Kolmel korral Eesti koondist esindanud väravavahi Andreas Vaikla profikarjäär on olnud üpris kirev. Lisaks Eestile sünnimaal Kanadas, Inglismaal, Skandinaavias ja Ameerika ühendriikides pallinud puurilukk on nüüdseks teinud kannapöörde ja hakanud oma kogemuse põhjal noortele väravavahtidele teadmisi jagama. A. Le Coq Premium liigas kaheksal korral Narva Transi esindanud Dre the GK ehk Väravavaht Dre jälgijaskond on sotsiaalmeediakontodel kõigest kahe ja poole aastaga kasvanud ligi 200 000-pealiseks ning näib aina suurenevat.

• Artikkel ilmus esialgselt märtsikuu Jalkas.

Viimati olid sa Eestis siis, kui mängisid 2020. aastal Narva Transis.
Täpselt nii, seal juhtus alguses päris palju asju. Aga ma olen tegelikult väga tänulik, et mulle anti üldse võimalus mängima minna. Siis tuli koroona, kõik pandi kinni ja mul oli ka puusavigastus. Käisin operatsioonil ja taastusin sellest.

See oli kõigile raske aeg, aga samas olen ma õnnelik, et operatsioon läks väga hästi ja ma tunnen end praegu palju paremini kui enne. Aga üldiselt meeldib mulle Eesti kui riik väga. Üks mu lemmikriike Euroopas. Ei, maailmas!

Ja pärast aega Eestis liikusid sa tagasi Kanadasse. Kuidas seal läks?
Jah, läksin koju. Elasin vanemate juures, taastusin puusaoperatsioonist ja siis liitusin Toronto FC-ga. Alustasin duubelmeeskonnaga, aga kolme-nelja kuu pärast liikusin sisuliselt esindusse. Läksin järgmise hooaja eel hooaja ettevalmistusele, aga treenerid olid vahetunud ja nad ei teadnud, kes ma olen. Selle perioodi lõpuks oli selge, et ma ei mahu koosseisu.

Siis läksin laenule CPL-i ehk Kanada kõrgliigasse. Pärast seda hooaega oli mul veel pakkumisi nii CPL-ist kui ka Euroopast, aga miski ei sütitanud enam huvi ja otsustasin, et teen midagi muud.

Seejärel lõpetasidki tippjalgpalli mängimise ja alustasid sotsiaalmeediaga?
2022. aasta lõpus lõpetasin. Kui lõpetad, saad aru, et jalgpallurina oled sa töötaja ja saad lihtsalt oma palga. Aga kui oled iseenda eest väljas, pead olema enda turundaja ja looma oma toote. Pead näitama, kes sa oled ja mida sa oskad. Instagram on selleks üks parimaid platvorme. Sotsiaalmeedia tundus huvitav suund ja kuna mu oskused olid seotud jalgpalliga, siis õppisin selle kaudu, kuidas sotsiaalmeedia töötab. Nüüd on sellest saanud minu karjäär.

Mistõttu sa profijalgpalliga lõpetasid?
Ma olin Toronto FC-s ja ma arvan, et see oli mulle väga hea koht ning ma teenisin seal oma koha välja. Kanada kõrgliigas ei mänginud ma üldse halbade meeskondade vastu. Mängisin hästi ka, aga kui tagasi Torontosse läksin, ei tunnustatud mind nii, nagu ma arvasin, et väärin. Kui seda, mida ma teen, ei väärtustata, siis ma lihtsalt lähen kuhugi mujale, kus mind väärtustatakse.

Ma olen mänginud kõrgemal tasemel ja ka Eesti koondise eest. Aga kui sa ei taha seda tunnustada ja väärtustada, siis pole probleemi. See ei ole minu asi – see on meeskonna valik. Aga minu valik on minna sinna, kus ma tunnen, et mind väärtustatakse.

Aga Eesti koondise eest peetud kohtumised ei motiveerinud sind edasi mängima?
Eesti koondisega on natuke teistsugune jutt. Minu jaoks oli ajastus veidi ebaõnnestunud, sest ma olin 19. Olin poolteist aastat Mihkel Aksalu järel teine väravavaht. Kolmas väravavaht oli sel ajal kas Marko Meerits või Matvei Igonen. Siis ei saanud ma klubis mängida, olin vigastatud või juhtus midagi muud, ja ma ei saanud koondisega liituda. Kui Aksalu vigastada sai, tõusis esikindaks hoopis Sergei Lepmets.

Ühele mängule ei saanud ma minna ja järgmine mees oli kohe asemel. Ma ei ütle, et ta ei mänginud hästi ega väärinud seda, aga nii lihtsalt läks. Kui minu karjääri laiemalt vaadata, siis ausalt öeldes ei olnud ma valmis mängima väga kõrgel tasemel enne 24. eluaastat.

16-aastaselt mängisin ma veel kohalikus liigas, kuus kuud hiljem olin Ben Fosteriga West Bromwich Albionis. Kolm aastat hiljem olin Meistrite liiga eelringis ja tegin koondisedebüüdi. Tegelikult olin ma selle kõige keskel veel laps. Mul polnud päriselt aimugi, mis toimub, aga ootused olid tohutud.

Oodati, et ma mängiksin kohe väga kõrgel tasemel, osalt ka seepärast, et olin pikk ja füüsiliselt valmis. Reaalsus oli aga see, et 19-aastaselt ei osanud ma isegi palli korralikult tagant lahti mängida. Mul ei olnud kunagi seda rahulikku aega, et areneda. Kui olin 25, siis mõtlesin küll, et teeks kaks korralikku hooaega ja saaks 27-aastaselt hea ülemineku.

Samal ajal oli jalgpalluri elu pidev ühe- ja kaheaastaste lepingute jada: mine siia, mine sinna ja koli ühest kohast teise. Seetõttu otsustasingi hakata mõtlema elule pärast 30. eluaastat. Tahtsin õppida uusi oskusi, kuidas äri ehitada ja minna seda teed. See oli kindlasti teadlik otsus.

Kas profijalgpalliga lõpetamise järel oled Eestit ka külastanud ja hea sõbra Brent Lepistuga kohtunud?
Ma pole isegi Euroopasse tagasi jõudnud, aga sel suvel võib-olla jõuan. Vaatame, kas Eesti on nimekirjas, aga kindlasti tahaksin ma tagasi tulla. Brendiga räägime kord või kaks aastas. Kui mingid asjad meelde tulevad, siis saadame üksteisele. Tean, et tal on oma eluga palju tegemist, ja mul on ka, aga tänapäeval on kõigil palju tegemist. Sellegipoolest on meil väga hea suhe.

Igatsed sa profina mängimist ja melu, mis sellega kaasneb?
Kui ma profijalgpalli vaatan, siis on ikka vahel selline tunne, et tahaks sinna tagasi. Need mõtted kindlasti on, et uuesti mängida. Kui seda väljastpoolt vaadata, siis arvad, et suudaksid seda teha, aga reaalsuses pole see nii lihtne. Sõltub muidugi ka sellest, mis tasemel mängida. Narvasse ma uuesti ei läheks, aga kui tuleks pakkumine MLS-ist, siis oleksin väga õnnelik.

Arvad sa, et naased veel kunagi profijalgpalli?
Praegu on mul mõne profiklubiga vestlus käimas. Viimase kolme aasta jooksul on aeg-ajalt ikka mingeid pakkumisi tulnud. Võibolla oleks see äge lugu ka mu sotsiaalmeedia jälgijatele. Mul on üks maailma suurimaid väravavahtide kogukondi, kus on umbes 8000 liiget. Äkki oleks huvitav neile seda elu uuesti näidata. Küll aga ei saa kindel olla, kas see ka juhtub, sest klubid on klubid. Sa ei tea kunagi, mida nad teevad ja otsustavad.

Räägi natuke sellest 8000 liikmega väravavahtide "ülikoolist". Mida see endast kujutab?
Tegelikult on mul sellest kaks varianti, üks on tasuta ja teine tasuline. Tasuta kogukonnas on põhimõtteliselt selline do it yourself-lähenemine, aga see on pigem stardiplatvorm. Seal annan ma näiteks baastreeningu, mida ma ise oleksin nooremana tahtnud teha. Samuti mõned enesekindluse kasvatamise ideed ehk kust enesekindlus leida ja kuidas eksimustest taastuda.

Siis on seal ka tööriistad, millega leida treenerite e-posti aadresse, kui sa neile kirjutada tahad. Lisaks on ka 30-päevane plaan juhuks, kui sa tahad treenima hakata, enesekindlust suurendada ja siis proovida klubi leida. Ehk seal on kogu baasinformatsioon, mida sul on vaja, et ise pusida.

Tasulises kogukonnas on põhimõtteliselt sama asi, aga sügavamal tasemel. Seal jagan ma kõiki koduseid treeninguid, mida ma väravavahina tegin. Jõusaalitreeninguid, toitumist ja taktikalist analüüsi. Analüüsime ka videoid, räägime vaimsest poolest ja lisaks olen mina ise kogu aeg olemas.

Näiteks kui keegi saadab mulle sõnumi ja ütleb, et tal on tiimikaaslane, kes on tema vastu kogu aeg ebaviisakas ega hooli sellest, mida talle öeldakse, siis ma tean, et olen ka ise sellises olukorras olnud. Kui mul endal poleks olnud kedagi, kes mind suunaks, siis oleksin kindlasti valesti reageerinud. Nii et ütlen neile, mida teha.

Enamasti on vastus lihtsalt selline, et ära muretse selle tüübi pärast. Ole lihtsalt positiivne ja naerata, sest see on kõige parem käik, mida teha saab. See tähendab, et võtad olukorra enda kontrolli alla.

Seega kõik, mida need kutid läbi elavad, olen mina juba ise läbi teinud. Ma olen teinud vigu, ma olen teinud asju õigesti ja ma olen õppinud, millal mida valida. Ja nüüd saavad nemad loodetavasti enamasti õige tee valida.

Liigume nüüd selle juurde, millega praegu tegeled. Kuidas ja millal sinu sotsiaalmeediateekond üldse alguse sai?
See oli umbes kuus kuud enne seda, kui ma jalgpallimängimise lõpetasin. Mõtlesin, et võiksin teisi asju tehes rohkem raha teenida. Ütlesin seda sõpradele ja nad ütlesid, et ma olen hull! Üks sõber juba tegeles sotsiaalmeediaga, käisime temaga väljakul ja siis ta näitas mulle mõningaid asju.

Läksin sellega kaasa ja asi hakkas üpris kiiresti kasvama, sõlmisime isegi brändidega lepinguid. Näitasin seda ka kahele teisele sõbrale ja nad on oma jälgijaskonna kasvatanud üle 100 000-pealiseks. Selle kõige taga on omad võtted.

Väravavahtidele suunatud sisu on sotsiaalmeedias nüüdseks vist üsna palju?
Jah, see muutus suureks aasta või poolteist tagasi. Mina ja mu sõber alustasime natuke varem, seega olime sellest esimesest lainest veidi ees. Nüüd on seda jah päris palju. Ma ei tea, kust see trend tuli, aga väga paljud väravavahid on otsustanud videoid tegema hakata.

Mispärast see liikumine sinu hinnangul nii palju populaarsust kogunud on?
Võibolla sellepärast, et seda on lihtne filmida. Sa ei jookse kogu aeg väljakul ringi! Inimesed nägid, et tõrjetest saab filmida vingeid videoid, ja hakkasid postitama. Väravavahid on väljakul ka üsna üksikud, seega nad tahavad palju suhtlust teistega. Lisaks ka see, et väravavahid armastavad vaadata teiste väravavahtide tõrjeid. Videod näiteks Harry Kane'i väravatest ja väravavahtide tööst on ägedad, aga sa ei saa teha videoid Joshua Kimmichi parimatest taklamistest. See pole nii vinge.

Kui sa peaksid oma sisu selgitama inimestele, kes väravavahiametiga nii kursis ei ole, siis kuidas sa seda teeksid?
Annan väravavahtidele nippe ja trikke, tuginedes sellele, mida ma oma karjäärist õppisin. Loodetavasti aitavad minu õppetunnid teistel väravavahtidel kiiremini õppida. Praegu see töö enam nii palju aega ei võta, sest mul on enda sotsiaalmeediahaldur. See muutub väikestviisi äriks. Lisaks saan inimesi aidata. Kui oleksin 19–20-aastane ja keegi mind sel viisil aitaks, oleks see tohutult hea.

Kui tuntud sa väravavahtide kogukonnas oled? Kui sa kahe ja poole aastaga pea 200 000-pealise jälgijaskonna oled kogunud, siis peaksid ju üsna tuntud olema?
Ma arvan, et ma olen selles kogukonnas üsna tuntud. Vahepeal olen oma jälgijaskonda vaadanud ja näinud, kui palju väravavahtide treenereid eri liigadest mind jälgib. Neid on näiteks Bundesligast, MLS-ist ja nii edasi. Kõik need, kes väravavahtidega tegelevad, jälgivad ikka üksteist. Omamoodi oleme me kõik selles valdkonnas tuntud.

Ükskord läksin hommikust sööma ja minult küsiti, et kas sa oled Dre The GK. Mõtlesin, et nojah, selle nime järgi mind nüüd tuntaksegi. Mitte profijalgpallurina, vaid Instagrami kaudu.

Küll aga ei tea väga paljud eestlased, et sa endale sellise jälgijaskonna oled saanud.
Jah, täpselt seda ma mõtlengi. Keegi tegelikult ei tea, nii et ma ei vaata neid numbreid eriti palju. On küll tore näha, kui 90 000 pealt 100 000 jälgijani jõuad, aga need on pigem edevuse mõõdikud. Vahepeal näed tüüpe, kellel on näiteks 300 000 jälgijat, aga videotel ainult 5000 vaatamist. Ilmselgelt on nad need jälgijad lihtsalt ostnud. Tegelikult ei võrdu need numbrid sellega, kes sa selle kogukonna jaoks oled.

Minule on palju olulisem oma tegevusega mingit väärtust pakkuda. Ja ma olen kindel, et isegi kui sul on 5000 vaatamist, siis ainuüksi see on juba midagi. Kujuta ette, 5000 inimest kuulamas seda, mida sa neile ütled! Praegu on mul kuus miljoneid vaatamisi, aga lõppkokkuvõttes loodan lihtsalt, et minu sisu aitab kedagi ja nad võtavad sellest midagi kaasa.

Parim tunne on siis, kui keegi kirjutab sulle ja ütleb, et ta sai su videost päriselt mingit kasu. See ongi kogu asja eesmärk. Ja selle kõige kaudu tulevad ka koostööd ja partnerlusdiilid, mis on muidugi tore.

Tunned sa sellise suure jälgijaskonna ees suurt vastutust?
Ikka, kindlasti pean mõtlema sellele, mida ütlen. Aga samal ajal jälgivad inimesed mind minu enda pärast, minu autentsuse pärast. Ma ei hakka looma mingit kuvandit kellestki, kes ma tegelikult ei ole. Nii et kui ma kellelegi ei meeldi, siis saad alati nuppu vajutada ja mind mitte jälgida. See nupp on alati seal ja ausalt öeldes vajutatakse seda ühe kuu jooksul päris palju. Sellega on alati nii, et saad palju jälgijaid, aga kaotad samuti palju jälgijaid.

Ma arvan, et kui sa üritad näida kellenagi, kes sa tegelikult ei ole, muutub see lõpuks liiga väsitavaks ja just siis tekib läbipõlemine. Mistahes eluvaldkonnas. Seepärast arvangi, et kõige olulisem on ausus.

Mida sa enda arvates nii õigesti teed, et nii palju inimesi on otsustanud sind jälgima hakata?
Esimene asi on kindlasti see, et ma olen teistelt inimestelt õppinud. Mul on kaks sõpra, kes tegutsevad samas valdkonnas ja kelle sõbrad on minust suuremad tegijad. Nad aitasid mind alguses ja see lükkas esimese hoo sisse.

Teine asi on see, nagu praegu tihti öeldakse – idee on kõige olulisem. Inimestele lihtsalt meeldib kuulata, mida mul öelda on. Kui oleksin veel 14-aastane, tahaksin ma oma kontot jälgida ja seda infot kuulda. Lõpuks arvan ma, et peamine erinevus minu profiili ja teiste vahel on see, et minu sisu on palju informatiivsem.

Inimesed tahavad päriselt targemaks saada, mitte lihtsalt meelelahutuseks näiteks tõrjeid vaadata. Ma arvan, et need põhimõtted, mis minusse jalgpallimängimise ajal istutati, on põhjus, miks ma suutsin need üle kanda ka teistesse eluvaldkondadesse. Ma pean töötama rohkem kui teised, pean õppima rohkem kui teised ja leidma enda ümber inimesi, kellel on samad mõtted ja eesmärgid.

Selliste ideede õpetamine lastele annab neile parima võimaliku lähtekoha ükskõik milleks, mida nad elus ette võtavad. Olgu see jalgpall või mitte. Loomulikult on nende puhul selleks valdkonnaks väravavahiamet, aga lõpuks valib keegi väravavahi-, keegi torumehe- ja keegi elektrikuameti. Asi on selles, et püüa olla parim selles, mida sa teed.

Mis sa arvad, kui pikalt sa jaksad sisuloomega veel tegeleda?
Ausalt öeldes sõltub see sellest, kui kiiresti ma suudan informatsiooni inimesteni viia. Sotsiaalmeedia mõttes võib väravavahtide teema kesta veel mõned aastad. Aga üldiselt võiksin ma sotsiaalmeediaga tegeleda näiteks järgmised 25 aastat. Võin ka nišši muuta. Inimestele õpetada, kuidas palle püüda ja hea väravavaht olla, on suurepärane, aga on ka palju olulisemaid oskusi, mida olen ise õppinud ja saaksin teistele edasi anda.

Lisaks teed sa Toronto ülikoolis treeneritööd. Kuidas see alguse sai?
Viimastel aastatel olen Torontos olles mänginud natuke ka poolprofessionaalsel tasemel. Nende naiskonna treener on ühtlasi ülikooli treener, seega ta aitas mind natuke. Siis uuris ta, kas saaksin ka teda natuke aidata. Läksin ja aitasin vastu ning see on olnud väga hea kogemus. Astuda abitreeneri rolli, vastutada rohkem ja töötada erinevate asjadega. Lisaks on tegu naiskonnaga, seega on olnud huvitav töötada naistega, mitte meeskonnaga.

Kui esimest korda suhtlesime, siis mainisid, et sul on ka päris oma väravavahikindad. Sellist luksust pole ju isegi paljudel profimängijatel – kuidas sina need endale said?
Minul ja mu sõbral oli varem üks brändidiil, aga nad lõpetasid tegevuse ja panid brändi kinni. Pärast seda hakkasime uusi koostööpakkumisi otsima. Rääkisime paljude ettevõtetega ja lõpuks leidsin ühed kutid, kes tegid ägedat asja. Võtsime nendega ühendust ja tegime lühiajalise lepingu. Ühesõnaga läks väga hästi, saime miljoneid vaatamisi ning sõlmisime seejärel kaheaastase lepingu. Lepingut sõlmides sain endale ka päris oma kindad.

See on tohutult äge! Juba selle pärast oleks päris tore näiteks üheks hooajaks profivutti naasta, et saaksin neid mängus kanda. Kinnaste nimi on Capra, mis tähendab itaalia keeles kitse ja viitab ingliskeelsele väljendile GOAT ehk kõigi aegade parim. See on ka minu endise riidebrändi nimi, nii et kindad said samuti selle nime.

See on suurepärane, sest need on ühed parimad kindad, mida kunagi kandnud olen. Arvan, et kuus või seitse MLS-i väravavahti kasutavad neid. Kokku kannab neid üle kümne profitasemel väravavahi. Paljud väravavahid, kes selle brändiga seotud on, läksid minu mudelile üle, sest need on lihtsalt nii head kindad.

Kas jalgpalli sees elades üldse jalgpalli vaadata jaksad? Ehk hoiad isegi Premium liigal ja Eesti väravavahtidel silma peal?
Ma ei vaata tegelikult eriti palju jalgpalli. Vahepeal olen Brent Lepistu Instagrami jälginud ja näinud, mida ta Levadias tegi. Nägin, et nüüd ta lahkus sealt, kuid rohkem ma ei tea. Aga jah, ma ei jälgi palju jalgpalli, ma ei vaata isegi Inglismaa kõrgliigat ega Meistrite liigat. Vahepeal vaatan ainult mängude tipphetki.

Eesti väravavahtidest tean muidugi Karl Jakob Heina, ta mängib ju Bundesligas. Juba esimesel päeval, kui ta koondisesse tuli, oli ta väga kõval tasemel. Minu arvates liigub ta nagu noor Manuel Neuer. Tema liidrioskused sarnanevad väga Neueri omadega. Ma arvan, et teda ootab ees väga helge tulevik.

Matvei Igonen on ka alati minu hea sõber olnud. Ta on alati väravas usaldusväärne olnud ja nüüd mängib ta väljateenitult Rootsis. Lisaks neile on ka Karl Andre Vallner. Ta on Levadiaga Eesti meistriks tulnud ja vägevaid asju teinud.

Jalka kõiki varasemaid numbreid saab lugeda siit.