Staadion on fänni teine kodu ning igal staadionil valitseb isemoodi õhustik, mille muudavad iga inimese jaoks ainulaadseks tuhat välist detaili ning tema isiklikud läbielamised.

Soccernet.ee esitab oma nägemuse tuleva hooaja Meistriliiga klubide kodustaadionitel valitsevatest tingimustest ning atmosfäärist. Kriitikat sai ehk veidi palju, kuid olgem ausad: üldine olukord ongi hetkel kehv. Peaasi, et klubide asjapulkadel jaguks jõudu ja tahtmist asju paremuse poole viia.

Suur osa hooaja algusest ja lõpust mängitakse küll kunstmuruväljakutel, kuid neid platse me kirjeldama ei hakka. Õigupoolest on suur enamik neist niikuinii ühe vitsaga löödud ning fännidele meenuvad need eelkõige külmetavate käte, lumevallide ja seismiseks kasutatavate istekohtade poolest.

A. Le Coq Arena (FC Flora)

A. Le Coq Arena on nagu Tallinna linn, mida muudkui ehitatakse ja ehitatakse, kuid mis kunagi päris valmis ei saa. Ehitusjärgus staadion ei ole ometi seganud tuhandetel koondisefännidel juba viimased viis ja pool aastat end seal koduselt tunda.

Hetkel käib aga jutt klubijalgpallist ning möödunud hooajal meelitasid FC Flora kodumängud tribüünidele keskmiselt vaid 200 huvilist. Koondisemängude möllu kõrval tekkis Meistriliiga kohtumisi jälgides lausa võõrastav tunne - fänniarmee laulu asemel kostusid laial areenil väikese fännirühma hüüded ning ülejäänud pealtvaatajad kadusid visuaalselt suurtele tribüünidele lihtsalt ära.

Vaatamistingimused on seal alati suurepärased, toolid mugavad ning mõnusa mänguvaatamise kõrvale saab kohapealt osta ka söögipoolist. Nii mõnus, et jää või magama! Kui ei oleks tublit fännirühmitust, siis kaoks publikul omavaheline side pea täielikult.

Suvisel päikeselisel tribüünil uneledes võib teinekord skoorijälgimine sassi minna, mistõttu on positiivne, et eelmisel aastal paigaldati sinna lõpuks ka tabloo. Samas kui inimene ei tea, kust tablood otsida, siis ta suure tõenäosusega ka ei märka seda, sest see on tõepoolest pisike.

Üldjoontes ei ole A. Le Coq Arenale Eesti staadionite seas loomulikult vastast, kuigi liigamängudel jätab see vähese külastatavuse tõttu vahel üsna kõleda mulje.

Kadrioru staadion (FC Levadia, FC TVMK)

Alati piinlikus korras Kadrioru staadion võõrustab tänu kahele seal mängivale tippklubile hooaja jooksul tervet trobikonda magusaid mänge. Endise rahvuskoondise staadionina on seal ka mineviku tippmängude aurat.

Ei saa öelda, et sealseid kohtumisi jälgiks rohkem pealtvaatajaid kui eelpool tutvustatud A. Le Coq Arenal, kuid kuna publik on enamjaolt surutud kokku peatribüünile, siis tekib suuremate mängude korral vähemalt tunne, nagu viibitaks tõepoolest jalgpallimatšil.

Seda tunnet pärsivad tribüünide ja väljaku vahel paiknevad jooksurajad, mitõttu väljakule avanev vaade jääb üsna kaugeks ning kohati võib mängijate eristamisega probleeme tekkida. Et aga tähtsaim informatsioon kaotsi ei läheks, on staadionil olemas modernne tabloo, mis tutvustab nii mängijaid, skoori, mänguaega kui ka näiteks mõningast statistikat.

Mida hooaeg edasi, seda tihedamini sai Kadrioru staadionilt osta ka kodumeeskonna atribuutikat ning kehakinnitust võtta. Ilmselt pakuvad mõlemad seal pallivad klubid seda võimalust ka eesootaval hooajal.

Möödunud hooajal sai Kadrioru staadion kõige esimesena muruväljakutest mängukõlbulikuks, kuid suur koormus tekitas hooaja kestel murukattega väikeseid probleeme.

Kalevi Keskstaadion (Tallinna Kalev)

Kalevi Keskstaadion on Eesti mõistes tõeline "monstrum". Esmapilk möödunud hooajal Esiliigast edasi pääsenud JK Kalevi kodustaadionile oli võimas, kuid paraku ei olnud tegelikud vaatamistingimused samaväärsed.

Keskmiselt 32 pealtvaatajat kohale meelitanud 11 500-kohaline staadion tekitas äärmiselt külma ja kõleda õhustiku. Sellele lisaks riivasid silma veel jooksurajad väljaku ümber.

Hiiglasliku tribüüni paljud puitpingid olid mädanenud ning lagunemas ja ka murukate oli küllaltki kehvas seisukorras. Lisaks oli ebamugav, et "piletimajakese" juurest läbi minnes tuli staadionile jõudmiseks teha sisse paras ring.

Meistriliigas on oodata külastatavuse mitmekordset kasvu ning kuuldavasti on klubi selleks puhuks paremini valmistumas. Lisaks igakevadisele tribüünide pisiremondile planeeritakse staadionile ka toitlustust, traadita internetti ning mängude vaheaegade sisustamist.

JK Ajaxi staadion (Lasnamäe Ajax)

Ajax ei saanud eelmisel hooajal oma staadionil kolme kuudki mängida, kui see mängukõlbmatuks tunnistati ning kodumatšid Maardusse üle viidi.

Juuni alguses koos uue 250-kohalise tribüüniga kasutusele võetud staadioni murukate sai tugevat kriitikat, kuni augusti lõpuks tunnistaski Eesti Jalgpalli Liit selle mitterahuldavaks.

Avamängul korraldati Ajaxi staadionil šõu koos tantsutüdrukute ja loosiauhindadega, mis meelitas kohale 150 inimest. Kuid pärast seda hoog rauges ning isegi nende Lasnamäel peetud kohtumisi ei vaadanud üldjuhul üle 100 pealtvaataja.

Saab näha, kas finantsprobleemide käes vaevlev Ajax suudab staadioni uueks hooajaks taas mängukõlbulikuks muuta või peab Lasnamäe meeskond seiklemist jätkama.

Narva Kreenholmi staadion (Narva Trans)

Aastaid Meistriliigas kõrgete kohtade eest võidelnud Trans on seni kõik oma euromängud Tallinnas pidanud, sest Narva Kreenholmi staadion ei ole nõuetele vastanud.

Möödunud aasta augusti alguses teatati uue ligi 2 000-kohalise tribüüni projekteerimise alustamisest, mis võib õigeaegse valmimise korral tähendada seda, et Trans saaks oma välja teenitud UEFA Karikasarja mängud kodulinnas pidada.

Hoolimata klubi ajaloo esimesest hõbemedalist ei olnud piirilinna klubi kodumängude külastatavus kuigi kõrge. Oma rolli mängivad väheses populaarsuses kindlasti ka iga aastaga üha enam lagunevad tribüünid.

Kreenholmi staadioni tribüünid paiknevad kolmes sektsioonis - äärtes on betoontrepid ning keskel puitosa. Üldjuhul ei täitu need mängude ajal rohkem kui vaid puitosa jagu.

Staadioni õhkkond on tavaliselt üsna vaikne. Klubil on olemas ka oma fännklubi, kuid see ei toeta meeskonda kuigi valjuhäälselt. Publik on siiski häälekam kui näiteks Viljandis ning koduväljakueelis on oma poolehoidjate ees selgelt tuntav.

Tartu Tamme staadion (JK Maag Tammeka)

Maagi ja Tammeka ühinemine tähendab tartlastele ja Tamme staadionile poole vähem Meistriliiga mänge.

See-eest peaks tõusma tase ning loomulikult ka mängude külastatavus. Säravad tulemused ning publikuhuvi viiksid ehk lõpuks ka selleni, et kaualubatud uue tribüünihoone ehitus saaks lõpuks teoks.

Tamme staadion on näinud selliseidki kohtumisi, kus tribüün on huvilistele kitsaks jäänud, kuid möödunud hooajal Tartu mängude külastatavus hoopis langes.

Tartlasi vaevavad samad probleemid, mis väga paljusid teisigi: üha vanemaks ja armetumaks muutuv tribüün ja kehv vaade palliplatsile. Eelmisel hooajal juhtus korra isegi selline lugu, et üks pealtvaataja kukkus puusast saati läbi tribüüniastmes terendanud augu.

Õnnetus piirdus küll vaid verise põlvega, kuid kui Maag Tammeka tahab hakata tippklubiks, siis tuleks ka pealtvaatajatele korralikke tingimusi pakkuda ning publikunumbrite langusele piir panna. Eelmisel aastal sai mõnel üksikul Maagi kodumängul väljaku äärest kehakinnitust osta, loodetavasti muutub see ettevõtmine sel aastal regulaarseks.

Möödunud hooajal oli Tamme staadionil probleeme ka väljakukattega. Mängijaid tervitas väljakul diagonaalis üle platsi jooksnud "külatee", mis oli talvise teerajaga sinna sisse tallutud ning mis kadus alles viimasteks pärismurul peetud mängudeks.

Pärnu Kalevi staadion (Pärnu Vaprus)

Vapruse kodumängude vastu oli möödunud hooajal huvi suur ning Kalevi staadion pakkus pärnakatele nii mõnegi teise linna fännidega võrreldes korralikke tingimusi.

Staadionihoone pärineb küll nõukogudeajast ega ole parimas korras, kuid tribüünidel on vähemalt katus peal ning pingid enamjaolt terved.

Muruplatsi ümbritsevad vanad ja narmendavad jooksurajad, kuid väljakukate oli möödunud hooajal väga heas korras. Sügisel algavad staadionil lammutus- ja ehitustööd, mille käigus võetakse praegune tribüüniosa maani maha. Lõplikult peab staadion valmima 2009. aasta lõpuks.

Üle 2 000 pealtvaataja mahutav Kalevi staadion oli vene ajal tihtipeale nii rahvast täis, et viimased tulijad pidid end aialippide vahelt sisse trügima. Tänapäeval nii massilist huvi ei ole, kuid pärnakate ilusate esituste jätkudes kasvavad publikunumbrid kindlasti veelgi.

Mida aeg edasi, seda julgemaks Pärnu publik Vapruse debüüthooajal muutus ning kodus oli Vaprus tänu sellele kõigile klubidele arvestatav vastane.

Kuressaare linnastaadion (FC Kuressaare)

Kuressaare linnastaadioni külastatavus (Esiliigas keskmiselt 37) jääb veel kaugele selle mahutavusest (kuni 2000 inimest), kuid saarlaste koduväljakueelis on sellest hoolimata selge.

FC Kuressaare tugevust koduplatsil sai alles hiljuti maitsta ka Eesti meister FC Levadia, kes vajas karikavõistlustel nende alistamiseks penaltiseeriat.

Väike kohalike entusiastide grupp, mis aasta-aastalt üha suureneb, teeb platsi kõrval kõva lärmi ja ei lase võistkonnal ühelegi vastasele midagi kergelt kinkida.

Mere ääres Saaremaa tugevate tuulte meelevallas asuva staadioni tribüünid on üsna kehvas olukorras. Arvestades seda, et seal on mänge pidanud isegi Eesti koondis, võiks ka murukattest enamat loota.

Viljandi linnastaadion (Viljandi Tulevik)

Viljandi ootab iga aasta staadioni renoveerimist, kuid siiani on kõik endiselt vaid sõnade ja lubaduste tasemel.

Kui keegi soovib näha Viljandi linnastaadionil suurt hulka rahvast, siis tasub sinna koguneda 1. mail vaatama ümber Viljandi järve jooksu finišit. Jalgpallimängudel suuri rahvamasse seal ei näe, möödunud hooajal langes keskmine külastatavus juba koguni alla saja.

Tribüünide puitistmed on juba väga kehvas seisukorras ja vajavad hädasti välja vahetamist. Hetkel tuleb olla ettevaatlik, et istudes naela otsa ei satuks või siis pinki ära ei lõhuks. Nukras olukorras on ka staadioni murukate.

Positiivse külje pealt tuleb kiita staadioni imelilusat asukohta - otse Viljandi järve kaldal ja Lossimägede jalamil. Kohe kõrvale jääb ka suur parkla, kuid liiklus ei sega. Mängudel võibki jääda selline mulje, nagu oleks inimesed tulnud sinna ilusat ilma ja vaikust nautima.

Publiku passiivsuse poolest kannatanuks eelmisel hooajal Viljandiga võrdluse välja vaid Valga, kuid seal oli põhjus lihtsalt selles, et tribüünid olid pea täiesti tühjad.

Ebameeldiva omapärana tuleb aegajalt ebasoodsa ja tugeva tuule korral kannatada Viiratsi seakombinaadist tulevat vänget lehka, nagu juhtus näiteks kohtumises FC Floraga 1. oktoobril.

Staadion on fänni teine kodu ning igal staadionil valitseb isemoodi õhustik, mille muudavad iga inimese jaoks ainulaadseks tuhat välist detaili ning tema isiklikud läbielamised.

Soccernet.ee esitab oma nägemuse tuleva hooaja Meistriliiga klubide kodustaadionitel valitsevatest tingimustest ning atmosfäärist. Kriitikat sai ehk veidi palju, kuid olgem ausad: üldine olukord ongi hetkel kehv. Peaasi, et klubide asjapulkadel jaguks jõudu ja tahtmist asju paremuse poole viia.

Suur osa hooaja algusest ja lõpust mängitakse küll kunstmuruväljakutel, kuid neid platse me kirjeldama ei hakka. Õigupoolest on suur enamik neist niikuinii ühe vitsaga löödud ning fännidele meenuvad need eelkõige külmetavate käte, lumevallide ja seismiseks kasutatavate istekohtade poolest.

A. Le Coq Arena (FC Flora)

A. Le Coq Arena on nagu Tallinna linn, mida muudkui ehitatakse ja ehitatakse, kuid mis kunagi päris valmis ei saa. Ehitusjärgus staadion ei ole ometi seganud tuhandetel koondisefännidel juba viimased viis ja pool aastat end seal koduselt tunda.

Hetkel käib aga jutt klubijalgpallist ning möödunud hooajal meelitasid FC Flora kodumängud tribüünidele keskmiselt vaid 200 huvilist. Koondisemängude möllu kõrval tekkis Meistriliiga kohtumisi jälgides lausa võõrastav tunne - fänniarmee laulu asemel kostusid laial areenil väikese fännirühma hüüded ning ülejäänud pealtvaatajad kadusid visuaalselt suurtele tribüünidele lihtsalt ära.

Vaatamistingimused on seal alati suurepärased, toolid mugavad ning mõnusa mänguvaatamise kõrvale saab kohapealt osta ka söögipoolist. Nii mõnus, et jää või magama! Kui ei oleks tublit fännirühmitust, siis kaoks publikul omavaheline side pea täielikult.

Suvisel päikeselisel tribüünil uneledes võib teinekord skoorijälgimine sassi minna, mistõttu on positiivne, et eelmisel aastal paigaldati sinna lõpuks ka tabloo. Samas kui inimene ei tea, kust tablood otsida, siis ta suure tõenäosusega ka ei märka seda, sest see on tõepoolest pisike.

Üldjoontes ei ole A. Le Coq Arenale Eesti staadionite seas loomulikult vastast, kuigi liigamängudel jätab see vähese külastatavuse tõttu vahel üsna kõleda mulje.

Kadrioru staadion (FC Levadia, FC TVMK)

Alati piinlikus korras Kadrioru staadion võõrustab tänu kahele seal mängivale tippklubile hooaja jooksul tervet trobikonda magusaid mänge. Endise rahvuskoondise staadionina on seal ka mineviku tippmängude aurat.

Ei saa öelda, et sealseid kohtumisi jälgiks rohkem pealtvaatajaid kui eelpool tutvustatud A. Le Coq Arenal, kuid kuna publik on enamjaolt surutud kokku peatribüünile, siis tekib suuremate mängude korral vähemalt tunne, nagu viibitaks tõepoolest jalgpallimatšil.

Seda tunnet pärsivad tribüünide ja väljaku vahel paiknevad jooksurajad, mitõttu väljakule avanev vaade jääb üsna kaugeks ning kohati võib mängijate eristamisega probleeme tekkida. Et aga tähtsaim informatsioon kaotsi ei läheks, on staadionil olemas modernne tabloo, mis tutvustab nii mängijaid, skoori, mänguaega kui ka näiteks mõningast statistikat.

Mida hooaeg edasi, seda tihedamini sai Kadrioru staadionilt osta ka kodumeeskonna atribuutikat ning kehakinnitust võtta. Ilmselt pakuvad mõlemad seal pallivad klubid seda võimalust ka eesootaval hooajal.

Möödunud hooajal sai Kadrioru staadion kõige esimesena muruväljakutest mängukõlbulikuks, kuid suur koormus tekitas hooaja kestel murukattega väikeseid probleeme.

Kalevi Keskstaadion (Tallinna Kalev)

Kalevi Keskstaadion on Eesti mõistes tõeline "monstrum". Esmapilk möödunud hooajal Esiliigast edasi pääsenud JK Kalevi kodustaadionile oli võimas, kuid paraku ei olnud tegelikud vaatamistingimused samaväärsed.

Keskmiselt 32 pealtvaatajat kohale meelitanud 11 500-kohaline staadion tekitas äärmiselt külma ja kõleda õhustiku. Sellele lisaks riivasid silma veel jooksurajad väljaku ümber.

Hiiglasliku tribüüni paljud puitpingid olid mädanenud ning lagunemas ja ka murukate oli küllaltki kehvas seisukorras. Lisaks oli ebamugav, et "piletimajakese" juurest läbi minnes tuli staadionile jõudmiseks teha sisse paras ring.

Meistriliigas on oodata külastatavuse mitmekordset kasvu ning kuuldavasti on klubi selleks puhuks paremini valmistumas. Lisaks igakevadisele tribüünide pisiremondile planeeritakse staadionile ka toitlustust, traadita internetti ning mängude vaheaegade sisustamist.

JK Ajaxi staadion (Lasnamäe Ajax)

Ajax ei saanud eelmisel hooajal oma staadionil kolme kuudki mängida, kui see mängukõlbmatuks tunnistati ning kodumatšid Maardusse üle viidi.

Juuni alguses koos uue 250-kohalise tribüüniga kasutusele võetud staadioni murukate sai tugevat kriitikat, kuni augusti lõpuks tunnistaski Eesti Jalgpalli Liit selle mitterahuldavaks.

Avamängul korraldati Ajaxi staadionil šõu koos tantsutüdrukute ja loosiauhindadega, mis meelitas kohale 150 inimest. Kuid pärast seda hoog rauges ning isegi nende Lasnamäel peetud kohtumisi ei vaadanud üldjuhul üle 100 pealtvaataja.

Saab näha, kas finantsprobleemide käes vaevlev Ajax suudab staadioni uueks hooajaks taas mängukõlbulikuks muuta või peab Lasnamäe meeskond seiklemist jätkama.

Narva Kreenholmi staadion (Narva Trans)

Aastaid Meistriliigas kõrgete kohtade eest võidelnud Trans on seni kõik oma euromängud Tallinnas pidanud, sest Narva Kreenholmi staadion ei ole nõuetele vastanud.

Möödunud aasta augusti alguses teatati uue ligi 2 000-kohalise tribüüni projekteerimise alustamisest, mis võib õigeaegse valmimise korral tähendada seda, et Trans saaks oma välja teenitud UEFA Karikasarja mängud kodulinnas pidada.

Hoolimata klubi ajaloo esimesest hõbemedalist ei olnud piirilinna klubi kodumängude külastatavus kuigi kõrge. Oma rolli mängivad väheses populaarsuses kindlasti ka iga aastaga üha enam lagunevad tribüünid.

Kreenholmi staadioni tribüünid paiknevad kolmes sektsioonis - äärtes on betoontrepid ning keskel puitosa. Üldjuhul ei täitu need mängude ajal rohkem kui vaid puitosa jagu.

Staadioni õhkkond on tavaliselt üsna vaikne. Klubil on olemas ka oma fännklubi, kuid see ei toeta meeskonda kuigi valjuhäälselt. Publik on siiski häälekam kui näiteks Viljandis ning koduväljakueelis on oma poolehoidjate ees selgelt tuntav.

Tartu Tamme staadion (JK Maag Tammeka)

Maagi ja Tammeka ühinemine tähendab tartlastele ja Tamme staadionile poole vähem Meistriliiga mänge.

See-eest peaks tõusma tase ning loomulikult ka mängude külastatavus. Säravad tulemused ning publikuhuvi viiksid ehk lõpuks ka selleni, et kaualubatud uue tribüünihoone ehitus saaks lõpuks teoks.

Tamme staadion on näinud selliseidki kohtumisi, kus tribüün on huvilistele kitsaks jäänud, kuid möödunud hooajal Tartu mängude külastatavus hoopis langes.

Tartlasi vaevavad samad probleemid, mis väga paljusid teisigi: üha vanemaks ja armetumaks muutuv tribüün ja kehv vaade palliplatsile. Eelmisel hooajal juhtus korra isegi selline lugu, et üks pealtvaataja kukkus puusast saati läbi tribüüniastmes terendanud augu.

Õnnetus piirdus küll vaid verise põlvega, kuid kui Maag Tammeka tahab hakata tippklubiks, siis tuleks ka pealtvaatajatele korralikke tingimusi pakkuda ning publikunumbrite langusele piir panna. Eelmisel aastal sai mõnel üksikul Maagi kodumängul väljaku äärest kehakinnitust osta, loodetavasti muutub see ettevõtmine sel aastal regulaarseks.

Möödunud hooajal oli Tamme staadionil probleeme ka väljakukattega. Mängijaid tervitas väljakul diagonaalis üle platsi jooksnud "külatee", mis oli talvise teerajaga sinna sisse tallutud ning mis kadus alles viimasteks pärismurul peetud mängudeks.

Pärnu Kalevi staadion (Pärnu Vaprus)

Vapruse kodumängude vastu oli möödunud hooajal huvi suur ning Kalevi staadion pakkus pärnakatele nii mõnegi teise linna fännidega võrreldes korralikke tingimusi.

Staadionihoone pärineb küll nõukogudeajast ega ole parimas korras, kuid tribüünidel on vähemalt katus peal ning pingid enamjaolt terved.

Muruplatsi ümbritsevad vanad ja narmendavad jooksurajad, kuid väljakukate oli möödunud hooajal väga heas korras. Sügisel algavad staadionil lammutus- ja ehitustööd, mille käigus võetakse praegune tribüüniosa maani maha. Lõplikult peab staadion valmima 2009. aasta lõpuks.

Üle 2 000 pealtvaataja mahutav Kalevi staadion oli vene ajal tihtipeale nii rahvast täis, et viimased tulijad pidid end aialippide vahelt sisse trügima. Tänapäeval nii massilist huvi ei ole, kuid pärnakate ilusate esituste jätkudes kasvavad publikunumbrid kindlasti veelgi.

Mida aeg edasi, seda julgemaks Pärnu publik Vapruse debüüthooajal muutus ning kodus oli Vaprus tänu sellele kõigile klubidele arvestatav vastane.

Kuressaare linnastaadion (FC Kuressaare)

Kuressaare linnastaadioni külastatavus (Esiliigas keskmiselt 37) jääb veel kaugele selle mahutavusest (kuni 2000 inimest), kuid saarlaste koduväljakueelis on sellest hoolimata selge.

FC Kuressaare tugevust koduplatsil sai alles hiljuti maitsta ka Eesti meister FC Levadia, kes vajas karikavõistlustel nende alistamiseks penaltiseeriat.

Väike kohalike entusiastide grupp, mis aasta-aastalt üha suureneb, teeb platsi kõrval kõva lärmi ja ei lase võistkonnal ühelegi vastasele midagi kergelt kinkida.

Mere ääres Saaremaa tugevate tuulte meelevallas asuva staadioni tribüünid on üsna kehvas olukorras. Arvestades seda, et seal on mänge pidanud isegi Eesti koondis, võiks ka murukattest enamat loota.

Viljandi linnastaadion (Viljandi Tulevik)

Viljandi ootab iga aasta staadioni renoveerimist, kuid siiani on kõik endiselt vaid sõnade ja lubaduste tasemel.

Kui keegi soovib näha Viljandi linnastaadionil suurt hulka rahvast, siis tasub sinna koguneda 1. mail vaatama ümber Viljandi järve jooksu finišit. Jalgpallimängudel suuri rahvamasse seal ei näe, möödunud hooajal langes keskmine külastatavus juba koguni alla saja.

Tribüünide puitistmed on juba väga kehvas seisukorras ja vajavad hädasti välja vahetamist. Hetkel tuleb olla ettevaatlik, et istudes naela otsa ei satuks või siis pinki ära ei lõhuks. Nukras olukorras on ka staadioni murukate.

Positiivse külje pealt tuleb kiita staadioni imelilusat asukohta - otse Viljandi järve kaldal ja Lossimägede jalamil. Kohe kõrvale jääb ka suur parkla, kuid liiklus ei sega. Mängudel võibki jääda selline mulje, nagu oleks inimesed tulnud sinna ilusat ilma ja vaikust nautima.

Publiku passiivsuse poolest kannatanuks eelmisel hooajal Viljandiga võrdluse välja vaid Valga, kuid seal oli põhjus lihtsalt selles, et tribüünid olid pea täiesti tühjad.

Ebameeldiva omapärana tuleb aegajalt ebasoodsa ja tugeva tuule korral kannatada Viiratsi seakombinaadist tulevat vänget lehka, nagu juhtus näiteks kohtumises FC Floraga 1. oktoobril.