Sinirebane püüdis päikese kinni, kuid unustas käppadele maanduda (2)
L'infinita nostra felicita!
Andrea Bocelli esitatud "Nessun Dorma" pani Leicester City kodustaadionil nende meistriteekonnale imekauni punkti. Tol päikeselisel maikuu pärastlõunal uskusid küllap kõik kohalviibijad vähemalt hetkeks, et "meie lõputu õnn" ongi päriselt võimalik.
Seitsme aasta pärast selgus samas kohas, et sel teekonnal on siiski olemas ka lõpp-punkt. Või vähemasti on tõeks saanud vahepeatus teivasjaamas, kus perroon on madal ning jaamahoone uksed ammu laudadega kinni löödud. Leicesteri kõrge lend ja pudenemine Inglismaa kõrgliigast esiliigasse tõestasid alustuseks, et unistama peab ja siis vahel unistused täituvadki. Aga tõestasid sedagi, et kui hakkad seejärel arvama, nagu oleksid koha Olümposel kindlustanud, tabab tegelikkuse paremsirge sind seda valusamalt.
"Jalgpall pakub unistuste täitumist. Aga vahel ka õudusunenägusid."
2016. aasta kevadel viis Claudio Ranieri Leicester City Inglismaa üllatusmeistriks, nüüd tuli temalgi kibedat tõde tunnistada. Maandumine on seda ootamatum, et toonane imetiitel ei jäänud Leicesterile sugugi ainsaks sähvatuseks. Veel kaks aastat tagasi tuldi finaalis Chelseat alistades Inglismaa karikavõitjaks, seejärel seljatati superkarikafinaalis Manchester City ja vaid 12 kuu eest heideldi eurosarja poolfinaalis Jose Mourinho juhendatud Romaga finaalikoha nimel.
Liigas oli kahel aastal järjest lõpetatud napilt viiendana, kusjuures Meistrite liigasse pääsenud esinelikust langeti mõlemal juhul lõplikult alles hooaja päris viimastel minutitel. Näis, et Leicester on täitnud paljude kesktabeli klubide pikaajalise unistuse ning löönud püsiva kiilu Inglismaa hiidude hegemooniasse. Aga mõrad hakkasid vaikselt hargnema hoopis klubi enda alustalades.
Olgu Meistrite liigaga kuidas on, isegi süvenevate hädade keskel ei muretsetud Leicesteris veel aasta eest sugugi püsimajäämise pärast. Ohumärke leidus ometigi juba kuhjaga. Kui peatreener Brendan Rodgers mai lõpus puhkusele suundus, jättis ta kontorisse ühe nimekirja mängijaist, kellega ta uuel hooajal enam ei arvestanud, ning teise neist, keda soovinuks suvel liitumas näha. Siht oli väga lihtne – kaheksas koht liigatabelis vajas parandamist ja selleks oli Rodgersil tarvis meeskonda värskendada.
2019. aastal Glasgow Celticust 8,8 miljoni naela eest välja ostetud Rodgers oli Liverpooli päevil kõikuma löönud tipptreeneri maine Šotimaal edukalt taastanud ja seda Leicesteris tehtud tööga vaid kinnistanud. Ning hoolimata sellest, et pärast meistriks tulekut oli Leicester hooaja lõppedes pea alati ühe oma suurimaist tähtedest maha müünud – N’Golo Kante, Ben Chilwelli, Danny Drinkwateri ja Wesley Fofana Chelseasse, Riyad Mahrezi Manchester Citysse, Harry Maguire’i Manchester Unitedisse –, jagus meeskonda küllalt mängijaid, kellega taas esikuuiku kohta püüda.
Jaguma pidanuks ka raha, kuna eelmainitud kuuiku eest kasseeriti aastate jooksul ühtekokku kõvasti üle 300 miljoni naela. Ent kui Rodgers puhkuselt kontorisse naasis, ootasid teda üllatuslikult ees täpselt samad näod. Alles olid nii Ayoze Perez kui ka Nampalys Mendy, keda põhjaiirlane soovinuks lahkumas näha, noor Chelsea kaitsja Levi Colwill, kellega Rodgers oli juba eraviisiliselt liitumisläbirääkimisi pidanud, ilmus aga peagi välja hoopis Brightonis.
Esiteks ründas ühes oma kaasnähtudega teada-tuttav vaenlane ehk Covid. Klubi tailastest suuromanike, Srivaddhanaprabhade perekonna King Poweri nimelised ärid sai eriti valusa hoobi, sest nende põhitulu kogunes lennujaamade tax-free poodidest, aga lennundusele tõmmati vahepealsetel aastatel mäletatavasti järsult pidurit. Ja nii tuli rahakotiraudu oluliselt koomale tõmmata ka Leicesteris, sest niigi oldi juba UEFA valvsa pilgu all.
“Tahtsin ja tahan meeskonda tugevdada ning arendada. Rääkisin sama juba eelmise hooaja keskel, aga praegu on meil rahaliselt raske. Austan klubi ega taha nendega sõjajalale asuda, kuid mis siin salata, olukord on nukker. Peame vaeva nägema, et suudaksime ligilähedaseltki senisel tasemel püsida. Kui see ei õnnestu, läheb meil raskeks.” Need Rodgersi mullu juulis lausutud sõnad osutusid vägagi prohvetlikeks.
Klubi tagatubades kergitati toona küll imestunult kulmu. Miks räägib peatreener juba enne hooaja algust negatiivsel toonil 40 punkti kogumisest? Leicesteri ambitsioon oli suurem ja selle püüdmiseks mängu pandud vahendid samuti. Ent kas mõistis Rodgers juba siis, et ei suuda neid mängijaid kaugemale viia – küllap oli ju mõnigi neist ammu taibanud, et peatreener temasse tegelikult enam ei usu?
Hooaja kümnest esimesest mängust võidetigi vaid üks, aga sügisel hakkas lõpuks hoog tõusma. Kui kõik pilgud MM-i ajaks Katari poole pöörati ja Inglismaa liiga pausile läks, oli Leicester tõusnud 13. kohale, ehkki väljalangemistsoonist lahutas neid vaid neli punkti.
Kas tekitas see ehk tunnet, et kõik saab niikuinii korda? Tagantjärgi tarkusi on mõistagi kõige lihtsam pilduda. Kuid vahest on õigus neil, kes nurisesid, et Rodgers häälestas klubi liiga varakult läbikukkumise lainele? Või neil, kelle meelest oleks treenerivahetus tulnud märksa varem ära teha hoolimata sellest, et Rodgersit vallandades tuli talle maksta kopsakat tasu?
Igipõlisele küsimusele “kes on süüdi?” vastust otsides kerkib esile üks mees. Spordidirektor Jon Rudkin usaldas Rodgersit ja juhtkond usaldas omakorda teda. Just Rudkini eestvedamisel toodi Rodgers 2019. aasta talvel Šotimaalt ära ning et meeste vahel valitses usalduslik suhe, sai Rodgers taustatiimi koostamisel eelkäijatest märksa vabamad käed. Rudkin uskus Rodgersi treeningmeetoditesse ja mängufilosoofiasse, kuid nende mängijatega vanad võtted enam ei töötanud – ja uusi polnud võimalik kuskilt võtta. Ent lõpuks näis Rudkinil olevat Rodgersisse rohkem usku kui Rodgersil endal.
Igatahes sai aprilli alguses, kui Rodgers lõpuks lahkuma pidi, selgeks, et mingit plaani klubi juhtkonnal tegelikult polnudki. Kahes järgmises kaotusmängus juhendas meeskonda Adam Sadler, sellal kui tema asemele paaniliselt püsivat peatreenerit otsiti. Esialgu edutult, sest äsja Chelseast vallandatud Graham Potter soovis suveni järgmist sammu kaaluda. Varem Leedsi juhendanud Jesse Marschile pakuti eduka intervjuu järel kolmeaastast lepingut, kuid ameeriklane taganes sellest viimasel hetkel ise.
🚨 Leicester are confident they will appoint Jesse Marsch as the club’s new head coach tomorrow.
(Source: @FabrizioRomano) pic.twitter.com/zKAhnuzBdO — Transfer News Live (@DeadlineDayLive) April 8, 2023
Lõpuks saabusid tüüri juurde Dean Smith, varemgi Leicesteris peatreenerina töötanud Craig Shakespeare ja Chelsea legend John Terry, aga kaheksa allesjäänud mänguga ei suutnud nemadki imet teha. Suurim staar James Maddison seadis pärast 3:5 allajäämist Fulhamile avalikult meeskonnakaaslaste pühendumuse küsimärgi alla, Liverpoolilt saadud 0:3 kaotuse ajal võeti tribüünidel aga üles laul sellest, kuidas peagi esiliigasse langetakse. Leicester oli end sisimas juba hukule määranud.
Rahapuudus on kahtlemata tõsine probleem. Ent Premier League’is on imesid tehtud vähemagagi. Leicesteril ei näi seevastu juba mõnda aega olevat selget plaani, kuhu ja kuidas muutunud olukorras edasi liikuda.
Liidritel lasti minna
Kui klubi omaniku Vichai Srivaddhanaprabha helikopter 2018. aasta oktoobris King Poweri staadionilt õhku tõustes alla kukkus ja kõik pardal olnud surma viis, oli läheduses viibinud Kasper Schmeichel üks neist, kes üritas kopteris viibinuid leekidest päästa. Isetult tegutsedes hetkegi mõtlemata enda elu ohtu seadnud 35-aastane taanlane sümboliseeris nii väljakul kui ka väljaku kõrval kõike seda, mis oli Leicesteri tippu viinud – aga hoida teda ei osatud.
Kasper Schmeichel's Leicester City career by numbers:
◉ 479 games
◉ 146 clean sheets
◉ 1x Championship
◉ 1x Premier League
◉ 1x Community Shield
◉ 1x FA Cup
A true club legend. pic.twitter.com/u4rIauckvV — Squawka (@Squawka) August 3, 2022
Leicester pakkus 11 hooaega klubis veetnud ja 479 mängus nende särki kandnud Schmeichelile hooaja eel vaid üheaastast lepingut. Taanlane valis seepeale prantslaste Nice’i pakkumise, väärt asendajat talle aga ei toodud. Esikindaks edutatud Danny Ward osutus saamatuks, Daniel Iversenil jäi Schmeicheli tasemeni küündimisest samuti kõvasti puudu. Veel enam, kumbki ei suutnud asendada Schmeicheli liidriomadusi.
Tolle viimasega oli klubis üleüldse halvasti. Jamie Vardy tähesära hääbus üha kiiremini, Rodgers kippus teda aina enam pingile jätma ja kui ka asekapten Jonny Evans tõsise traumaga rivist langes, ei jagunud platsile enam liidreid. Vaid Maddison üritas vigastuste kiuste üksinda vankrit vedada. Ent Leicesteri kuldaegade hing lahkus riietusruumist sümboolselt ühes kogenud Marc Albrightoniga, kes talvel esiliigasse West Bromile laenati.
Suured sihid tekitasid muretu tunde
Enamasti heidetakse kõrgliigast kukkujatele ette vähest ambitsioonikust. Nagu tulemused kinnitavad, siis Leicesterit selles süüdistada ei saa – viimase kolme kümnendi jooksul on Premier League’i võitjakarikat tõstnud vaid seitse meeskond ja Leicester on üks neist. Paradoks näib peituvat selles, et Leicester julges unistada seninägematutest kõrgustest ega pudenenudki sealt kohe Ikarosena alla. Ent lõpuks sulas vaha temagi lennusulgede vahelt.
Eurokoha jahtimine näis juba nii lihtne sihtmärk, et väljakukkumisoht unustati selle käigus sootuks. Seejuures libises Meistrite liiga kaks aastat järjest tõepoolest ülinapilt sõrmede vahelt. 2020. aastal piisanuks Leicesterile kahe viimase vooru peale Tottenhami ja Manchester Unitedi vastu ühest punktist, ent mõlemad mängud kaotati. Aasta hiljem oldi lõpuvoorus Spursi vastu veerand tundi enne lõppu ees, siis aga pillas Schmeichel nurgalöögi oma väravasse ja Gareth Bale pani Leicesteri lootustele lõpliku punkti.
2016: Premier League champions🏆
2023: Relegated to the Championship 😔
It's been a wild ride for Leicester City. pic.twitter.com/uIHr6XU0OU — Football Tweet ⚽ (@Football__Tweet) May 28, 2023
Tunne, et klubi on nüüd väljakukkumiseks liiga suureks kasvanud, aina süvenes. Koosseisu lisandus aina eri riikide koondislasi, peatreener oli tippklassist ning aina suuremaks-peenemaks muutus ka kõik kulissidetagune. 2020. aasta jõuludeks valminud Seagrave’i treeningkeskus oli üks Euroopa moodsamaid, selle ehitamine samuti igati loogiline – kui tahad jõuda Euroopa parimate klubide sekka ja meelitada Euroopa parimaid mängijaid, pead neile pakkuma ka parimaid tingimusi.
Kuid suure ja uhke kompleksi püsikulusid arvestades on esiliigaklubi jaoks nüüd ootamatult tegu kaelas rippuva veskikiviga. Ning leidub neidki, kelle silmis kadus Seagrave’i kolimisega üks osa Leicesteri hingest. Vanad Belvoir Drive’i treeningväljakud olid kitsad ja ajahambast puretud, aga seal söödi, treeniti ja oldi külg külje kõrval. Esindusmeeskond seltsis igapäevaselt noortega, naiskondki tundis end osana tervikust. Suures Seagrave’is ollakse laiali pillutatud. Võib-olla pole sugugi see juhus, et ka Leicesteri noortetiim tänavu kõrgliigast esiliigasse kukkus ning naiskond suutis sama saatust ülinapilt vältida?
Uuesti üles? Raskem kui võiks arvata
Kas Leicester tuleb kiirelt tagasi? Esmapilgul võib paista, et see ei tohiks olla raske. Aitavad ju kõrgliigast kukkunuid “langevarjumaksed”, mängupäeva tulus väljenduv kodupubliku poolehoid vaevalt märkimisväärselt kahaneb ning klubi kõige väärtuslikumatele meestele ehk Maddisonile ja Harvey Barnesile jagub kindlasti ostuhuvilisi. Aga oleks sügavalt ekslik arvata, et Leicesteri seis on hea.
Kui Rodgersi asemele uue peatreeneri leidmine kujunes rapsimiseks, siis mängijate tuleviku planeerimisse on suhtutud veel ükskõiksemalt. Seitsmel põhimehel lõpeb juunis leping, neist Caglar Söyüncü on juba kolinud Atletico Madridi ridadesse ja hiljuti lahkumisest teatanud Youri Tielemansi seostatakse nii Liverpooli, Arsenali kui ka Aston Villaga. Mõlema eest oleks Leicester võinud mullu suvel sisse kasseerida korraliku üleminekutasu, nüüd ei saada aga punast pennigi. Muide, just Belgia koondislasele Tielemansile pandi enim süüks, et ta ei mänginud viimasel hooajal enam kogu südamest, eriti pärast belglaste jaoks ebaõnnestunud MM-i. Kas lõppeval lepingul võis selles olla oma roll?
Ning järgmise hooajaga saab leping läbi veel tervelt kaheksal mängijal. Esiliigasse kukkudes rakendub neist mitmel automaatselt lepingupunkt, mis näeb ette kuni kaks korda väiksemat töötasu, sama kehtib paljude teiste treenerite ja klubi töötajate kohta. Arvestades seda asjaolu ja märkimisväärset juhtimiskaost võib eeldada, et lahkuda soovijaid on sel suvel pigem rohkem kui vähem.
Lõppenud hooajal kulutas Leicester palkadeks 180 miljonit naela. See oli kogu Premier League’i suuruselt seitsmes näitaja, üle 100 000 naela nädas teenisid nii Maddison, vigastuse tõttu hooaja jooksul vaid 11 mängu mänginud kaitsja Ricardo Pereira kui ka kolme liigaväravaga piirdunud esiründaja Vardy. Ning kui 2022. aasta sissetulekud ulatusid üle 200 miljoni naela, siis Championshipis kahaneb see summa arvestuslikult vähemalt kolm korda.
Leicesteri suurim mure seisneb aga selles, et nad on tuleviku arvelt avanssi võtnud – ja nüüd värviti tulevik eeldatust kõvasti tumedamaks. Nimelt on Macquarie pangalt võetud laenu tagatiseks muuhulgas telerahad. Mullu kujunes laenu kvartalimakse suuruseks 19 miljonit naela ning lihtne matemaatika ütleb, et eelmainitud “langevarjumaksetest” ei pruugi Leicesterile kätte jääda suurt midagi, vaid need suunatakse otse Austraalia panga arvetele.
Kuigi Leicesteri suurimaks võlausaldajaks on omanikud ehk Srivaddhanaprabhade pere, kes kirjutas hooaja algul korstnasse 194 miljoni naela suuruse laenu, pole nende rahaline seis ikkagi kiita. “Leicester läheb esiliigasse läbi aegade kõige kallima meeskonna ja suurima palgaeelarvega. Püksirihma pingutamisega tuleb neil kõvasti tegeleda, sest nad ei pruugi mängijate lahkumist soovida, aga neil ei jää lihtsalt muud üle,” nentis finantsekspert Kieran Maguire Radio Leicesteri palvel olukorda lahates. “Ja kui juhtub, et mõnel mehel lepingus esiliigasse langemise puhul palgaklauslit polnud, saab neist klubile väga suur koorem. Samas on klubi võimalike ostjate silmis sundseisus ega saa suuri nõudmisi esitada.”
Garantiisid pole, aga õnnehetked jäävad
2004. aasta mais lootis Leicester pärast kõrgliigast langemist samuti peagi sinna naasta. Selleks kulus kümme hooaega, neist üks koguni League One’is. Jalgpall ei paku kunagi garantiisid ja hooaja lõpus on lüüasaanuid võitjatest alati rohkem. 1995. aastal meistriks kroonitud Blackburn langes kõrgliigast vaid neli hooaega pärast tiitlivõitu, ka Leeds ja Southampton on kukkumise järel ära käinud kolmandal liigatasemel, pururikas Chelsea vireles tänavu tabeli teises pooles, hirmsuure palgafondiga Manchester Unitedi viimane liigatiitel jääb juba kümne aasta taha.
Aga nagu ütles Leicesteri legend Gary Lineker: “Kui mulle oleks seitsme aasta eest pakutud võimalust, et Leicester võidab Premier League’i ja Inglismaa karika ning pudeneb seejärel kõrgliigast, oleksin ma selle kõhklemata vastu võtnud. Lisaks oleksin öelnud, et palun jätke naljad.”
A word on @lcfc: If 8 years ago, you’d have given me the option of winning the Premier League and the FA Cup and then get relegated, I’d have snapped your hand off. Also I’d have told you not to be so utterly ridiculous. — Gary Lineker (@GaryLineker) May 28, 2023
Leicester riskis, võitis ... ja kaotas lõpuks ikkagi kõik. Aga ilma selle riskita poleks meil viimase kümnendi ühte ilusamat muinaslugu. Nii et ikkagi – l'infinita nostra felicita!
***
Kasutatud allikad:
- Rob Tanner. Leicester City didn’t see their relegation coming until it was too late (The Athletic)
- Shamoon Hafez. What went wrong fo Leicester City? (BBC)
- Ben Fisher. Champions to Championship: how slow-thinking Leicester sealed their own fate (The Guardian)
Pikk ette (ja ise järele) | Flora metamorfoos - varem oleks neile kuus tükki löödud juba pausiks!
(0)
