Eesti koondis astub täna õhtul sisuliselt sammu tundmatusse, pidades alles teist korda ajaloos mängu Aafrika pinnal.

• Vaata eelvaate lõpust ka Liisi Troska galeriid mängueelsest treeningust!
  

Esimest ja seni ainsat korda on Eesti meeste A-koondis Aafrika pinnal mänginud 2001. aasta algul, kui Kairos tehti Egiptusega meeleolukas 3:3 viik. Kaks korda juhtima asunud Eesti eest sahistasid legendaarse Essam El Hadary võrku Andres Oper, Marko Kristal ja Kristen Viikmäe. El Hadary on teadupoolest jalgpalliajalukku kirjutatud vanima MM-finaalturniiril platsil käinud (ja penalti tõrjunud!) mängijana - 2018. aasta MM-il tegi ta kaasa Egiptuse kohtumises Saudi Araabiaga. 2001. aasta Egiptus-Eesti mängu tipphetki saab vaadata siit. 

Aga see selleks. 25 aastat hiljem ei ole Sinisärgid mitte lihtsalt Aafrikas, vaid kaugel lõunas, teisel pool ekvaatorit. Rwanda pealinnas Kigalis ootab esmalt ees Keenia, esmaspäeval kas Grenada või turniiri võõrustaja Rwanda.

Pikk reis, tohutult palju puudujaid, võõras keskkond, harjumatud olud, tundmatu vastane ja nii edasi. Ammu pole mõne Eesti koondise mängu eel olnud võimalik välja tuua nii palju erinevaid pealtnäha meile ebasoodsaid faktoreid. Reaktsioon säärasele mugavustsoonist välja tõstmisele näitab aga isiksuste ja meeskonna kohta palju. Kas panna minema või minna panema?

Segadus väljakutega

Esmaspäevast-teisipäevast (suurem osa meeskonnast jõudis kohale ööl vastu teisipäeva) Kigalis harjutanud koondis on murutrenne teinud hiiglasliku Amahoro staadioni kõrval asuval harjutusväljakul, mille kvaliteet on Euroopa koondisejalgpalliga harjunud silmale üsna ootamatu. Muru tasapind on (osaliselt ilmselt ketta- ja vasaraheitesektori tõttu!) päris ebatasane ja auklik. Tagatipuks on Rwandas parasjagu vihmaperiood ja samal väljakul rügavad päevast päeva trenni kõik neli turniiril osalevat koondist!

• SN Rwandas | Henn andis homse algkoosseisu osas mitu vihjet

"Üleüldiselt on tingimused olnud head, aga treeningväljaku kvaliteet pole päris see, millega oleme harjunud," tõdes ka Eesti koondise peatreener Jürgen Henn. "Euroopas hoolitsetakse muru eest võib-olla natuke teistmoodi. Siin on parasjagu vihmaperiood ja kõik neli võistkonda treenivad ühel väljakul, mis tähendab, et murust väga palju järele ei ole jäänud. Kohalikud püüavad aga teha maksimumi, et see oleks võimalikult hea, tundub, et see on ka nende endi jaoks üllatus olnud, et muru kvaliteet nii hea ei ole."

Võistlusmuru säästmiseks suurel Amahoro staadionil ametlikke treeninguid ei peetudki, mistõttu said meeskonnad sellega täna lihtsalt korraks tutvuda. Esimene tagasiside oli juba tunduvalt positiivsem kui treeningplatsil, mistõttu võib loota, et mängu kvaliteet platsi tõttu ei kannata. Kõik need jutud käisid ühe klausliga: eeldusel, et üllatavalt kõrge muru ära niidetakse!

"Vahepeal pall küll põrkab imelikult, aga... me saame jalgpalli mängida!" jäi Patrik Kristal üdini positiivseks. "Peame toime tulema. Kui on muru, väravad, jooned ja pall, siis saame mängida ja kõik on korras."

Roheline kaitseliin

Kui veel mõni nädal tagasi võis hellitada lootust, et Eesti koosseis on neljast turniiril osalevast meeskonnast vähemalt paberil (selgelt) tugevaim, siis meeletu puudujate nimekiri on olukorda oluliselt muutnud. Iseäranis "haavatud" oleme kaitseosakonnas, kus meil pole kasutada Karl Jakob Heina, Matvei Igoneni, Karol Metsa, Maksim Paskotši, Märten Kuuse, Joonas Tamme ja Rasmus Peetsoni teeneid. Lisame juurde veel äärekaitsjatena tegutsevad Vlasi Sinjavski ja Robi Saarma... Tunduvalt lihtsam on nimetada neid tavaliselt valikus olevaid kaitsemängijaid, kes Rwandas kaasas on: see list koosneb Michael Schjönning-Larsenist, Joseph Salistest ja mööndusega ka Erko Jonne Tõugjasest. Kõik.

Arvestades seda, et Henn vihjas mängueelsel pressikonverentsil, et Eesti astub Keenia vastu kolme keskkaitsjaga ning et võimaluse saavad mängijad, kes on varem A-koondise juures kaasatud olnud, aga pole eriti mänguaega teeninud, võiks prognoosida, et põhikoosseisust leiame näiteks Henri Pergi, Tanel Tammiku ja Kristofer Käidi - just nemad kolm on varem ühes või mitmes A-koondise laagris osalenud, aga ootavad endiselt debüüti.

Keskväljal ja rünnakul on Henni valikus juba pisut rohkem tuttavamaid nimesid. Rünnakul tundub kõige loogilisem Rauno Sappineni alustamine, keskvälja südames "loodusõpetuse duo" Palumets-Soomets.

Kust see vastasmeeskond pärit on?

Keenia sport seostub mõistagi eelkõige kesk- ja pikamaajooksjatega, kuid sealsed kohalikud teavad rääkida, et hoolimata sellest on populaarsuse mõttes jalgpall siiski riigi number üks spordiala. Paraku ei ole Keenia koondis jalgpallis veel erilist edu saavutanud. Üksikutel osaluskordadel pole Aafrika Rahvuste Karikal alagrupist edasi pääsetud, MM-finaalturniirist on seni samuti kaugele jäädud.

Viimati, kui platsil käidi, kogeti endise Lõuna-Aafrika tippmängija Benni McCarthy juhendamisel Keenia vutiajaloo üht mustemat päeva: novembrikuises sõpruskohtumises Türgis jäädi hilisemale Aafrika meistrile (või teisele kohale, oleneb, kelle käest küsida) Senegalile alla koguni 0:8. Ja mitte lihtsalt 0:8, vaid nii õnnetult, et juba 35. minutiks oli seis 0:6!

McCarthy põhjendas ebanormaalselt suurt allajäämist segaduse ja kogenematute mängijatega. Esialgu olevat Keenial olnud plaanis mängida hoopis nõrgemate vastastega ning seetõttu kutsuti koondisesse palju uut verd, kel tuli seejärel ühtäkki Sadio Mane, Nicolas Jacksoni ja Ibrahim Mbaye rünnakuid takistama asuda.

• SN Rwandas | Keenia peatreener McCarthy: vaadake, kelle vastu Eesti viimati mängis!

Paistab, et vabandused said vastu võetud, sest kunagine Meistrite liiga võitja on endiselt ametis ja räägib nüüd sellest, kuidas senisest tugevam koondis kokku panna. Selleks kasutatakse ära Keenia diasporaad ehk värvatakse Keenia juurtega mängijaid, kes on mujal maailmas üles kasvanud. Eesti vastu võib debüüdi teha näiteks 21-aastane poolkaitsja Zech Obiero (Tranmere Rovers, Inglismaa tugevuselt neljas liiga), kes liitus meeskonnaga alles neljapäeva hommikul, trükisoe Keenia pass pihus. Inglismaa esiliigas Wrexhami eest mängiv Zak Vyner aga ei saanud näiteks paberimajandust aegsasti korda ning tema koondisedebüüt lükkub edasi.

McCarthy ja Keenia koondise suur fookus on seatud järgmisele suvele, kui Keenia on ühe võõrustajariigina taganud pääsme Aafrika Rahvuste Karika finaalturniirile. Mitmel puhul rõhutas McCarthy, et kõik praegused valikud tehakse just selle nimel, et aasta pärast võimalikult tugevalt esineda.

Suur osa Keenia koondislastest teenivad leiba Aafrika klubides, aga pallureid on veel näiteks Rumeenia kõrgliigast, Real Sociedadist (peamiselt küll duubeltiimist) ja isegi Soome esiliigast Seinäjoki duubeltiimist. Kokkuvõttes ei midagi sellist, mis peaks eestlastel jala värisema panema, isegi kui Keenia (112.) on FIFA edetabelis meist (128.) 16 kohta kõrgemal. Siin on meie võimalus näidata, et Euroopa meeskonnad on edetabelis alahinnatud!

Muide, Kigalis toimub samal ajal teine FIFA Series turniir, kus üks taoline üllatus on juba sündinud - FIFA edetabeli 205. riik Liechtenstein alistas 113. real asuva Tansaania 1:0.

Millised on reeglid?

Eesti osalusel toimuval FIFA Series turniiril kehtivad mõned tavapärasest teistsugused reeglid.

• Mängus on lubatud koguni 11 vahetust (lisaks vajadusel üks n-ö peapõrutusevahetus).
• Vahetuspause on endiselt kolm.
• VAR-i ei ole.
• Viigilise normaalaja korral selgitatakse edasipääseja penaltiseerias, lisaaega ei mängita.

***

Soccernet.ee vahendab Keenia ja Eesti sõprusmängu tekstipõhise LIVE-ülekandega. Kohtumisest näitab otsepilti ETV2.

***

27. märtsil kell 18 Kigalis Amahoro staadionil

Keenia - Eesti
Peakohtunik: Pacifique Ndabihawenimana
Abikohtunikud: Emery Niyongabo, Renovat Bizumuremy
Neljas kohtunik: Georges Gatogato (kõik Burundi)

Eesti võimalik algkoosseis:

Eesti koosseis FIFA Series turniiril:

Väravavahid
Karl Andre Vallner (28.02.1998) – Tallinna FCI Levadia 4/0
Henri Perk (14.10.1999) – Nõmme Kalju FC 0/0
Kaur Kivila (22.11.2003) – Tallinna FC Flora 0/0

Kaitsjad
Michael Schjönning-Larsen (02.02.2001) – Kilmarnock FC (SCO) 18/0
Ioan Yakovlev (19.01.1998) – Panionios (GRE) 12/1
Joseph Saliste (10.04.1995) – Tallinna FCI Levadia 10/0
Erko Jonne Tõugjas (05.07.2003) – Halmstads BK (SWE) 5/0
Kristo Hussar (28.06.2002) – AS Trencin (SVK) 5/0
Robert Veering (01.12.2005) – Tallinna FC Flora 1/0
Sander Tovstik (26.03.2006) – Tallinna FC Flora 0/0
Mihhail Kolobov (02.03.2005) – Tallinna FC Flora 0/0
Tanel Tammik (14.06.2002) – Tallinna FCI Levadia 0/0
Kristofer Käit (04.04.2005) – Portimonense SC (POR) 0/0

Poolkaitsjad
Markus Poom (27.02.1999) – AS Trencin (SVK) 33/0
Vladislav Kreida (25.09.1999) – Tallinna FC Flora 21/0
Markus Soomets (02.03.2000) – IK Start (NOR) 21/0
Kevor Palumets (21.11.2002) – Podbrezova Železiarne (SVK) 17/1
Patrik Kristal (12.11.2007) – FC Köln (GER) 10/0
Rommi Siht (30.06.2006) – Nõmme Kalju FC 0/0

Ründajad
Rauno Sappinen (23.01.1996) – Tallinna FC Flora 63/17
Alex Matthias Tamm (24.07.2001) – Livingston FC (SCO) 19/2
Karel Mustmaa (08.08.2005) – Thessaloniki PAOK (GRE) 2/0
Mattias Männilaan (08.09.2001) – Nõmme Kalju FC 0/0

Peatreener: Jürgen Henn