serbia trio Rogic-Savic-Stojkovic teenivad välja plussmärgi (igaüks otsustab oma maitse järgi, kui suure), siis 2022 Eestisse saabunud portugallased Eddie Cardoso (Nõmme Kalju) ja Miguel Santos (Tartu Tammeka) kanda kinnitada või märki maha jätta ei suutnud.

Viimane asjaolu pole iseenesest üllatus, sest Premium liiga on viimase 20 aasta jooksul korduvalt tõestanud, et välistreener pole edu tagav lahendus. On mõned õnnestujad, aga palju rohkem ebaõnnestujaid, sest pärast Arno Pijpersi kolme järjestikust tiitlivõitu 2001-2003, on välismaalastest peatreenerid tulnud Eesti meistriks kõigest kolm korda (Pijpers 2017 FC Floraga, Sergei Frantsev 2018 Nõmme Kaljuga ja Savic 2021 Levadiaga).

* * *

Soccernet.ee palus Eesti Jalgpalli Liidu tehnilisel direktoril Janno Kivisillal iseloomustada neid Euroopa jalgpallikoolkondi, mis praegu Eesti tippjalgpallis võtmepersoonide näol esindatud. "Saan rääkida ainult sellest, mida olen kõrvalt näinud ja kuulnud. Isiklikke kokkupuuteid mul kõigi nende koolkondadega pole," lausus Kivisild sissejuhatuseks.

Balkan | Peetakse oluliseks kollektiivselt mängimist ja meeskonnatööd. Kõrgelt on väärtustatud füüsiline võimekus ja ettevalmistus, mis slaavi koolkonna puhul veel omakorda võimendub.

Soome | Omane on mängijate individuaalse arendamise nurk, palju personaalset tähelepanu. Soomlased on teadlikult ära sõnastanud oskused, mida vaja nende jalgpallurite tööriistakasti, et oleks võimalik Euroopa kontekstis atraktiivseid jalgpallureid kasvatada. Viimase dekaadi jooksul pööratakse aina rohkem tähelepanu mängijate tehnilisele arengule.

Hispaania | Hispaania ja ka Hollandi koolkoona juureks on Rinus Michelsi leiutatud Totaalne Jalgpall, mis jõudis Hispaaniasse läbi Johan Cruyffi. Hispaania puhul räägime mängu ilu rõhutavast poolest, palju tähelepanu pööratakse ülesehitusele ja loovusele. Olulisel kohal on kollektiivne tegutsemine.

Holland | Mitmel moel sarnane Hispaaniaga, aga Hollandis usutakse veendunult, et eduka jalgpalli aluseks on noortetöö ja väga palju tähelepanu pööratakse mängijate arendamisele. Hollandi jalgpalli alus on noormängijate kasutamise julgus, mis hakkab kohe silma.

Šveits ja Kesk-Euroopa | Taktikalise võimekuse koolkond. Väga palju tähelepanu pööratakse strateegiale, vastase analüüsile ja mängu käigus tehtavatele taktikalistele muudatustele. Füüsiline ettevalmistus on au sees ja otsuseid võetakse sageli vastu andmetest tulenevalt.