Jalgpall vajab omajagu korda. Kedagi, kes näeb, mis värvi kedrapaarist pall välja läks või kui kõvasti kolksusid jalad kokku. Lubage tutvustada - Premium liiga abikohtunik Sandra Nigulis, kes proovib teha kõik selleks, et ühestki mängust suppi ei saaks!

Sandra Nigulis hakkas jalgpalliväljakutel ringi tormama juba 15-aastasena. Toona küll mängijana poolkaitses. Ise naerab ta, et ega see eriti hästi pigem välja ei tulnud. "Minu arust oli mu platsinägemine päris halb," viskab ta sekka. Et mootor oli tal kõva juba siis, mäletavad vast kõik, kes on Nigulise vastu saanud mängida.

Ka läbisaamine kohtunikega oli Nigulisel teatavaks teemaks. Naiste jalgpalli kohta korjas ta pigem sagedalt kollaseid, samas peamiselt oma mänguliste praakide tõttu. "Mu peamised vead tulid lugupidamatusest ehk näiteks tõmbasin mängijaid särgist. Oli vaja lihtsalt rünnak maha võtta ja ega ma midagi muud seal ei mõelnudki. Usuks, et kohtunike suunas olin austav - mida ma nende peale ikka karjun, kui ma ise mängida ei oska!" lõõbib Nigulis.

Ta käis mängijana väljakuil kokku viiel hooajal (2013-2017). Kahel viimasel õnnestus tal platsile joosta ka naiste Meistriliigas, mille osaks oli noortest talendikamatest mängijatest kokku pandud Noortekoondis. Sealses ringis sai Nigulis kanda isegi ka kaptenikohustusi.

Ent ühel hetkel käis mingisugune klõps ära. Neil päevil end ülikooli, töö ja jalgpalli vahel jaganud Nigulis meenutab, et see toimus kord keset mängu, kus pidi jälle tagasi tormama palli võitma. "Enne tagasi töötamist mõtlesin, et ma ei viitsi. Ja siis saingi aru, et kui ma ei taha teha seda 100-protsendilise pühendumisega, siis milleks üldse? Tundsin, et mul on vaja pausi. Ühel hetkel venis see päris pikaks ja ma ei läinudki enam tagasi."

Elu tegi paar aastast sammu edasi, aga kuskil Nigulise mõtete soppides elas jalgpall edasi. Ta leidis enda jaoks hobina saaljalgpalli, kus oli sõbrannaks-tiimikaaslaseks kohtunik. Nigulis mõlgutas talle, et mõtles juba gümnaasiumi lõpus proovida kohtunikutööd, kuid julgusest jäi vajaka. Sõbranna rääkis ta sel korral pehmeks ning aastal 2020 astus Nigulis kohtunike kooli. See oli veel kurikuulus koroonaviiruse esimene aasta. "Nagunii olid kõik kodus. Olin, et okei, ma siis teen midagi kasulikku oma ajaga."

Nigulis meenutab, et mõne kuuga said asjad selgeks ja ta naasis jalgpalliväljakule, lihtsalt uues rollis. Ta naerab, et enamus asju kõlas kohtunike koolis kui uuena. "Kui ma mängisin, siis ega ma reegleid ei teadnud põhimõtteliselt üldse. Vaatasingi, et ahaa, sellepärast teeme ühte või teist asja niimoodi, jah ..." muigab ta.

Peagi oli nool juba vastupidise suunaga - hoopis kohtunikutöö aitas mängimisel kaasa. Nigulis räägib, et kuigi alguses oli fookus ahendatud, sest oluline oli oma kohtunikuülesannetes kindel olla, siis ajaga tajus ta aina paremini, mis toimub ka ülejäänud väljakul. See andis talle endale omakorda mängijatarkust. "Ühel hetkel sain aru, et ma näen isegi natukene väljakut!" naerab endine rahvaliiga saalijalgpallur Nigulis.

Jalgpalliväljak on see koht, kus Nigulis aitab kõrvalt

Nüüdne Premium liiga väikestviisi äss meenutab, et kohtunikuks õppimine võttis aega loetud kuud. Seejärel toonitati, et oluline oleks ruttu saada ka debüütmäng kirja - muidu hakatakse venitama ja tõenäosus debüüdi tegemisest aina kahaneb. Nii märkis Nigulis kalendri roheliseks ja peagi saabuski määramine. Eks algus oli ikka väheke hirmutav, aga sellest tuli lihtsalt üle astuda.

Nigulis teeb ühe üllatava avalduse, kui teatab, et see hirm ei tekkinud mitte eksimuste ees, vaid see on natuke nagu sisse kasvanud. Ta selgitab värvikalt, kuidas iseenesest tootearenduses töötamine toob kogu aeg midagi uut, aga tegelikult talle ei meeldi päris tundmatusse sukelduda.

"See esimene samm on alati olnud hirmus, ükskõik, mida ma teen. Aga ma olengi end siis õpetanud, et pean selle esimese sammu ära tegema - ja siis pole enam midagi hullu," lisab ta.

Kusjuures töö räägib natuke nagu kaasa ka selles, miks on Nigulis peamiselt abikohtunik, aga mitte väljaku keskel vilet andmas. Ta rääkis, et otsustas üsna kohtunikutee alguses ära, et kuna muu elu nõuab niikuinii peaosatäitjaks olemist ning karjääriredel ootab ronimist, siis jalgpalliplatsil ta kõige suuremat rolli kanda ei võta.

"Mõtlesin, et võib-olla see on see koht, kus ma astun sammu tagasi ja aitan kõrvalt. Ma tunnen, et ma olen selles ka hea - mulle meeldib teisi inimesi aidata ning innustada nende potentsiaali," arutleb ta.

Üks poolpõhjus oli muidugi veel. "Ja no ma enda peas mõtlen ka, et ma olen nii lühikene - meeter viiskümmend viis ... Kujutad ette, et teed kuskil Premium liigat ja ütled mängijatele, et enam ei tohi nii teha ja viimane hoiatus!" naerab Nigulis. Samas lisab sekka, et iseenesest pole tal enese kehtestamisega ja mängijatega kontakti loomisega muret.

Mida ühel heal kohtunikul veel võiks vaja minna? Nigulis toob riburadapidi välja julguse otsustada, võime kiiresti kohaneda olukordadega ning eksimuste tunnistamise ja omaks võtmise. Ka füüsiliselt tuleb väljakutseteks valmis olla. "Eks see ole muidugi ka treenitav. Samas tundsin enda teekonna alguses, et jalgpalli mängimine oli mulle väga palju andnud, sest ma juba olin neid sprinte ja kiireid suunamuutusi aastaid-aastaid teinud. Ehk kui sul on mingi väike sporditaust all, siis see annab kindlasti juurde."

25 mängu ja aina lisandub ...

Abikohtunik Sandra Nigulis tegi debüüdi Premium liigas 2023. aasta mai lõpus, kui Pärnu Rannastaadionil kohtusid Pärnu JK Vaprus ja Harju JK Laagri. Nigulise sõnul tuli määramine korraliku üllatusena ning seda suurema rõõmu see endaga kaasa tõi. "Ma olin isegi natuke šokis," räägib ta, "ja see oli väga lahe mäng ka. Kogu see vaib oli nii tore!"

Rohkem kui kaks aastat tagasi olnud mäng, mille Harju võitis varajasest väravast 1:0, läks Nigulise meenutuste kohaselt hästi. "Ma tunnen, et teised inimesed näevad rohkem seda, mida ma oskan ja saan versus mina ise - ma olen endaga hästi kriitiline. See mäng oli mulle endale ka väga heaks tõestuseks," tuli debüüdiga teatav rahu.

"Ja samas olid mu kõrval väga kogenud kohtunikud (peakohtunik Grigori Ošomkov, esimene abikohtunik Veiko Mõtsnik ja neljas kohtunik Reelika Turi - L. J.) ehk mul oli turvaline olla. Teadsin, et ma võin eksida ja see on täiesti okei," lisab ta. Lisaks olid neil päevil esimest hooaega asjatamas ka videokohtunikud.

Kuigi kolmandat hooaega Eesti meeste kõrgliigas tegutseval Nigulisel on kirjas 25 mängu ja uusi aina lisandub, ei tunne ta end veel täieliku kalana vees. Ta nendib, et väike värin on veel sees, samas tunneb ta end väljakule astudes mugavalt. Tänaseks on ta teinud nii Tallinna FCI Levadia kui ka Tallinna FC Flora mänge, aga ka väiksemaid ja teistmoodi põhimõttelisi matše.

Nigulis mõtiskleb, et eks on vahe sees küll, millist tüüpi võistkonnad madistavad. Seda just võtmes, et väga ühepoolses matšis on fookuse hoidmine tavalisest keerulisem. "Abikohtunikuna on lihtsam mängus sees olla, kui see on võrdne võrdsega, sest siis toimub kogu aeg midagi. Aga kui mängivad omavahel ilmselgelt erineva kaalukategooria tiimid, siis võib olla täiesti nii, et terve esimene poolaeg ei toimu mitte midagi ja järsku tuleb mingisugune kiirrünnak. Ehk et fookuse hoidmine olukorras, kus mäng ei ole sinu juures, on üsna korralik väljakutse."

Aga kui palju tajub kohtunik mängu kaalukust? Nigulis vastab, et Eestis on üldiselt ikka teada, mis tabelis toimub ja kellel kui palju kaalul on. Seda, et see omakorda mõjutaks kohtuniku suhtumist mängu, küll ei ole - eesmärk on esineda lihtsalt võimalikult heal tasemel. Küll aga on Nigulisel olemas juunikuu lõpust kontrastne näide: ta käis neidude U19 EM-finaalturniiril, kus tema tehtud nelja mängu sekka mahtus ka poolfinaal.

"Siis ma tundsin küll, et pinge on tavalisest natuke suurem. Aga lõpuks pole seal ikkagi vahet, sest kui ma lähen mängule - vahet ei ole, millisele - siis tahan selle võimalikult hästi ära teha. Millal on kõige parem mäng? Siis kui kohtunikest ei räägita. Ja see on alati peamine eesmärk: teha enda asjad võimalikult hästi ära, mitte keeta mingit suppi kokku, mida pärast haavu lakkudes lürpida tuleb," räägib ta värvikalt.

Naine? Kohtunik!

Peamiselt mõistavad Eesti meeste kõrgliigas õigust ikkagi meessoost kohtunikud, keda on ka lihtsalt rohkem tegutsemas. Olgu kõrvutuseks juures, et naiskohtunike (ja ka naismängijate) osakaal Eesti jalgpallis on umbes 13%. Nigulis on aga üks kuuest naisest, kes on aegade jooksul meeste tippliigas õigust mõistnud. 2004. aastal tegi ukse lahti Maaren Olander-Doyle, viimatiseks liitujaks on Liisa Liesment.

Seda, et mängijad suhtuvad naiskohtunikku erinevalt, on Nigulis kergelt märganud. "Ma tunnen, et pigem austatakse rohkem ja ollakse viisakamad. Keegi midagi vastikut pole küll öelnud," käib ta välja. "Samas, muidugi läbi terve mängu olen ma ikkagi lihtsalt üks kohtunikest. Loeb ka see, kuidas sa ise endasse suhtud - alguses tundsin küll, et oi-oi, ma olen naine ja mis ma siin ikka ..."

Ning ka publikust pole Nigulis midagi negatiivset tajunud. Pahameelt väljendatakse ikka, aga mitte sellepärast, et ta on naine, vaid kohtunik, kelle otsus antud hetkel ühele poolele nii väga ei meeldinud. "Eks ma olen endale ka nii paksu naha kasvatanud, et isegi kui see kommentaar tuleb, siis ega ma seda väga hinge ei võta," lisab ta.

Seetõttu ei tee Nigulis ka suurt vahet, kas ta on esimene abikohtunik ehk vahetuspinkide pool või teine, kes tegutseb tribüüni ees. Torkeid võib tulla igast suunast. "Täielikult end välja lülitada muidugi ei saa, aga midagi hullu ei ole, sest kui fookus on mängul, siis ma ümbritsevat väga ei kuule."

Omajagu loksutamist-harjutamist tahtis alguses ka liputehnika ja kohtunikevaheline kommunikatsiooni, reegleid käib Nigulis aeg-ajalt üle tänase päevani. Ta toob välja, et rahvusvahelisel tasandil on igal sellisel detailil omamoodi kaal. "Kui sul on valida muidu kahe võrdse kohtunike vahel, kellest üks teeb õige tehnikaga ja teise kehaasend pole korrektne, siis on üsna loogiline, kes jääb peale," toob ta näite.

Ka on rahvusvahelisel tasandil oluline teatav inglise keele oskus, sest brigaad võib koosneda mitme eri riigi esindajast. Eestiski vajas eetri kasutamine omajagu harjumist. "Ma alguses ikka latrasin!" naerab Nigulis. "Sest see oli esimene võimalus teiste kohtunikega mängu ajal rääkida. Aga ma proovin ikka hoida eetrit puhtana, sest hea abikohtunik annab infot siis, kui see omab väärtust."

Varupingilt poolfinaali!

Kuuendat hooaega kohtunikutööd tegev Nigulis on tänaseks olnud ametis nii Eesti liigades ja sarjades, rahvusvahelistel noorteturniiridel kui ka naiste A-koondiste mõõduvõttudel. UEFA kohtunikuks tõusis Nigulis aastal 2023, kui Eesti Jalgpalli Liit saatis ta nime Euroopa vutiliitu ja sealt tuli roheline tuli. Ühes sellega täitus Nigulise jaoks üks eesmärkidest.

Juunikuus Poolas toimunud neidude U19 EM-finaalturniir esindas juba järjekordset verstaposti. Kusjuures Nigulis kuulus algselt varunimekirja, kuid jõudis lõpuks välja lausa poolfinaali teenindama! "Kindlasti on see suur au ja privileeg olla finaalturniiril - seal oli vaid kaheksa abikohtunikku," arutleb ta.

Samuti kaheksa koondise osalusel peetaval turniiril tegi Nigulis kolm alagrupimängu, mis õnnestusid hästi ja läbi selle jõudiski ta selles kontekstis paremuselt teisele astmele välja. "See on ikkagi üsna võimas tunne, et põhimõtteliselt tuled varupingilt ja näitad enda oskustega, et sa väärid sellist mängu!"

Lõpuks võitjaks kroonitud Hispaania ja Itaalia matši eel sai Nigulis teist tüüpi hea ende, kui staadionil lasti Tommy Cashi itaaliakeelset eurolugu "Espresso Macchiato". See tekitas nii brigaadis kui eestlannas mõnusa elevuse, mis andis mänguks erilise tõuke. "Mäng ise oli ikka lahe. Eks kui vile tuli, siis käis peast läbi, et siit ju sõltub, kes läheb finaali, aga ega ma sellele mõttele väga kauaks jääda ei saanud. Ja pärast tuli siis see pingelangus, et mida ma just tegin!?!"

Mingis mõttes jättis sügavama jälje aga võõrustajamaa Poola avamäng Itaalia vastu, mida oli Stalowa Wola staadionil jälgimas 2655 inimest (ehk maksimumist tuhatkond vähem). See märgib Nigulise jaoks rekordit. "See on ikka teine asi, kui staadionil on tuhandeid inimesi. Ja Poola fännid on ikka väga lahedad ka - elasid terve mängu kaasa."

Aga milline oleks see kõige-kõigem tipp, kuhu Nigulis jõuda tahaks? Sellele küsimusele läheneb ta teatava ettevaatlikkusega. "Ma tahaksin olla võimalikult hea abikohtunik. Tahaksin nautida jalgpalli ja olla osa suurest mängust ja eks näis, mida pakutakse. Ma pigem tunnen inimesena, et ma ei taha jagada oma unistusi - tahan, et mu teod räägiksid mu sõnade asemel," vastab ta.

Killukese Nigulis siiski pakub, kui jutt läheb nii naiste EM-il kui MM-il ametis olnud Karolin Kaivoja saavutustele. See võiks ju olla ka noorema kolleegi siht?! "Võiks olla, jah," muigab 27-aastane abikohtunik Sandra Nigulis.

Naiskohtunikud Eesti meeste kõrgliigas (Premium liigas) (24. juuli 2025 seisuga):

• Maaren Olander-Doyle - 40 mängu peakohtunikuna ja 2 mängu abikohtunikuna. Tegi abikohtunikuna debüüdi 31. oktoobril 2004 (FC Valga - Viljandi JK Tulevik) ning peakohtunikuna 6. märtsil 2005 (Viljandi JK Tulevik - FC Kuressaare)
• Pille Raadik - 10 mängu abikohtunikuna. Debüüt abikohtunikuna toimus 24. mail 2008 (Tallinna FC Levadia - JK Sillamäe Kalev)
• Triinu Vaher - 9 mängu abikohtunikuna ja 23 mängu neljanda kohtunikuna. Debüüt abikohtunikuna 12. oktoobril 2013 (FC Kuressaare - JK Tallinna Kalev)
• Anni Rahula - 11 mängu abikohtunikuna. Debüteeris 7. novembril 2015 (Tartu JK Tammeka - JK Narva Trans)
• Reelika Turi - 5 mängu peakohtunikuna ja 95 mängu neljanda kohtunikuna, lisaks tegutseb eelmisest aastast Premium liiga abivideokohtunikuna. Tegi peakohtunikuna debüüdi 4. novembril 2017 (JK Sillamäe Kalev - Viljandi JK Tulevik)
• Karolin Kaivoja - 54 mängu abikohtunikuna. Debüteeris 2. novembril 2018 (Pärnu JK Vaprus - Nõmme Kalju FC)
• Sandra Nigulis - 25 mängu abikohtunikuna. Debüüt abikohtunikuna oli 28. mail 2023 (Pärnu JK Vaprus - Harju JK Laagri)
• Liisa Liesment - 5 mängu abikohtunikuna. Tegi debüüdi 22. aprillil 2025 (Nõmme Kalju FC - JK Tallinna Kalev)