Ragnar Klavani siirdumisega AZ Alkmaari saab Eesti jalgpallurite maailmakaardile ühe linnukese jälle juurde joonistada. Eestlaste rännumeelsus on ju ammu tuntud ja jalgpalluridki pole mingid erandid.

Hemingway on öelnud, et igas sadamas võib mõnda eestlast kohata. Vutimeestel on sinna veel pikk maa käia, aga visalt seatakse üha uusi sihte - kes pürib Araabiasse, kes unistab Egiptusest...

Jalgpalli kõrval tuntakse Alkmaari muideks peamiselt traditsioonilise Hollandi juustuturu järgi. Õnneks avatakse see tavade kohaselt alles aprilli esimesel nädalal ning suletakse septembris - seega saab Raku enamuse hooajast puhtalt jalgpallile keskenduda.

Ning mine tea, ehk suudab ta millalgi eestlastele ka mõne unenägudes ihaldatava sadamalinna ära vallutada - näiteks Liverpooli või Barcelona.

Suurimad rännumehed

Kõige rohkem rännanud Eesti mängijaks on ilma kahtluseta Mark Švets, kelle reisipäevikus on sissekandeid nii Soomest, Kasahstanist, Valgevenest kui erinevatest Venemaa paikadest.

Tema nimel on ka kõige idapoolsema klubi esindamise tippmark. Aastail 2006-2007 mängis ta Habarovskis, mis asub kaugel-kaugel Kagu-Venemaal. Hiina piirini on sealt kõigest 30 kilomeetrit ning Jaapangi jääb vaid veidi rohkem kui kiviviske kaugusele.

Veel suuri seiklejaid: Eduard Ratnikov on vaatamata kõigest 25-le eluaastale pallinud juba Bulgaarias, Rumeenias ja Kasahstanis ning vaatab hetkel Araabia Ühendemiraatide suunas. Jevgeni Novikov on käinud läbi Ukrainast ja Lätist ning jalutanud läbi erinevad Venemaa küljed.

Sergei Pareikol on kogemusi nii Itaalia madalamas liigas, Volgogradis kui ka Siberis sääskedega võitlemisel. Endine tippründaja Lembit Rajala seadis end aga oma karjääri lõpuosas sisse Ahvenamaale.

Kaugeimad punktid

Mainimist väärivad kindlasti ka Aleksandr Kuliku seiklused - ta on veetnud ühe hooaja nii Borati-maal kui ka Jõuluvana koduõuel, vastavalt siis Kasahstanis Astanas ja Soomes Rovaniemis.

Siiski pole Lapimaa klubi kõige põhjapoolsem koht, mida Eesti vutimeestel vallutada õnnestunud. Joel Lindpere viimase kahe aasta kodulinn Tromsö asub veel mõned laiuskraadid pimeduse pool.

Kõige kaugemal lõunas on ära käinud praegune FC Levadia tegevjuht Sergei Hohlov-Simson, kes pallis aastatel 2000/2001 Iisraeli linnades Kfar Saba ja Taibe. Neist esimene tähistabki kõige lõunapoolsemat punkti, kuhu Eesti mängija mõneks ajaks püsima jäänud on, olgu pealegi vaid viieks kohtumiseks.

Lääne suunas on teadaolevalt kõige kaugemale jõudnud Antti Arst, kes mängis aastatel 2003-2005 Ohios Daytonis tudeerides Dayton Flyersi eest sealses ülikoolide liigas.

Sadakond õnneotsijat

Esimeseks eestlaseks välisklubis oli väidetavalt kunagine Eesti koondislane Arnold Pihlak, kes mänginud 1928. aastal Austria Viinis. Ühtekokku on püsivamalt piiri taga pallinud jämedalt sadakond Eestiga seotud mängijat.

Enim eestlasi on leiba teeninud Soomes, kus on erinevates liigades ja klubides pallinud vähemalt 30 siit pärit mängijat.

Populaarsed sihtpaigad on jätkuvalt ka Rootsi ja Norra ning muidugi Venemaa, samas kui meie lõunanaabrite lätlaste ja leedulaste juurde on hakanud rohkem pallureid liikuma alles viimastel aastatel.

Palju küsimärke

Täpseid andmeid võõrsilt õnne otsivate eestlaste kohta on pea võimatu anda, sest neid loetledes tekib palju küsimärke.

Kas lugeda kõiki Eestist pärit mängijaid, ainult siin sündinuid või ainult kodakondsusega mängijaid? Kas arvestama peaks kõiki liigasid või ainult meesteklubisid või ka noortevõistkondi? Ainult profiklubisid või ka amatöörmeeskondi? Kuidas käsitleda okupatsiooni aegseid liikumisi? Ja nii edasi ja nii edasi.

Roosad reeded ei pretendeeri õnneks teaduslikkusele, meile piisab täiesti ka roosadest faktidest. Kel on aga huvi detailsema info järele, võib lugeda vastavat teemat Soccerneti foorumis - Eestlased võõrsil läbi aegade.