Soccernetile kollast näidanud Mika Keränen: pallimäng ühendab kõiki olendeid, kellel on natuke huumorimeelt (0)
Kirjanik ja Tartu Tammeka fänn Mika Keränen esitles teisipäeval oma värsket lasteraamatut, mis võtab tähelepanu alla jalgpallikohtuniku töö võlud ja valud.
"Armando kohtunikuna" on juba juba viies osa sarjast, mille kirjutamist võtab kirjanik väga tõsiselt. Selle raamatu jaoks materjali kogumiseks läbis Keränen kevadel jalgpalliliidu kohtunike koolituse.
Tartus Tasku Rahva Raamatus peetud esitlus tõi kokku suures osas jalgpallitaustaga huvilised. Kohal oli Tammeka noormängijaid, aga ka klubijuht Kristjan Tiirik, kogukonnajuht Monica Rand ja klubi endine ründaja Kevin Rääbis.
Keränen ise oli varem tuntud kui Tartu Santose fänn. Ta selgitas, et vana armastus sai otsa pärast Santose ühinemist Welcoga: "Welco oli alati olnud Santose vihavaenlane, karjusime neile: "Korgid läbi!" Pärast ühinemist istusin seal mustade särkide seas ja sõnad ei tulnud suust. Läksin siis hoopis Tammeka mängule ja tundsin, et see on minu klubi."
Pärast raamatuesitlust jagas kirjanik kõigile lahkelt kollaseid ja punaseid kaarte ning soovis näidata Soccernet.ee-le kollast. Seejärel sai põgusalt räägitud kirjanduse, jalgpalli ja kohtunikutöö kokkupuutepunktidest.
Mis teeb jalgpallist sellise universaalse asja, mis sobib väga hästi nii täiskasvanutele kui ka lasteraamatute materjaliks?
Mulle tundub, et tegu on palli võluga. Isegi koer tormab pallile või kass lõngakerale järele. Ka väike inimene näeb, et pall liigub, seda saab jalaga lüüa ja selle järel on tore joosta. Ja kui veel mitmekesi palli taguda, siis on lausa lõbus. Küllap pallimäng on selles mõttes ühendav ja lõbus tegevus kõikidele olenditele, kellel on natuke huumorimeelt.
Öeldakse, et keegi ei lähe staadionile selleks, et vaadata kohtunikku. Kust tuli mõte kirjutada sellise vaatenurga alt raamat?
Ma olen ise tegutsenud nii jalgpallitreeneri kui -kohtunikuna. Mida paremini jalgpallihuviline tunneb mängu erinevaid tahke, seda rohkem ta mõistab mängu. Kohtunikutööd on väga hea tunda mängijana juba sellepärast, et osata kasutada pimenurki. Ma ei ole VAR-süsteemi suur fänn, sest minu jaoks on jalgpalli olemusse sisse kirjutatud see, et kohtunik otsustab ja meie lepime selle otsusega. Aga kohtunik on enamasti ikkagi kuhugipoole ka seljaga, mis tähendab, et ta ei näe – ja siis on lubatud. See on minu meelest alati olnud osa jalgpallimängust ja mul on äärmiselt raske harjuda nüüd uute VAR-i reeglitega.
Ma eeldan, et raamatus ei ole ka VAR-i sees?
Lastemängudes ju VAR-i ei ole ja ei ole ka raamatus. Aga jalgpallifänni nimi on seal Vari ja ta ei ole meeldiv tegelane.
Võib-olla ei ole VAR ka piisavalt poeetiline, vaid kuidagi masinlik, mistõttu see ei sobi raamatusse?
VAR on veel võrdlemisi noor. Alguses olin ma kategoorilselt VAR-i vastu, nüüd olen olukorraga vaikselt leppinud. Ma ei näe ka võimalust, et ta ära kaoks, aga ma olen hetkel veel segaduses – et mis me nüüd õigupoolest jalgpalli tõime.
Rääkisid, et käisid lausa kohtunike koolitusel – kui palju on kogu selles teemas olemine, koolitus ja raamatu kirjutamine muutnud seda, kuidas sa ise jalgpalli näed?
Väga palju. Ma käisin kohtunike koolitusel Soomes juba 17-aastasena, olin enda arvates väga tark, aga alles nüüd sel kohtunike koolitusel sain aru sellest, kui suur roll on kohtunikul ja sellel, kas mäng saab läbi viidud nii, et kohtunik jääb oma tööga rahule.
Kas fännina tribüünil kohtled kohtunikke leebemalt kui varem?
Nüüd, kui ma olen ise kohtunike koolitused läbinud, siis ma lihtsalt hoian kohtunike koha pealt suu täiesti kinni! Ma tunnen, et minul ei ole enam mõtet isegi naljaga pooleks midagi öelda kolleegidele. Seda muutust tundsin kohe, kui käisin pärast koolitust jalkamängul ja tahtsin midagi öelda – sain aru, et kui ma ütleks midagi abikohtunikule, siis isegi kui ta ei vaataks mind, mõtleks ta mu aktsendi ja tämbri järgi ikka, et ahah, Mika tahab mulle midagi öelda. Nii ei sobi.
