Kas selleks, et jalgpalli kohta sõna võtta, peab tingimata jalgpalli vaatama?

Ega vist.

• Ettekanne on pärit Jalka konverentsilt ning ilmus kirjalikult jaanuarikuu Jalkas.

Viimati nägin oma silmaga jalgpalli tosin aastat tagasi. See-eest kaugel Chicagos. Kohtasin seal juhuslikult Joel Lindperet, kes mängis tol ajal Chicago Fire’i eest. Ta kutsus kaasa õhtusele mängule San Jose meeskonna vastu.

Lindpere meeskond võitis 3:2. Lindpere lõi samuti värava. Paraku oma väravasse. Esimest korda kogu karjääri jooksul. Kuid ega sellest tribüünilt aru saanud. Kõik toimus eemal karistusalas meestesummas mõne hetkega. Järeldus oli sama mis mu eelmisel, ühtlasi kõige esimesel jalgpallikogemusel, mis saadud staadionil viibides, kui Eesti kaotas 1992. aastal Kadriorus Šveitsile 0:6 – nimelt jääb tribüünil istudes suur osa mängust nägemata.

Kes teab, võibolla juurutaski tookordne saun Šveitsilt pähe veendumuse, et jalgpalli vaatamisele pole mõtet aega kulutada: esiteks sa ei pruugi võtmesündmusi üldse korralikult nähagi, ja teiseks pead eestlase ja Eesti poolehoidjana olema valmis, et su võistkond tavaliselt kaotab – ja mitte vähe.

Lapsepõlves, tunnistan, oli jalgpall mul põhiala. Suvel maal jõudsime vennaga teineteise vastu läbi mängida paljude Euroopa riikide meistrivõistlused. Vaatasime Kesktelevisioonist isegi NSV Liidu jalgpalli meistrivõistluste mänge ja lugesime venekeelset ajalehte Futbol. Hokkei. Me lemmikmeeskond oli Brasiilia. Kurvastasime sügavalt, kui Brasiilia kaotas 1982. aasta MM-il Itaaliale ja medalimängudele ei jõudnud.

Aga nüüd? Nüüd on mul juba ammuilma ükskõik, kas MM-finaali võidab Argentina või Prantsusmaa. Vaatasin nende penaltiseeriat samasuguse kliinilise neutraalsusega nagu arstitudeng kogenud kirurgi käsitööd patsiendi kallal. See oli niigi erand – viimatisest MM-turniirist ainus osa, mida telerist üldse vaatasin. Üle-eelmist MM-turniiri ei vaadanud minutitki. Nimme. Kasvõi selleks, et tõestada endale – ja ka teistele, kes sellest huvituma peaks –, et saab ka ilma.

Ometi tean jalgpallist nii mõndagi, mis võimaldab selle kohta ka sõna võtta. Kuidas tean? Sellepärast, et jalgpall on totaalselt üledoseeritud. Klišeega väljendades: seda tuleb nii uksest kui aknast.

Sport – elu ja surma küsimus või meelelahutus?

Kuid jalgpall enam ei köida nagu poisipõlves. Millest selline muutus?

Mäletan, kuidas 1984. aasta jaanuaris küsis professor Marju Lauristin, kes teadis, et olen spordihuviline, Tartu ülikoolis massikommunikatsiooni teooria eksamil mult, mis asi on sport.

Mis asi on sport?! Sport oli siis elu ja surma küsimus. Kui saavutasin keskmaajooksjana piisava taseme, oli ehk lootust, et pääsen poole aasta pärast Riiga spordiroodu, mitte ei maandu okupatsiooniarmee ridades näiteks Afganistanis. 

Mida iganes ma tookord Lauristinile vastasin, oluline on see, mida tema ütles: "Sport on meelelahutus."

Möödapääsmatust armeeteenistusest eluga tagasi tulnud ja ülikooliõpingutega lõpusirgele jõudnud, endiselt spordihuvilisena, võinuks ju endalt küsida, kas tahan saada meelelahutusajakirjanikuks. Kuid seda küsimust ei tekkinudki. Kaheksakümnendate lõpp näitas värvikalt, et elus on palju rohkemat ja huvitavamat kui sport, sealhulgas jalgpall.

Erilise tänutundega kiidan tudengipõlve lõpus enda langetatud valikut loobuda spordiajakirjandusest siis, kui vaatan õhtuti ETV spordisaadet ja näen ekraanil jalgpallistaadioni ääres noorukesi spordireportereid, paks jope seljas ja villane müts peas, kuulamas tõsisel ilmel, mikrofon käes, pärast järjekordset Eesti meistriliiga suvalist mängu halvas eesti keeles või sootuks võõrkeeles antud kommentaari, miks initsiatiiv libises käest ja miks võimalused jäid realiseerimata, nagu oleks tegemist mingi eluliselt kaaluka ja sügavamõttelise avaldusega.

Üledoseerimine ja nõrk tase

Parim, mis sellistel hetkedel teha, on sulgeda silmad ja süüvida endasse ning küsida endalt, nii nagu nüüdisajal kombeks: kuidas aitab jalgpalli vaatamine saada mul paremaks inimeseks ja leida üles parema versiooni iseendast? Või kui ratsionaalsemalt sõnastada: milline on jalgpalli vaatamise kasutegur?

Põhjusi, miks jalgpall häälestab enda vastu, on mul kaks. Esiteks jalgpalli üledoos televisioonis. Teiseks Eesti jalgpalli nõrk tase. (Muide, need on täpselt samad põhjused, miks ka laskesuusatamine häälestab enda vastu.)

Tagatipuks on jalgpalli vaatamine ajaraiskamine. Aeg on teatavasti kaduv ja taastumatu ressurss. Teeme mõned lihtsad arvutused. Suvel on jalgpalli MM-võistlustel, mis kestavad 39 päeva, kavas 104 mängu (varem 64). Võtame ühe mängu teleülekande kestuseks kaks tundi. Kui jalgpallisõber vaatab kasvõi ainult iga kolmandat mängu, kulutab ta selleks 70 tundi. See teeb 8,75 täistööpäeva – keset suve.

Mida peale töö veel võib selle ajaga teha? Keskmine inimene loeb raamatut, artikleid ja uudiseid keskmise tempoga 200–250 sõna minutis. Tavalise romaani või novellikogu ühel leheküljel on 250–350 sõna. Võtame neist andmeist keskmised: 225 sõna minutis ja 300 sõna lehekülje peale. See teeb 13 500 sõna ehk 45 lehekülge tunnis. Seega saab jalgpallivaatamisele kulutatava 70 tunniga läbi lugeda 3150 lehekülge. A. H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" viies köites on kokku 2052 lehekülge; Lev Tolstoi "Sõjas ja rahus" on nelja köite peale kokku 1480 lehekülge.

Kolme tuhande eest jalgpalli

Aga räägime rahast ka. Mullu juunis oli Eesti keskmine brutopalk 2213 eurot. Juunis on kalendri järgi töötunde 152. Seega, ühe töötunniga teenib keskmine palgateenija Eestis juunikuus 14,50 eurot. Korrutame selle summa jalgpallivaatamisele kuluva 70 tunniga ning saame 1015 eurot. Kes püüab ära vaadata selle aasta MM-turniiri kõik mängud, võiks seda aega tööle pühendades teenida 3016 eurot.

Kusjuures, ärge unustage, et siin sai vaadeldud üksnes MM-turniiri vaatamisele kuluvat aega. Aga lisaks sellele on meeste EM, naiste MM ja EM, kvalifikatsiooniturniirid, UEFA Rahvuste liiga, Euroopa Meistrite liiga, Premier League jne, jne.

Ent ärme unusta ka seda, mille pärast inimesed jalgpalli vaatavad. Ikka selleks, et näha väravate löömist. Aga seda ei juhtu just sageli. 2022. aasta MM-turniiri sagedasemad tulemused olid 2:1 (10 mängu), 1:0 (8 mängu), 0:0 (7 mängu) ja 2:0 (6 mängu). Keskmine väravate arv ühe mängu kohta oli 2,69. See teeb keskmiselt ühe värava iga 33,5 minuti järel. (Tegelikult, olgem ausad, on see aeg veelgi pikem, sest jätsin arvestamata üleminutid ja lisaajad.)

Vastuväide kõlaks ilmselt nii, et väravad on ainult kirss tordil, et mäng võib olla põnev ka siis, kui väravaid üldse ei lööda. Millele võib omakorda vastu väita, et kui ihkate tõelist põnevust, minge Tartu rattarallile. Seal on ka vilunud ja tugevad sõitjad tunnistanud, et Tartu rattaralli tähendab suurtes rühmades kolm ja pool tundi karmi närvikõdi, sõrmed pidevalt piduriheeblitel – kas pääsed kukkumisest või maandud külakuhjas?

Liverpool Klavanita võrdub Queen Mercuryta?

Kuna Eesti suurturniiridele ei pääse, aga kaasa elada tahaks, tekib küsimus, kellele vaatajana pöialt hoida. Kelle poolt olete, kui kohtuvad Šveits ja Sloveenia? Või Paraguay ja Maroko? Aga Jaapan ja Mehhiko? Eks põhjuse olla kellegi poolt või vastu leiab alati, aga tegelikult, mööngem, on see kauge ja mõttetu mure, kas võidab LAV või Austraalia, Senegal või Uruguay. Milleks kulutada aega ja tundeenergiat võõraste peale?

Sama ebaratsionaalne ja viljatu on hakata mõne Euroopa klubimeeskonna fänniks. Olgu, võib tõesti elada kaasa Liverpoolile, kui selle eest mängib Ragnar Klavan. Aga see on ajutine. Ta ei mängi seal igavesti. Varem või hiljem müüakse ta mujale edasi. Tema asemele palgatakse keegi teine. Mis seos siis vaesel Eesti fännil Liverpooliga on?

Vastuväide: ega selleks, et kedagi fännata, pea tingimata eestlane mängus olema, sest inimesed fännavad ka välismaiseid bände, kus samuti pole eestlasi. Nõus. Aga kui Queeni solist polnuks enam Freddie Mercury, polnuks see mingil juhul enam see Queen, kes mulle aegadest ammustest meeldinud on.

Hea, et me EMile ei pääsenud?

Eesti jalgpalli kustumatu miinus, mis peaks hoiatama, et ei tasu sellesse liiga palju vaatamisaega ja tundeid investeerida, on see, et tõenäosus saada halbu emotsioone on kordades suurem kui saada häid. Eesti spordiajakirjandus annab endast küll maksimumi, et järjekordse rahvuskoondise mängu eel tekitada vähemasti mõõdukat optimismi, ent mängujärgsed analüüsid peavad pahatihti tegelema sellega, et lahata, miks taas kord midagi välja ei tulnud ja saadi suurem saun, kui karta võis.

Siiski, on üks mälestusväärne aeg, aasta 2012, mil EM-turniirile pääs sattus käeulatusse. Spordiajakirjanikud kerkisid retoorikaga taevasse: "Homme on Euroopa Eestiga. Rohelises särgis iirlaste vastu rivistuvad üksteist sinist Eesti koondislast on justkui jalgpalli väikeriikide kollektiivse unelma avangard, kelle laubal pärlendab higi ja lihastes tuikab valu üle terve Euroopa."

Teisal: "Esimest korda ajaloos oleme me peaaegu juba keegi, mõnes mõttes võrdleks seda olukorda vabadussõjaga, kus esimest korda saavad suured aimu, et ka meie oleme olemas ja meil on elujanu."

Iirimaa tõi Eesti koondise valusalt maa peale – 4:0. Aivar Pohlak: "Pingetest tingituna võeti platsil ja platsi ääres vastu valesid otsuseid. Iirlased olid selgelt paremini keskendunud."

Tagantjärele vaadates on hea, et Eesti EM-finaalturniirile ei jõudnud. Iirimaa, kes Eesti asemel jõudis, oli seal selge peksupoiss, nõrgim meeskond. Iirlased kaotasid kõik kolm mängu, väravate vahe 1:9. Kas me oleksime sellist, tõenäoliselt veel valusamat alandust Euroopa silme ees tahtnud?

ETV võib küll kloppida koduse liiga viimaste voorude eel üles vahtu, kas meistriks tuleb FC Flora või FCI Levadia, kuid Eesti jalgpalli taseme kohta annavad hinnangu ikkagi rahvuskoondise etteasted. Võib ju võita maavõistlusmängus 1:0 Soomet ja teha 1:1 viigi Islandiga, aga isegi rohkem kui 2024. aasta suured kaotused, 0:4 Šveitsile ja 1:5 Poolale, kõneleb Eesti jalgpalli pehmelt öeldes suurest arenguvarust sügisene väravateta koduväljakuviik Andorraga. 

Paraku ei sega need tõsiasjad osutamast jalgpallile nii avalikus sfääris kui ajakirjanduses edaspidigi üleelusuuruses tähelepanu – tähelepanu, mis on ebaproportsionaalne võrreldes sellega, milline on Eesti jalgpalli tase ja mida jalgpallivaatamine annab, või täpsemini: ei anna.