Kolmel järjestikusel aastal naiste Meistriliigast hõbemedalid korjanud Saku Sporting astub hooajale vastu märkimisväärselt muutunud koosseisu ja uue peatreeneriga. Tahtejõud on aga alles ning sisimas unistatakse ka meistritiitlist, ehkki prioriteetide nimekirjas on mitu asja kullasärast kõrgemal.

Pikaaegselt peatreenerilt Jan Harendilt mulluse hõbeda-aasta järel ohjad üle võtnud Johan-Kaspar Ivask (30) pakatab hooaja eel teotahtest ning leiab, et naiskond saab iga päevaga üha paremini neile seatud ootustest aru. "Oluline on luua mängijatele keskkond, kus nad päriselt olla tahavad – nad peavad tahtma igasse trenni ja igale mängule minna. See aitab meeletult kaasa nii elukutseliste kui ka harrastajate puhul," selgitab värske peatreener veidi oma filosoofiat.

"Oleme ettevalmistuse vältel teinud 3-4 trenni nädalas, pluss individuaalne pool ja mäng. Minu jaoks kordade arv nii oluline ei olegi – tähtis on intensiivsus, mis nende taga peitub," kostab Ivask, kes veel mullu töötas Tallinna FC Flora meeskonna juures kehalise ettevalmistuse treenerina. "Võime teha seitse trenni ka, aga mis selle eesmärk on? Oma taustast tulenevalt tean hästi, et kvaliteet on kvantiteedist alati olulisem."

Tehtud tööd kiidab ka tipuründaja Emma Treiberg, kel algab Saku särgis kolmas hooaeg. "Meil olid head treeningtingimused, saime enamus trenne hallis teha ning õue läksime alles siis, kui ilm päriselt lubas seda. Saime jalgpalliliidu jõusaali samuti kasutada," kiidab ta organisatoorset poolt.

"Uus hooaeg on kaasa toonud üsna palju uusi taktikalisi asju – kuna on uus treener, siis temaga tulid kaasa ka uued mõtted," räägib Treiberg. "Nagu ikka, kui treener vahetub, alustad taktikaliste asjadega mõnes mõttes nullist. Tema teeb asju uutmoodi ja õpetab meile uusi nägemusi. Selles mõttes on olnud palju, mida õppida. Kõik on siiani olnud väga asjalik ja uuendusmeelne."

Peatreeneritööga kaasneb kahtlemata ka senisest suurem vastutus, ent see ei ole Ivaski jaoks midagi uut. "Floras sain samuti oma erialal tugevalt sisendit anda – olen alati tahtnud töötada seal, kus minu panusega arvestatakse. Arvan, et see aitab mind ka peatreenerina – ma pole kunagi olnud kaasastiksuja, vaid tahan ikka sõna sekka öelda," selgitab ta.

Saku naiskonna jaoks on treenerivahetus uudne kogemus, sest varasem loots Harend haaras ohjad kohe, kui võistkond loodi. Ivaski uued nägemused on aga nii mõndagi muutnud, nagu Treiberg juba vihjas. Alguses tuleb tahes-tahtmata maksta ka kooliraha – nagu näitas Superkarikafinaalis Floralt saadud 0:5 kaotus. 

"Meie taktikalised printsiibid on läinud konkreetsemateks," viitab ründaja. "Meil on ründes ja kaitses mingisugused kindlad asjad, kuidas tahame mängida, aga nagu Superkarikas ka näitas, ei tule need veel ideaalselt välja. Teoreetiline pagas on mängijatel olemas, aga selle platsile üle kandmine vajab harjumist. Mõistame, et see võtab aega."

"Mulle väga meeldib, et treeneril on konkreetsed ideed ja suunitlused – ei ole sellist asja, et "kuidas te enne tegite" või "kuidas teile meeldib". Ta tahab meilt kindlaid asju ja me töötame selle nimel, et asjad hakkaksid üha paremini sujuma," kiidab Treiberg uut juhendajat. "Superkarikas tuli välja – eriti raskema vastase vastu –, et asjad vajavad veel lihvimist. Sama nägime ka Soomes Tampere Ilvesega mängides."

Mis täpsemalt harjutamist vajab? "Pallita pressing kesktsoonis ja veidi madalamal," sõnastab Treiberg konkreetselt. "Üldine kaitses üleliikumine ja bloki hoidmine samuti ning seejuures mängijate üleandmine. Ma ei mõtle mingisugust bussi parkimist, aga lihtsalt üldist kaitsetööd peame veel veidi lihvima."

Kehalise ettevalmistuse treener peatreeneripostil = palju jooksmist?

Viimased kolm ja pool aastat Floras, enne seda mõned kuud Tallinna FCI Levadias ning pool aastat ka Soomes KTP juures kehalise ettevalmistuse treenerina töötanud Ivask teab kahtlemata, kuidas võistkonda üldfüüsilise poole pealt võimalikult hästi ette valmistada. Treiberg tunnistab aga, et ju siis oli seni tööd piisavalt hästi tehtud – suuri muudatusi uus peatreener ellu viima ei pidanud.

"Meil oli mänguvabadel nädalatel iseseisev trenn, kus peamine fookus oli vastupidavusel. Selles mõttes oli vastupidavuse komponent olemas. Trennides oleme samuti palju teinud väikseid mänge, mis nõuavad vastupidavust ja lõpuni pingutamist. Samas on varasemaga võrreldes olnud füssi ehk isegi vähem ja oleme rohkem palliga teinud," avaldab ründaja.

"Uue treeneriga on alati palju elemente, mida tahaks läbi käia," selgitab Treiberg. "Meil pole olukorda, kus saame mõelda, et eelmine aasta midagi juba tegime ja nüüd tuletame lihtsalt meelde. Uue treeneri visiooni kohalejõudmine võtab tahes-tahtmata aega, seega olemegi seni keskendunud rohkem taktikalistele käikudele."

"Olen ise ka erinevaid treenereid kõrvalt näinud – [Aleksandar] Rogicist [Argo] Arbeiterini välja – ja nendega koostööd teinud. Proovin ise kõigist kogemustest midagi kaasa võtta ja seeläbi mängijatele juurde anda," täiendab Ivask.

Peatreener tunnistab, et on hooaja eel näinud vaeva ka mängijate isiklike ambitsioonide lahtimõtestamise ja analüüsimisega – jalgpall on ju ikkagi peaga mäng! "Olen iga mängijaga eraldi rääkinud, arenguvestluse pidanud ja aidanud neil isiklikke eesmärke seada," kinnitab ta. "Panime paika ka tegevuskava, et eesmärgid ei jääks lihtsalt eesmärkideks. Iga mängija on toonud välja, et tahab võita kõiki mänge – teistsugust mentaliteeti meil naiskonnas ei olegi. Loodetavasti suudame tekitada näiteks Floras tunde, et nad peavad ka üha rohkem ja rohkem pingutama."

Eesmärkide seadmine on Saku-taolises noores võistkonnas ülioluline. Kahe hooaja vahel lahkusid ju klubist koguni neli mullust kindlat põhitegijat – juba eelmainitud kaitsja Brant, poolkaitsjad Kethy Õunpuu ja Lisandra Rannasto ning ründaja Kristina Bannikova – ning sestap ongi eriti oluline aidata noormängijatel sihte lahti mõtestada.

Treiberg nendib, et mõned protsessid võtavad lahkumistest tulenevalt kindlasti aega. Olid ju nii Brant, Õunpuu kui ka Bannikova naiskonnas selgelt ülikogenud mängijate rollides ning noorematele kolleegidele vajadusel nõu ja jõuga abiks.

"Lahkumised on tiimi kindlasti küpsuse osas mõjutanud. Kui praegu räägime sellest, et keegi võiks kaitseliinis ohjad enda kätte võtta, siis sellega läheb kindlasti aega," leiab Treiberg. "Mängijad on selleks suutelised, aga peavad veidi olukorraga harjuma. Võib-olla on hooaja keskel seda näha, et keegi suudab Berle juhendava ja nõudliku rolli kaitseliinis üle võtta – keegi, kes julgeb öelda ja teisi juhendada. Loodus tühja kohta ei salli – küll keegi selle endale võtab."

Nagu Eesti naiste jalgpallis paraku ikka, peavad mängijad (ja ka treenerid) reeglina rabama korraga mitmel rindel – kas tööl või koolis. Paratamatusega tuleb lihtsalt leppida – näiteks Treiberg tegutseb jalgpalli kõrvalt õpetajatööl. Tema enda sõnul on tal aga töökorraldusega väga vedanud.

"Kuna ma olen õpetaja, siis on mul suvi vaba – õnneks mängitakse just siis enamus mängudest. Suvel olen ikkagi 100% jalgpallur," kinnitab ta. "Mis puudutab sügist ja kevadet, siis õnneks võimaldab mu töögraafik seada mul jalgpalli esikohale ja teengi seda nii palju, kui võimalik. Selles mõttes olen sellega rahu teinud – pole midagi parata, vahel tulebki valikuid teha."

"Võib-olla olen ma hea näide, sest mul on kontrast olemas – kui mul oli väike töökoormus, 0,25 kohta, sain rahulikult mõlemale keskenduda. Tundsin isegi, et päevatöö toetab minu jalgpallurielu – sain koolis spordimõtted välja lülitada. Nüüd tahes-tahtmata üks või teine pool veidi kannatab," nendib ta. 

Ka Ivaski jaoks ei ole töö Sakus ainus eneseteostamise väljund. "Töötan alates suvest finantstehnoloogia alal – mulle väga meeldib seal," teatab ta rõõmsalt. "Kaks eluala täiendavad teineteist väga hästi."

Sihtidest

Kui Superkarikamänguks oli Sakul platsile saata napilt algkoosseisu jagu Meistriliiga kogemusega mängijaid, siis sihte selle arvelt allapoole ei tooda. Ründajad Katriin Saulus ja Grete Gross ning äärekaitsja Anna Mariin Juksar on peagi taastumispausilt naasmas, usinalt taastub ka varasem esiväravavaht Ksenija Jerofejeva.

"Kindlasti mängime meistritiitli peale," on Treiberg kindel. "Mis siis, et Superkarikas kaotasime – kõrvalt vaadates oli see kindlasti suur kaotus ja eks meie jaoks ka. Aga me mängime alati võidu peale ja oleme oma võimetes kindlad. Teame, et just taktikaline pool on hetkel selline protsess, mis võtab aega, aga me liigume väga õiges suunas."

Ivask tõstab esile numbrilise eesmärgi olulisust. "Mingi mõõdik peab ikka olema, mitte nii, et tunnetame ja vaatame. Kui igaüks läheb isemoodi vaatama, siis jõuame lõpuks erinevatesse kohtadesse välja," kostab ta. "Me kindlasti ei taha olla kehvemad kui eelmistel aastatel – kuigi meil on palju asju muutunud, on klubi ikka sama ja klubis on naiste jalgpall au sees. Lähme kindlasti iga karika järele, aga samas ei pane me endale liigseid pingeid."

Peatreener ootab üha jõulisemat kannakinnitamist ka noormängijatelt, kes juba Superkarikamängus lõpuminutiteks võimaluse said. "Katrin [Tiigimägi] ning Mia [Maria Aro] on tasapisi pead tõstmas, rääkimata Juksarist, [Ruth] Hansarist, Grete [Grossist] ja [Viktoria] Todingust. Avanssi me kellelegi ei anna – oluline on, et mängija ise tahaks end näidata ja pidevalt paremaks saada. Siis anname ka võimaluse. Eks näis, kes ja kuidas veel esile kerkib. Lõpuks on see nende otsus, mis tasemel nad mängida tahavad. Proovime tekitada sellise keskkonna, et neil ja teistel oleks võimalus järjepidevalt areneda."

Kui Flora on aastaid olnud Eesti naiste jalgpallis vankumatu valitseja, siis nende seljataga tõstis juba mullu pead tihe konkurents. Intervjuu käigus tõstis Ivask esile pea kõigi Meistriliiga naiskondade postiivseid külgi, ent suurimat edusammu võiks ehk oodata JK Tabasalult ja Tartu JK Tammekalt.

"Kui vaadata koondise nimekirja, on seal Tabasalu ja Tammeka mängijaid rohkem kui meie omi. Eks mõlemad ole veidi tundmatud suurused – neil on samuti uued treenerid," mõtiskleb Ivask. "Aga nemadki ei taha midagi lihtsasti anda ja proovivad üha kõrgemale tõusta – kindlasti tuleb hooaja lõikes põnev heitlus."

Naiskonna staar - Emma Treiberg

Vaata, kust poolt tahad – just Treibergi ja Katriin Sauluse otsa peavad Saku poolehoidjad taaskord vaatama, kui teemaks tulevad väravad. Tunamullu koguni 40 väravat kõmmutanud Treiberg tegi mullu väikse järeleandmise ning kahandas väravasaldo "vaid" 15-ni, kuid tema tähtsust Saku rünnakute juures pole võimalik ülehinnata.

Treiberg on keskpoolkaitsjate Kairi Himaneni ja Renate-Ly Mehevetsa kõrval üks naiskonna kogenumatest ja mõjukamatest mängijatest, kes peab kindlasti võtma otsustavatel hetkedel ka liidrirolli. Treibergi olemasolu just ründefaasis on naiskonnale väga oluline, sest just seal kulub mängijatarkus vägagi ära – ikka selleks, et konkurentide kaitseliine võimalikult edukalt kollitada.

Mullu sai Treiberg kirja oma esimesed kolm väravat ka Eesti A-koondise eest. Pole põhjust arvata, et ta tänavu samasugusel arengulainel jätkata ei plaaniks.

Kellel silma peal hoida? Kaitseliinil

Saku kaitseliini saab suurepäraselt iseloomustada Eesti meelelahutusklassikast pärineva väljendiga "meil on siin suured muutused toimunud". Mullune põhiline keskkaitsevalik on suures ulatuses vahetunud, kuna Riin Satsi tervislik seisund ei ole veel päris selge ning Berle Brant otsustas eelmise hooaja järel jalgpallurikarjäärile joone alla tõmmata.

Superkarikamängus platsile saadetud kolmeses tagaliinis omas seega märkimisväärset Meistriliiga kogemust vaid Sandra Liir (fotol). Viktoria Toding osales mullu vaid seitsmes kõrgliigamängus, millest kõigis sekkus ta Flora eest vahetusest, Angela Raidmets käis aga platsil vaid neljas kohtumises. Neist kolmes tegutses ta seejuures väravavahina.

Saab olema põnev jälgida, kuidas noored sakukad võimaluse ära kasutavad – on ju Toding alles 17- ning Raidmets 19-aastane. Kui võimalus ette kantakse, tuleb vastu võtta!