19-aastane keskkaitsja Andreas Vaher on küll ametlikult töötu, aga vaatab tulevikku sellegipoolest lootusrikkalt. Saksamaal Freiburgis veedetud aasta ei läinud soovitud moel ja arengu jätkumiseks tuleb otsida uut teeotsa. Kuid tõenäosus, et juba järgmisest nädalast saab Vaheri nime ette lisada tiitli "Eesti A-koondislane", on arvestatav.

Küprose-laagriks ja Rootsiga peetavaks maavõistluseks valmistumine pole erinevalt mitmest sama noorest kaaslasest Vaheri jaoks esimene kord A-koondise ettevalmistusega liituda. Ta pääses juba 2022. aasta novembris enne Balti turniiri mängu meeskonna juurde ja sarnaselt eakaaslasele Martin Vetkalile, kel oktoobrist esimesed koondisemängud kirjas, võinuks samuti maavõistluses Tai vastu debüüdi teha. Vigastus ajas selle plaani nurja, aga nüüd on Vaheril võimalik lõpuks märk maha saada.

Ajakirjanike ette saabub ta sarnaselt teistele koondisesse kutsutud noortele, näol lai naeratus. "Hea tunne on olla siin," märgib Vaher alustuseks, lisades, et erinevalt mõnestki kaaslasest oskas tema seda kutset oodata. "Teada sain sellest juba üsna varakult, kuna olen päris tihti Thomas Häberliga rääkinud. Eks see on olnud mul pikk eesmärk kogu aeg, et siia jõuda ja siin olla. Mäletan, et eelmise aasta alguses panin endale eesmärgiks Tai vastu debüüt teha. Kahjuks ma selleni ei jõudnud teatud põhjustel – vigastused ja erinevad teised asjad. Aga olen väga õnnelik, et ma siin olen."

Kuna Tai vastu peetud mängust jäi eemale Karol Mets ehk üks põhikeskkaitsjatest, olnuks Vaheril igati reaalne seal platsile joosta. Ent ta ei jää võimalust taga nutma. "Kunagi ei tea, mis oleks võinud olla! Aga kahjuks, jah, olid vigastused ja ma ei olnud ka väga palju mänginud. Seekord läks niimoodi, aga vähemalt olen nüüd siin."

Eelmisel aastal sai ta Eestit esindada U19 ja U21 koondistes, kuid esindusmeeskond on siiski midagi teistsugust, tunnistab ta. "Suures pildis nad väga ei erine. Aga enda energia poolest on teistmoodi praegu siia tulla. Saab tutvuda uute inimestega ja nendega koos mängida. Usun, et sellest tuleb hea nädal, kus panna nii ennast valmis uueks hooajaks kui ka vaadata, kuidas ma A-koondises hakkama saan. Siin on päris palju mehi – nimepidi tean ju kõiki, aga paljudega pole väljakul kokku puutunud, olen näinud ainult telekast või kuskilt kõrvalt. Viis kuni kümme meest on kindlasti, kellega pean tutvust tegema," tõdeb ta.

Seda olulisem, et kontakt peatreener Häberliga on loodud juba ammu ja süvitsi. "Meil on väga hea side. Oleme tihti rääkinud, on olnud kõnesid. Minu arust on meil temaga väga hea klapp," leiab Vaher.

Freiburgi peatreeneri teistsugune nägemus

Ent üle ega ümber ei saa siiski sellest, et koondise juurde tulles seisab Vaheri nime taga senise "SC Freiburg" asemel märge "klubita". Mis Saksamaal valesti läks?

"Ma ei taha öelda, et midagi valesti läks. Lihtsalt vahepeal jalgpallis juhtuvad sellised asjad," teeb kaitsja sasipuntra lahtiharutamisega algust. "Kindlasti minu pikk vigastusteperiood mõjutas mind. Olin neist 12 kuust, mis ma seal olin, kokku vist kuni viis kuud väljas. Ja võib ka öelda, et suhted peatreeneriga olid sellised, et me nägime jalgpalli teistmoodi. Talle meeldis mängida hästi lihtsat jalgpalli, ilma riskideta.

Mina pean end selliseks mängijaks, kellele meeldib mängida rohkem atraktiivset jalgpalli – lühikest söötu, see on minu eriala. Minu arust mu kvaliteet ei tulnud selletõttu nii hästi välja. Need kaks on peamised põhjused. Kuigi klubi üleüldiselt oli minuga seal veedetud aja jooksul väga rahul, tagasiside oli super. Aga vahel lihtsalt juhtub nii. Ja kuna see peatreener jätkab ka seal poolteist aastat, siis niisama mul seal istuda ei oleks mu arengule väga hea," leiab Vaher.

Freiburgi akadeemia on omasuguste seas juba aastaid kõrgelt hinnatud ja Vaher kinnitab, et üldjoontes põhjusega. "Kui võrrelda mõne Eesti klubiga, on see kõik muidugi väga professionaalne. Näen, et sain seal väga palju paremaks nii mängija kui ka inimesena. Eks alati on igal pool mingeid asju, mis võiksid paremini olla, aga üldiselt olin selle keskkonnaga rahul. Hästi palju treenereid, head treeningtingimused ja inimesed, kes tunnevad asju. Seal veedetud aasta oli väga positiivne isegi seda arvestades, et seda oli vaid üks aasta, mitte kolm," tõdeb ta.

Lahkumisotsuseni jõuti klubiga koos ja mitte päevapealt. "See oli hästi pikk protsess, et ma sealt üldse lahkusin. Algul oli juttu sellest, miks ma ei mängi – mis on puudused, mis on põhjused. Ja arutasime ka laenuvarianti. Aga sel hetkel ei tahtnud klubi mind laenule saata, nad nägid ilmselgelt minus väga suurt potentsiaali. Ja siis asjad lihtsalt kulgesid nii, et tuli vigastuste rada ja ma ise ei olnud seal õnnelik. Niimoodi kujunes välja, et meile mõlemale oli parem, et meie teed lähevad lahku."

Ei välista midagi

Kuhu edasi, Vaher esialgu öelda ei oska, jättes selle töö abiliste kanda: "Koondises oleku aja jooksul kindlasti inimesed taustal töötavad sellega. Mina keskendun praegu koondisele. Eesmärk on kindlasti võimalikult palju mängida ja siin hästi trenni teha. Minu eest hoolitsevad need inimesed, kes peavad."

Samuti ei hakka enne Freiburgi ka Itaalias SPAL-is mänginud Vaher tulevikku mingil moel piirama - jätkamiseks sobiks hästi juba tuttav Saksamaa, aga liiga valiv pole mõtet olla. "Saksa jalgpall on kindlasti väga kõrge intensiivsusega, kõrge kvaliteediga. Raske öelda, kas tahaksin just sinna tagasi. Terve maailm on avatud. Ma ei ütle ühelegi võimalusele ei, eks aeg näitab, mis tuleb. Ebaaus oleks praegu hakata täpsemalt ütlema, kuhu ma tahan minna."

Nõnda ei tea ta praegu päris kindlalt isegi seda, kas ta maandub pärast koondiseakna lõppu koduses Tallinnas või liigub juba kuskile mujale. Selge on vaid üks - töö enda kallal jätkub kogu aeg. "Kõigil mängijatel on koondise poolt antud kava, millega töötame. Olen ise juurde lisanud asju, mida mul on vaja arendada. Praegu treenin individuaalselt, vahepeal olen sõpru leidnud, kellega koos teha, üksi on teinekord veidi raske. Aga kindlasti ma ei istu niisama, vaid teen alati tööd," rõhutab Vaher.

"Selle puhkuse jooksul, mis ei olegi väga pikk olnud, pole ma endale lubanud väga sellist aega, kus niisama puhata – just selle olukorra pärast, kus ma praegu olen. Klubita seis, alati tuleb valmis olla. Natuke on võib-olla südames ka see, et ma Freiburgis ei saanud võimalust. Minu jaoks on see natuke ebaõiglane, aga selle nimel ma tööd teengi, et leida uus keskkond ja tõestada kõigile, et ma olen seda väärt," on tal siht selge.