EM-i avamängu eelses ETV stuudios leidis aset huvitav mõttevahetus. Ott Järvela rääkis Saksamaa-Šotimaa mängu hakul šotlaste ajalooliselt nukrast seeriast – 11 suurturniiri jooksul ei olnud nad veel kordagi alagrupist edasi pääsenud. Tarmo Tiisler küsis seepeale Karol Metsalt, kas sellised taagad on mängijate jaoks ka tegelikult rasked või on see vaid ajakirjanike jututeema?

"Ma räägin ausalt: arvan, et see on pigem rohkem teie jututeema. Mängijad ise selle peale küll ei mõtle. Ma usun, et ükski šoti mängija ei mõtle täna, et me pole 11 suurturniiri edasi saanud. Pooled ei teagi seda. Pigem on see jutuaine ajakirjanikele," vastas Mets.

Arutelu jätkus, aga selle meenutamine siin pole oluline. Panin selle tsitaadi omale kirja, sest kavatsesin kirjutada sellega seoses EM-päevikusse sissekande (mis jäi paraku tegemata), teemaks vaatepunktide sõltuvus isiklikest professionaalsetest rollidest.

Spordiajakirjanik peab oma töös lähtuma eelkõige oma lugejate ja väljaande huvidest, mis eeldab ühest küljest objektiivsust, aga teisalt ka huvitavate narratiivide rõhutamist ja mingil määral paratamatult utreerimist, et lugejate tähelepanu köita. Sportlane peab aga lähtuma eelkõige oma meeskonna ja enda karjääri huvidest, mis võib kohati nõuda objektiivsusest hoidumist ja endale kasulike narratiivide omaksvõttu. Nii ongi see täiesti normaalne, kui ajakirjanik ja sportlane näevad sama küsimust erinevast küljest.

Need mõtted tulid mulle uuesti meelde sel nädalal, kui Karl Jakob Hein väitis pärast edukat debüüti Hispaania kõrgliigas, et ta ei kogenud üldse ärevust ja tunneb end seal täiesti enesekindlalt. See võib tunduda kaheldava väitena olukorras, kus kuue aasta jooksul pärast välismaale siirdumist oli see tema jaoks alles seitsmendaks ametlikuks klubimänguks meesteklassis. Pealegi oli ta veetnud Hispaanias võõras keskkonnas ja keeleruumis vaevalt nädala, sealsest hirmkõvast tasemest ja kõrgendatud tähelepanust rääkimata.

Puudub aga igasugune põhjus kahelda, et Hein mõtles öeldut tõsiselt, ning mis kõige tähtsam – tema esitus ja kehakeel mängus Espanyoli vastu kinnitasid igati tema sõnu.

Meenub, et Hein on ka oma varasemates intervjuudes maksimaalselt enesekindlust ja kõigutamatust väljendanud, isegi kui seljataha jäävad mitte kõige õnnestunumad koondisemängud või kui varumeheroll Arsenalis näib lõputult venivat. Ilmselt mängib siin rolli ka see, et tõelise suurklubina on Arsenalis ametis spordipsühholoogid, kes teavad täpselt, millist suhtumist tuleb võitjamentaliteediga tippmängijate kujundamisel arendada.

Samamoodi ei kaotanud Mets sihti silme eest, kui ta küpses jalgpallurieas Saudi Araabiast naasis ja Bulgaarias oma karjääri uuesti üles ehitama hakkas. 28-aastasena Zürichisse siirdudes nimetas ta üleminekut sammuks Euroopa tippliigadele lähemale ning kui toona võidi seda pidada soovmõtlemiseks, siis kõigest kaks ja pool aastat hiljem ongi mees Saksamaa kõrgliigas debüüdi lävepakul!

Mis puutub hinnangut enda vaimsele valmisolekule ja füüsilisele potentsiaalile, siis tippu pürgiva sportlase roll ei eeldagi objektiivset vaatepunkti, asjaolude täpset kaalumist ja realistlike järeldustega rahuldumist. Kuna spordis valitseb teineteist välistav konkurents ehk parim saab olla ainult üks ja tipus kohti napib, siis on sihi- ja enesekindlus, kõigutamatus tagasilöökidest ja üleolek kõrvalistest teguritest hädavajalikud omadused, mida tuleb pidevalt juurutada.

Sõnad üksinda ei maksa muidugi midagi, kui nendega ei käi kaasas ka tegelikku meelekindlust, tõestamisvajadust ja tohutut tööd eesmärkide nimel. Kuid sõnad on üks osa õigest suhtumisest, mis tegudele kaasa aitab. Ning noortel Eesti jalgpalluritel on selles mõttes praegu kaks väga head eeskuju, kellele Euroopa tippliigades kaasa elada.