Maailma jalgpalli üleminekuturg on viimastel aastatel läbinud suure muutuse. Hinnad on tõusnud taevasse, Inglismaa klubid on haaranud ohjad suuresti endale ning möödunud suvel ilmus pildile uus tulija Saudi Araabia. Kõige selle valguses on Transfermarkt.com-i andmetel viimase kümne aasta suurim rahapõletaja Manchester United. Aga mis toimub nende selja taga?

United on alates 2013. aastast kulutanud mängijate ostmisele circa 1,32 miljardit (!) eurot rohkem kui on saanud müügist tagasi. See tähendab, et klubi on pallurite eest välja käinud 1,81 miljardit ning müünud vaid ligikaudu 483 miljoni eest.

Nimekamate liitujate seas on 2016. aastal Juventusest tagasi toodud poolkaitsja Paul Pogba (105 miljonit eurot), aasta hiljem ostetud ründaja Romelu Lukaku (ligi 85 miljonit) ja 2019. aastal klubis maandunud Harry Maguire (87 miljonit), kes oli kuni tänavuse suveni ka maailma kõige kallim kaitsja. Kolmest nimest on endiselt klubis vaid Maguire - Lukaku liitus 2019. aastal 74 miljoni euro eest Milano Interiga, Pogba naasis mullu lepingu lõpus tasuta Juventusesse. Tegelikult taheti suvel müüa ka Maguire'it, aga ei õnnestunud

Poodiumi teisel astmel seisab Unitedi linnarivaal Manchester City. Viimase kümne aasta jooksul viis Inglismaa meistritiitlit võitnud klubi balanss on punases 1,12 miljardi euroga. Valitsev Meistrite liiga tšempion on täienduste peale pannud hakkama 1,91 miljardit ehk Unitedist 100 miljonit rohkem, ent see-eest on nad mängijate müügis olnud üle 300 miljoni võrra edukamad.

Erinevalt Unitedist on City ostud olnud läbimõeldud ning mehi on toodud palju - kui United tõi selles vahemikus 52 mängijat, siis Cityga liitus 68 nägu. Viie kallima mehe hulgas on lisaks suvisele täiendusele Joško Gvardiolile ka Jack Grealish (117,5 miljonit eurot), Kevin De Bruyne (76 miljonit), Ruben Dias (ligi 72 miljonit) ja Rodri (70 miljonit) - kõik nimetatud mehed on valitseva kolmikvõitja põhimängijad. Nagu näha ka üleminekutasudest, siis City ei maksa mängijaid üle - sama ei saa öelda Unitedi ega kolmandal real seisva klubi kohta.

Kolmas koht kuulub Chelseale, kes on ameeriklasest omaniku Todd Boehly käe all kulutanud uute mängijate peale alates eelmisest suvest üle miljardi euro. 2013. aastast saadik on Londoni klubi käinud välja lausa 2,45 miljardit. Aga kuna müügist on teenitud pea 1,4 miljardit eurot, siis miinus on "kõigest" 1,1 miljardit.

Chelsea üleminekustrateegia on justkui kahe Manchesteri klubi hübriid - Unitedilt on võetud kõrged tasud mängijate kohta, Citylt raha jaotamine mitme erineva mehe vahel. Nimelt Chelsea on ainuüksi eelmisest suvest saadik toonud endale 29 (!) uut mängijat, kuid seni pole neid edu saatnud. Okei, tuleb anda aega, aga kui 70 miljonit eurot maksnud ääreründaja Mõhhailo Mudrõk on 20 mänguga nulli peal ning 121 miljoni mees Enzo Fernandez pole meeskonda muutnud, siis rahul ei saa ka olla.

Nagu näitab esikolmik, siis inglastele maksta meeldib. Üleüldse on esikümnes kokku vaid kolm klubi, kes ei asu Suurbritannias. Nendeks on neljandal real seisev Pariisi Saint-Germain, kellel on ainsana mitte-Inglismaa klubidest miinus üle miljardi (-1,02 miljardit eurot); kuuendat kohta hoidev AC Milan ja üheksandal positsioonil olev Barcelona.

Mõnevõrra üllatuslikult on esikümne viimane West Ham United, kes müüs sel suvel 116 miljoni eest Declan Rice'i Arsenalile ning kui vaadata nende koosseisu, ei leia sealt ühtegi superstaari. Sellegipoolest on kevadel Konverentsiliiga võitnud klubi kulutanud viimase kümne aastaga 926 miljonit ning teeninud 430 miljonit eurot.

Kui esikümnes on seitse Inglismaa klubi, siis kuidas on lood teises kümnes? Olukord on laias laastus sama.

Kohtadel 11–20 on viis Premier League’i võistkonda – Liverpool, Aston Villa, Crystal Palace, Bournemouth ja Wolverhampton Wanderers. Kui esimese 20 seas on 12 Inglismaa klubi, siis ülejäänud nelja tippliiga ehk Hispaania, Saksamaa, Itaalia ja Prantsusmaa kõrgliiga esindajaid on kokku viis – teises kümnes seisavad Juventus ja Müncheni Bayern.

Tugeva tõusu on teinud hoopis Saudi Araabia eesotsas Al-Hilali, Al-Nassri ja Al-Ahliga. Kolm klubi on mängijaid müünud kokku 62 miljoni euro eest, aga ise on välja käidud veidi üle miljardi euro. Rohelist lippu hoiab kõrgel Al-Hilal, kes ostis sel suvel PSG-st 90 miljoni eest Neymari ja Peterburi Zenitist 60 miljoniga Malcomi. Al-Nassri kõige kallim täiendus oli endine Porto mees Otavio ja Al-Ahli raskeim rahapakk maandus Celta Vigo laual, kust toodi 40 miljonit maksnud Gabri Veiga.

Tekib küsimus, kus on Euroopa jalgpalli suurnimed nagu Real Madrid, Napoli ja Inter? Nemad on alles kolmandas kümnes. Real on kümne aastaga kulutanud natukene üle 1,2 miljardi euro ja tagasi teeninud 978 miljonit – eelmise aasta Meistrite liiga võitja on miinuses vaid 255 miljoniga. Valitseva Itaalia meistri Napoli balanss on pisut parem – miinus 231,5 miljonit. Ja kevadel Meistrite liiga finaalis mänginud Interi seis on veel etem – moepealinnas asuv klubi on punases 225 miljoniga.

Kolme viimase klubi strateegia indikeerib, et kulutuste ja edu vahel ei ole võrdusmärki, piisab lihtsalt targast tegutsemist. Sama näitavad ka Man United ja Chelsea – nemad teevad seda lihtsalt teise nurga alt. See-eest City on leidnud kuldse kesktee – targad teod koos põhjatu rahakotiga on valem, mis muudab auhinnariiuli argipäeva päris raskeks.