Jaanus Reiteli ajastu on Tartu Welcos lõppenud. Taaralinna klubisse karika ja ajaloolise medali toonud 41-aastane peatreener nendib, et esmane plaan oli piirduda ühe tööaastaga, kuid lõpuks jäi ta eneselegi üllatusena amatöörpunti juhendama neljaks aastaks.

Varajases eas treeneriks saanud Reitel on leiba teeninud nii Hollandis, Norras, USA-s kui Soomes. Lisaks oli ta 2020. aastal peatreener Rwanda klubis Heroes FC ja aasta hiljem tüüris ta mitu kuud Premium liigas Viljandi Tulevikku. 28. detsembril 2021 teatas toona Esiliiga B-s pallinud Welco, et nende esindusmeeskonna juhendamine on usaldatud Reiteli kätte.

Reiteli teekond Tartu klubis kestis neli aastat, mille jooksul pidasid Elektrikud tema käe all 151 mängu — võitsid 78, viigistasid 36 ja kaotasid 37. Lisaks löödi vastastele 342 väravat, oma võrgust nopiti pall välja 199 korral. Auhinnakappi rändas 2023. aastal Esiliiga B trofee, sel aastal teeniti Esiliigas pronksmedal, mis on sel tasemel Welco ajaloo esimene.

Reitel pärandab järgmisele juhendajale — loo ilmumise hetkel ei ole klubi teada andnud, kes see on — ambitsioonika amatöörpundi, kelle ta pani — nagu ta ise viimase hooaja eelvaates ennustas — seksikat jalgpalli mängima.

Ühes Tartu restoranis Soccernet.ee-ga juttu puhunud treener meenutas, milliseks kujunes meeskonna ja klubiga lahkuminek, mis jääb teda saatma ja millised on väljavaated tuleviku osas. Samuti selgitas Reitel, mis põhjusel ta küljejoone taga sedavõrd palju kollaseid kaarte kogus.

Jaanus, viimane hooaeg Welco peatreenerina on sinu jaoks lõppenud. Mis tunne sind valdab?
Tunne on nagu tunne ikka — hea. Isegi natukene teistsugune on selles plaanis, et suured pinged on maas. Neli aastat tõmbasid heas mõttes päris tühjaks. Praegu on taastumisaeg. Mõnus on olla, kui kohustusi pole. Tekib vabanenud olek.

Lõpuks on meeleolu positiivne. Suutsime iga aasta sportlikult ja organisatoorselt sammu edasi teha. Selle aastaga saime klubi ajaloo kõige tugevama koha — Esiliigas pronksmedal, pluss karikavõistlustel jõudsime veerandfinaali. Ma arvan, et see on meie arengu tulem.

Kas sul pole kahju sellelt laevalt maha astuda, nähes, et see triivib pidevalt paremuse suunas?
Jah, aga mingitel momentidel tuleb ära tunnetada, millal ära minna. Ma arvan, et see on minu jaoks parim hetk kõrvale astuda. Ma olen nelja aasta jooksul sellesse meeskonda ja klubisse pannud palju energiat ja aega. Amatöörvõistkonna vedamine ja ülesehitamine on kurnav töö.

See aasta oli kohati päris raske. Võib-olla ma ei puhanud eelmine talv end päris hästi välja. Kui pead palju asju ise tegema ja oma energiat panustama — olema nii-öelda see vedur —, siis tahes-tahtmata kulutab see sind lõpuks ära.

Millal see lõplik tunne sul tekkis, et enam ei jaksa?
Eks mul olid juba suvel igasugused mõtted. Sügisel ka. Sain ise aru ja klubi taipas, et meeskond vajab uut energiat, värskeid mõtteid. Mõistsin isegi, et mul on vaja midagi uut. Võin ausalt öelda, et olen Welcosse pannud väga palju oma ihu ja hinge, et see asi oleks edukas.

Kuidagi raske on seda sõnadesse panna, aga nii on. Vahepeal tunned, et mingil asjal on oma aeg. Welco-aeg jääb minu jaoks siia nelja aastasse. Oli väga tore sõit. Tõestasime kõigile siin Eesti jalgpallis, et kui ümber on väga palju ägedaid inimesi, siis hea ühistööga on võimalik panna mitmetele asjadele aluse.

Ma ei ütle, et see kõik on ainult minu töö. Siin on olnud klubi juhtkonna panustamist, ka treeneritetiimi ja loomulikult mängijate pingutamist. Minult absoluutne lugupidamine mängijate suhtes, kes on nii palju oma vaba aega panustanud treeningutesse ja mängudesse. Amatöörmängijal leida nii palju vaba aega oma isiklikust elust ... See on nähtus omaette.

Kas sa tundsid millalgi varem ka, et see aeg hakkab lõppema või alles sel hooajal?
Ma ei vaata neid asju niimoodi. Ma vaatan, kuidas asjad tulevad ja kuidas on üldine seis. Eks mul on ka vaja midagi, mis mind kannaks — loomulikult on need sportlikud tulemused ja kõik muud motivatsioonipaketid. Eks pead tajuma, kas see, mida sa annad, on võrdeline sellega, mis sa vastu saad, ja vastupidi.

Inimesena me kasvame kogu aeg. Tahame alati midagi rohkem, mingeid võimalusi rohkem, aga vahepeal on mingid ressursid paraku piiratud.

Mis emotsioon sind pärast viimast vooru valdas?
Selleks ajaks olid kõik emotsioonid üle elatud. Suur vabanemine oli siis, kui saime kätte selle pronksmedali.

Mulle meeldib spordis teha asju niimoodi, et mul on mingi eesmärk. See bla-bla-bla ilus jutt arendamisest ja muust mulle ei meeldi. Mulle meeldivad konkreetsed eesmärgid. Sporti teed ju lõpuks ikkagi tulemuse peale. Meie klubi arengut näitavadki need tulemused, mis on läinud samm-sammult ülespoole.

Kas sa Welcoga liitudes arvasid, et sa jääd sinna nii pikaks?
Kusjuures mitte. Arvasin, et jään aastaks, heal juhul kaheks.

Miks?
Sest mul oli eesmärk liikuda võimalikult ruttu kusagile kõrgemale tagasi. Aga seda projekti tehes, hakkas see mind võluma. Mõtlesin, kuidas ma saan selle sees kasvada.

Esimene aasta oli pettumus, selle pealt tekkis sportlik viha, et kuidas me ei saanud rohkem kätte. Kui tulin, siis kahe kuu järel juhtisime Esiliiga B tabelit. Lõpuks said meid amatöörsatsi teatud asjad kätte ja siis ei sujunud enam.

Teise aasta esimene pool oli samuti keeruline, aga võtsime tugeva lõpuga tiitli ära. Siis tekkis see pool, et vaatame, kuidas Esiliigas hakkama saame. Sel aastal tahtsin näha, kas meil on võrreldes mullusega midagi juurde panna. Ilmselgelt oli.

Kuigi me saime eelmisel aastal Esiliigas neljanda koha, oli mängupilt tihtipeale vaevaline. Mingid punktid saime kätte taga istudes ja kangutades. Sel aastal suutsime mänguliselt sammu edasi panna — kõrvalt nähtu oli sujuv, suutsime tihti domineerida ja võtsime initsiatiivi paljude vastu omale.

Nagu sa tänavuse hooaja eelvaates mainisid — te tahate mängida seksikat jalgpalli.
No ütleme nii, et me ei teinud seda stabiilselt. Kohati suutsime mingites mängudes väga hästi, mingites mitte. Ühe asja võib eraldi välja tuua — kui sa hakkad koosseise võrdlema, siis kolmel esinelikusse kuuluvast tiimist oli see suhteliselt stabiilne, meil oli seevastu väga-väga palju muutusi. Üks põhjus oli see, et inimestel on ka muud kohustused, lisaks segasid vigastused.

Selle kõige tõttu olime kohustatud liiga palju roteerima, eriti kaitseliini, mis võiks just olla see stabiilne koht. Kui hooaja lõikes ei teki väljakul tugevat selgroogu, ongi kolmas positsioon võib-olla maksimum. Kõrgemate kohtade peale mängimiseks peavad asjad olema stabiilsemad.

Ülesehitades oli meie üks eesmärkidest see, et treeningprotsess ja -tempo oleksid korralikud. Aga selle tagamiseks oli vaja suuremat mängijate arvu, et oleks alati 20+ meest treeningul ja et nad suudaksid üksteisele korralikku sparringut pakkuda. See tähendab, et need mängijad peaksid olema motiveeritud ning kõigile tuleks jagada minuteid.

Kõik pole alati must ja valge, et paneme kogu aeg samad 11 mängijat peale. See lõppeb väga kiiresti teistpidi, sest siis sul on treeningul 12 meest ja mängite kuus kuue vastu. Oleme suutnud treeneritetiimiga seda asja piisavalt targasti manageerida, oleme hoidnud kõiki enam-vähem motiveerituna ja andnud kõigile võimaluse. Lõpuks saame tõdeda, et meeskonnas on väga suur arv mehi, kes suudavad Esiliiga tasemel mängida. See on väga positiivne.

Welcoga liitudes mainisid, et tahad treeningkeskkonda professionaalsemaks muuta. Milliseid võtteid sa kasutasid selleks?
Lõpuks tuli tuua sinna teatud mängijad, et tekitada konkurentsi. See aeg sai läbi, et kes trenni ei jõudnud, see sai ikka mängida. Meie üks kindel asi on see, et kui käid trennis, on see kõige alus. Kui trennis ei käi, on väga keeruline peale saada. Algusaastatel pidime tegema erandeid, aga sel aastal jõudsime selleni, et kui kõikidesse trennidesse nädala jooksul ei jõua, siis algkoosseisus kohta pole.

Jõudsime enam vähem selleni, et mängijad said aru, et nad ei tule niisama trenni, vaid seal tuleb pingutada. Osad tundsid alguses, et kuna nad on niikuinii algkoosseisus, siis ei pea trennis endast maksimumi andma. Tol ajal oli raske neile konkurentsi pakkuda. Nüüd on igale kohale mitu mängijat — kui oled trennis või mängudes kehv, siis paneme teise mehe asemele. Seeläbi tõusis keskmine tase.

Tasemetõus tõi iga aastaga aina rohkem publikut tribüünile. Sel hooajal oli Welco koduse külastatavuse keskmine 360 silmapaari, mis on parem tulemus kui viiel Premium liiga klubil. Kui palju see maruline kaasaelamine mängijatele ja sulle juurde andis?
Ma arvan, et see on olnud üks katalüsaatoritest, mis on seda meeskonda motiveerinud. See on äge publik, kelle nimel ja kellele mängida. See on hoopis teine asi, kui lähed Sportland Arenale ja mängid tühja tribüüni ees. Iseseisvate klubide vastu käis rohkem rahvast kohal — Elva, Viimsi ja Nõmme Unitediga olid väga mõnusad madinad.

Võib-olla sellepärast olen ka see "paha poiss" olnud ja nii palju kollaseid kaarte võtnud. Seda kõike seepärast et tõmmata seda intriigi üles ja kaasata publikut. See on kogu selle asja puhul oluline. Jalgpall on ju meelelahutus, peame publikule sõud pakkuma.

Ja tingimused on nüüd ka peaaegu priimad. Welcol on Holm Jalgpallipargi näol oma kodu. Enne mängisite Annelinna kunstmuruväljakul, kus puudus ju igasugune kodutunne?
Muidugi puudus. Ma arvan, et see on vägev, et Raadile koliti. Sellega tekkis Welco ja Tammeka intriig, et üks on ühelpool ja teine teiselpool Emajõge. Väike võitlus peab ju käima.

On sul kahju, et ei õnnestunud Welcoga Tammeka esindusega võistlusmängus kohtuda?
Need asjad tulevad õigel hetkel. Oleme iga hooaja eel pidanud nende vastu treeningmängu ja oleme seal iga korraga üha paremini sees olnud. Kui kõik oleks ideaalilähedaselt läinud, oleksime võib-olla Premium liiga üleminekumängudel vastakuti läinud, aga lõpuks ei pääsenud kumbki sinna. Äkki siis oleks näinud paarituhandelist publikut ja oleks saanud väga ägeda intriigi.

Kui Welco oleks Premium liigasse tõusnud, siis kas sa oleksid jätkanud peatreenerina või oleksid ikka tundnud seda tühjust?
Ei tea, see sõltub. Võib-olla oleksime siis saanud tekitada professionalse treeneritetiimi. Selle all pean silmas, et inimesed on täiskohaga tööl. See oleks kogu protsessi lihtsamaks teinud. Praegu on enamikel muud kohustused ka — inimeste aeg, energia ja muu ressurss on piiratud. Meil polnud nii, et saame kell 10 kontoris kokku ja hakkame tööd tegema.

Ma võin rääkida enda päevakavast. Ärkan kaheksast üles, teen hommikukohvi ja vaatan järgmise vastase videoid. Pärast seda proovin abilisega kokku saada, et käia korraks üle nädalaplaan ning muud vajaminevad asjad, näiteks treeningud. Päeva sees proovin ise veel trenni jõuda, et liigutada, sest meeskond treenib õhtul. Kogu päev saab läbi alles kella üheksa kandis.

Tihti pidi ka mängijatega suhtlema. Neil on ju ka põhitöö, loengud ... Vahepeal tuli neilt vastuseid kaua oodata või helises mu telefon suvalisel hetkel. Pidevalt tuli ühe asja pealt teisele hüpata. Kogu see kompott on väsitav. Siin on ju lihtne öelda, et võinuks kuidagi paremini [treeneritetiimiga tööd] organiseerida, aga tuleb aru saada, et kõik on erinevate projektide peal laiali, mistõttu pidin mina alati olemas olema.

On ka neid mängijaid, kes töötavad noortetreeneritena. Päris raske on õhtul oma trenni tulla, kui varasemast on kaks treeningut noortega all. Mitmed mängijad õpivad ju ka kehakultuuri erialal. Uurisin neilt eelmistel aastatel, milline on nende koormus ja millega nad koolis tegelevad, sest õhtul on nad tihtipeale zombid. Hommikul võrkpall, siis poolteist tundi basseinis ja pärast seda veel muid asju ... Eks vigastuste risk on kõige sellega suur.

Võin näitena tuua ühe kehakultuuris õppinud endise mängija. Temaga on üks naljakas lugu. Kui me seda võidukat Esiliiga B hooaega alustasime konarlikult, oli meil Kaleviga mäng, kus saime kätte viigi. Mäletan, et see mängija mängis alla oma taseme. Hiljem tuli välja, et ta oli samal päeval kehakultuuris poolteist tundi basseinis olnud. Ja siis mõtled treenerina, miks asjad välja ei tule. Sellega ma alustasin. (Naerab).

Kuna kõik tahavad mängida, siis osasid asju ei öeldud mulle. Pidin siis ise doktori rollis olema, helistama ja uurima, kui suur see koormus seal kehakultuuris on.

Kujuta ette, kui siin oleks peatreeneriks mingi hispaanlane, kes tahaks omale nime teha ... Siis lõpetaksid paljud vigastuse tõttu mängimise. Või lõpetaks vaimse vigastusega. Eesti treener seevastu jagab konteksti ja saab aru. Aga kui mängijad ei esine hästi, tõmbab see kogu treeninggrupi alla.

Mainisid hiljuti, kuidas sa käisid mööda Tartut muruputsasid kellelegi otsimas. On sul veel mingeid selliseid lugusid?
Siin juhtus igasugu lugusid pidevalt. Väljakute ümberbroneerimised, kuhu ja mida sa saad. Siin oli hästi palju, millega tuli tegeleda. Esiliigas osad tiimid mängivad muru peal, teised kunstil. Kogu aeg tuli diile teha. Näiteks Tamme staadionil pidin pidevalt tegema kokkuleppeid, et kui Tammekal on mäng, siis treenime pooleteise tunni asemel tund aega või tõmbame väljaku karistusalade võrra lühemaks.

Vahepeal kasutasime treenimiseks Põllu tänava väljakut, aga seal on muru pidevalt liiga pikk. Siis pidi helistama haldajale, kas muru on niidetud ... Kogu aeg pidi asju omale meelde tuletama, kas mingi kõrvaline asi on tehtud. Kõik naeravad, et ma näen probleeme ette, aga ma näengi. Tead, kui väsitav see on? Kogu aeg pidi mõtlema muule ja seetõttu ei saanud keskenduda treeningu planeerimisele. See tõmbaski tühjaks.

Mis olid kõige suuremad raskused nende nelja aasta jooksul?
Arvan, et see esimene aasta oligi kõige raskem. Siis polnud ju Tartus halli. Tegime hooaja ettevalmistuse Viljandi hallis. Pidin pidevalt inimesi taga ajama. Tegime kaks korda nädalas trenni ja kogu aeg helistasin pooled läbi — kes tuleb, kelle autoga, vahepeal sõidame bussiga, minu käes on kütusekaart, aga millal keegi tangib. Väga palju asju.

Oli ka kordi, kus ootasinn kütusekaardiga bensiinijaamas, aga autojuht unustas ära selle ja sõitis Tartusse. Siis pidi mõni teine kord tankima. Sellega sai pulli kõvasti. Aga lõpuks said kõik asjad tehtud!

Seal oli üks oluline asi — mängijad tulid kõigi nende asjadega nelja aasta jooksul kaasa. Kui nad oleksid öelnud, et nad ei viitsi seda teha ... See oli kõige tähtsam, et nad olid selle kõigega nõus. Me ei läinud nende asjadega kunagi ekstreemsusteni. Minu jaoks on oluline, et amatööride puhul ei saa nõudmistega hulluks minna, asju tuleb ka nende perspektiivis vaadata. Seega suur kompliment neile.

Kes sulle mängijatest enim toeks olid?
Erinevatel aegadel olid erinevad mängijad. Ma ei tahaks ühte või kahte nime välja tuua, sest see oleks ebaaus, aga neid on väga palju olnud. Igal hooajal on teatud vedurid olnud.

Mis sõnadega sind meenutama jäädakse?
Mõnedele on see teekond rohkem meeldinud, teistele vähem. Kõigile ei peagi meeldima, see on loomulik. Võib-olla mõni mängija mõtleb, et oleks pidanud seda asja rohkem tegema või seda asja paremini tegema. Meie eesmärk oli optimaalselt hästi seda kõike teha, et kõik saaksid midagi.

Arvatavasti saavad osad mängijad, kes minu käe all polnud põhikoosseisus, uue treeneri ja uue võimaluse puhul lisamotivatsiooni. Mul on mingi nägemus olemas, et kes on oma lae saavutanud ja kellel on veel võimalik juurde panna.

Kui ma oleksin tagantjärele mõeldes egoist olnud, siis oleksin saanud neist veel midagi välja pigistada. Aga mulle läheb korda, kui mängijad saavad aru, et ma hoolin neist inimestena ka. Ma ei taha, et mõeldaks, et olen mingisugune emm.

Milline võiks uus Welco peatreener olla?
(Reitel muigab ja võtab mõttepausi.)

Ma ei tule seda ütlema, sest iga treener ja inimene peab olema selline nagu ta on. Sa ei saa teda muuta. Ma lihtsalt loodan, et sellele asjale suudetakse sportlikus mõttes vinti juurde keerata. Ja see inimene peab mõistma, et tal tuleb tegeleda ka väliste teguritega, ning peab aru saama nendest amatöörmängijatest.

Ma usun, et olen mantlipärijale jätnud püramiidi, millele on hea kihte lisada. Aga neid asju tuleb teha väga-väga targalt.

Welco sulle mingit muud ametit ei pakkunud, näiteks noortetööjuhi oma?
Ei-ei. See ei kõnetaks mind.

Mis saab sinust edasi siis?
Eks ma olen jalgpallis edasi ikka. Jutuajamised käivad, mingid asjad on kuju võtmas.

Ehk sul on kosilasi?
Jaa.

Kas jääd Tartusse?
Suure tõenäosusega ei.

Seega uut peatreenerit otsiv Tammeka pole sinuga ühendust võtnud?
Nad ei ole minuga tõepoolest ühendust võtnud.

Kas sa välistad mõne klubi, kelle juures sa ei tahaks tööd teha?
Ei-ei-ei, ma ei välista midagi. Elu on näidanud, et sel pole pointi. Tuleb vaadata. Olen avatud kõigele, mis on huvitav. Ma olen öelnud, et projekt on oluline, mingit jama ma ei viitsi teha.

Ehk sa ei tahaks minna kusagile, kus tuleks nipsust tulemust teha?
Ma võin ka nipsust tulemust teha. Aga selleks on vaja tingimusi. Tulemuse tegemisel tuleb olla realist — tuleb tajuda, mida on võimalik mingis keskkonnas teha ja kui kiiresti. Võin ju raiuda ja tampida, et tahan Eesti meistriks tulla, aga kui materjali pole ... Eduka võistkonna ehitamine on omaette protsess ja kindel valem ju puudub.

Aga sa pigem jääd Eestisse?
Kõik on lahtine. Kõik sõltub sellest, milline ja kui huvipakkuv see projekt oleks. Eestis on ümmargust juttu päris palju. Väga raske on asju teha, kui inimesed pole konkreetsed. Välismaalased on aga paljudes asjades konkreetsemad ning otsuseid tehakse kiiremini. Welco puhul inspireeris mind see, et inimesed olid konkreetsed — mina nendega, nemad minuga. Lõpuks panime ju normaalse asja kokku.

Ma pole veel midagi lukku pannud, aga töötan selle suunas, et ma liiga kauaks töötuks ei jääks. Eestis töötavatel treeneritel ei ole sellist puhvrit, et pool aastat lakke sülitada. Midagi peab ju ikka tegema.

Sel hooajal ümbritsesid sind töö ajal kaamerad, sest Welcost filmiti dokumentaalsarja. Kui palju see sind häiris ja kas tekkis momente, kus oleksid tahtnud, et kaamerad oleksid kinni, et saaksid öelda seda, mida ausalt mõtled?
Üks-kaks momenti oli, aga mida seal ikka varjata on. Niikuinii teame, et keegi ei jäta sinna detaile sisse.

Vaatasin, et vaatajanumbrid on meie dokumentaalil päris okeid. Konkurentide eest meil midagi varjata polnud. Arvan, et teistel on ka põnev vaadata. Aga me kõik oleme kaamera ees nagu me päriselt oleme — mina oma emotsioonidega ja teised omamoodi.

Amazonis on Arsenali, Tottenhami ja Manchester City dokk — neid on põnev jälgida, saab näha, kuidas tippude tipud toimetavad. Tartu korvpallitiimist on ka äge dokumentaal. Mulle meeldib seal peatreener Aivar Kuusmaa, kes on samuti emotsionaalne inimene.

Ehk kedagi ärevaks see kaamerate kohalolek ei teinud?
Võib-olla mängijaid tegi, mind mitte. (Naerab).

Aga kuidas oli ennast tagantjärele vaadata?
Ei midagi hullu, kuigi eks mõned asjad on, mida kriitilisemalt vaatan, et kuidas võiks teistmoodi teha ja olla. Ju siis antud hetkel pidin olema selline.

Ma tean, et mu tugevus on see, et ma suudan asju kiiresti muuta. Seda ka treenerina otsustades või enda käitumises. Minu jaoks on oluline, et me suudaksime publiku enda emotsionaalsusega kaasa tõmmata. Olen tihtipeale tekitanud kohtunike ja vastasmeeskonna treeneritega pingelisi olukordi. See aasta sain vist liigas seitse kollast, eelmisel aastal üheksa.

Tänavu mõtlesin pärast viimast kollast, et aitab küll, ma olen piisavalt seda publikut käima tõmmanud. Lõpuks sa ju tead, et kohtunike otsust ei ole võimalik muuta.

Sa kogusid Welco peatreenerina hulganisti kollaseid kaarte — nelja aastaga liigas 27 tükki. Kas sa nende kaartide võtmise ajal oma imagole ei mõelnud, et keegi kusagil arvab, et küll see Reitel on iga üks kuri treener?
Kõik arvavad midagi. Võib-olla minust ongi tekkinud selline mulje, et ma olen pehmelt öeldes m**n inimene, aga enamik inimesi võivad öelda, et minuga on lihtne koostööd teha. Ma austan inimeste privaatsust, ma ei taha kedagi muuta, ma annan neile ruumi ja vabadust. Kõige vähem tahan ma kedagi kontrollida.

Kas sinu hinnangul on Esiliiga kohtunikud natukene nõrganärvilised?
Eks ikka jagavad nad neid kaarte liiga lihtsasti. Ma olen näinud nii palju kordi kõrvalt, kuidas neljas kohtunik või küljekohtunikud võiksid peakohtunikku aidata mingites asjades, aga kunagi mingit infot ei tule. Ma ei ole kordagi näinud, et öeldaks peakohtunikule, kuidas päriselt oli. Esimese asjana vaadatakse meie poole ja öeldakse, et ära räägi, ära kurjusta, mine tagasi oma tehnilisse alasse. Aga kui küsida neilt midagi, siis ei öelda midagi objektiivset, vaid kästakse suu kinni panna.

See tekitab sellise tunde, kas teil on ikka kõik kontrolli all. Aga päeva lõpuks, mida sa ikka vaidled nendega. See ei vii kuhugi. Lõpuks ma ei pidanud Welco treenerina enam rahvast käima tõmbama, vaid fännid tajusid ise ära, millal tuleb vilet lasta ja suruda kedagi. Nii nagu jalgpallis olema peab.

Ehk sa oled ka natukene matkinud korvpallist levinud tehnilise vea võtmist, kus peatreener üritab ka lisaks publikule oma hoolealuseid justkui käima tõmmata?
Muidugi. Ka vastastele meeldib sellisesse atmosfääri mängima tulla. Isegi Zakaria Beglarišvili ütles, et meie juures on nii äge mängida — publik ja intriig on ikka jalgpalli moodi. Järelikult oleme klubi ja võistkonnana midagi hästi teinud.

Kas sa tunned, et jalgpall on emotsiooni näitamise osas steriilseks läinud?
Eks kohtunikel on ju ka meeletu surve, sest kõik asjad on videost nähtavad. Saan aru, et neid tuleb samuti kaitsta. Aga lõpuks tekib küsimus, kus on see piir? Kui võtame filosoofiliselt, siis jalgpall on meelelahutus. Kui see oleks igav, siis rahvas ei tuleks seda vaatama. Kui pole vaatajaid, siis kellele sa mängid?

Sõul on teatud elemendid. Üks element — see peab inimesele emotsiooni pakkuma. Seda pakuvad konfliktsed situatsioonid, kui on väga suur pinge peal jne. Kui peaksime sealt kõik emotsioonid välja sööma, et seda ja toda ei tohi teha, siis mis jääb järele? Jah, kui kümme venda lendavad kohtunikule pärast vilet peale, siis see on ka üle võlli, aga kusagil peaks mingi piir jääma.

Samuti pakuvad sõud mängijate omavahelised duellid väljakul ja emotsionaalsed — kohati omavahel — vaidlevad treenerid.

Mis mulje jättis sulle Esiliiga mängutase?
Esiliiga tase on selgelt tõusnud. Seda näitasid ka hiljutised karikamängud, kus United võitis Harju Laagrit, Viimsi sai Nõmme Kalju vastu edasi, Tallinna Kalev oli Elvaga hädas. Esiliiga esimene ots on kõrgliiga tagumistele järele jõudnud. Aga mängud on Esiliigas ebaühtlased. Duublid on nagu põrsas kotis, sest kunagi ei tea, keda esindus mängima lubab. Äge on see, et iseseisvad klubid on pead tõstnud. Neid võiks veel rohkem olla.

Esimesena lõpetanud Unitediga tekkis meil vahe selle osas, et nemad on profid, meie oleme amatöörid. 29-punktiline vahe on palju. Oleks tahtnud, et see oleks jäänud natukene väiksem. Ja kui võtame nende ning meie eelarve, lisades juurde, et suutsime neid ühes mängus võita, teises kohtumises teha viigi, kuigi me olime selgelt paremad, ning kaks mängu, kus nemad olid ühes selgelt ja teises natuke paremad, siis lõpuks õnnestus meil nendega teatud mõttes võrdselt mängida. Teades veel, et kolmandas mängus oli neil korralik võidupreemia meie alistamise puhul.

Kui sa sellele neljale Welco-aastale tagasi vaatad, siis mis jääb sind saatma?
Võib-olla see, et kui olid mingid pöördehetked, suutsime me alati neist välja ronida. Mäletan, kuidas teisel hooajal Esiliiga B-s juhtisime augusti lõpus Kalevi duubli vastu 2:0. Panin kogenud mehed peale seisu hoidma, aga me kaotasime 2:3. Pärast seda oli Kalevil 11-punktiline edu meie ees ja ma hakkasin mõtlema üleminekumängudele.

Mäletan, et peale seda mängu ja enne Kuressaare duubliga kohtumist, kes oli samuti üks liidritest, oli meil üks kolmapäevane trenn. Terve päev kallas, mistõttu nõudsin tegevjuhi Edgar Lehe käest välja, et saaksime trenni hallis teha. Saimegi, aga mehed tegid väga kehva trenni. Siis sai mul süda täis ja võtsin nad korralikult ette. Võitsime selle Kure-mängu ja pärast seda hakkasime uuesti minema. See oli toona võtmemoment.

Ka tänavune hooaeg ei alanud meil hästi ja suured plaanid hakkasid vastu taevast minema. Aga siis asjad järsku sujusid jälle ja noppisime järjest võite. Vahepeal sügisel oli ka see medal käest minemas, aga siis saime jälle hoo sisse.

Meil on mentaliteet — mitte kunagi ei tohi alla anda. Poleks kriitilistel hetkedel tugevat vaimu olnud, võinuks asjad väga kiiresti rappa minna. Negatiivne foon võib väga kergesti jätkuda, oluline on sealt välja tulla.

Ma olen väljaütlemistes ettevaatlik. Sõnasin selle hooaja eel, et eesmärk on teha parem tulemus kui eelmisel aastal. Ma olen realist. See realistlik siht oli teha paremini ja me tegime seda. Welco oli ju aastaid jo-jo klubi, pendeldades üles-alla. Tahtsime seda muuta ja meeskonda stabiilselt arendada. Lõime klubisse võitva kultuuri, millega vabanesime jo-jo staatusest. See on väga suur saavutus. Ja see võibki heas mõttes olla minu jälg Welcole.

Ma ütlen veelkord. Jube raske on seda kõike enda nimele panna. Kõige suurem austus kuulubki nendele mängijatele, kes on oma aja ja tahtmisega panustanud. Mul oli väga hea koostöö oma staff’iga — Taivo Idavain, Helen Käosaar, Kristjan Mardo, Siim Roops, Karl Joosep Mark. Suur tänu neile ja ka klubi kontoripoolele. Ütlen kindlasti ka aitäh fännidele, nemad kaasnevad selle hea tööga, see on nagu boonus.