Uus klubi, uus algus, teine trenn ... ja ränk põlvevigastus, mis hoobilt su hooaja lõpetab. Tundub uskumatu ebaõnnena, aga täpselt sellise saatusega pidi leppima äärekaitsja Henri Järvelaid, kes kolis mõni päev pärast suvise üleminekuakna avanemist Nõmme Kalju ridadest FCI Levadiasse.

"Õnnetu juhus," alustab Järvelaid ise kirjeldust. Premium liiga sisese ülemineku puhul kehtiva viie päeva reegli tõttu ei oleks ta saanud 9. juuli kohtumises oma endise tööandja Kalju vastu Levadiat niikuinii esindada, aga tollele kohtumisele saabus ta paraku juba karkudel.

"Mängueelne trenn. Jalg jäi kuidagi muru sisse kinni, selle tõttu läks põlv ülepaindesse ja kerge kontakti tulemusena kukkusin kõrvale. Tundsin põlves raksu ja oligi ...  Katki läksid nii põlve külgsidemed kui ka ristatiside," võtab ta juhtunu kokku.

Tegu on 24-aastase Järvelaiu senise karjääri selgelt tõsiseima traumaga. "2017. aastal oli õlaliigese vigastus, aga see on jalgpalluri jaoks kerge asi, jalad on ju töös. Esimene raskem õnnetus ja kahjuks kohe nii tõsine, varem pole mul põlvedega probleeme olnud," tõdeb ta.

Kahe lõikuse asemel pääses ühega

Ometigi võib ta end mõnes mõttes isegi õnnelikuks lugeda, sest tavaliselt tähendaks selline raske topelttrauma ka kahte operatsiooni. Järvelaid pääses tänu enda tarkusele ja teadlikkusele aga ühega. "14. juulil käisin operatsioonil. Sellega läks isegi hästi, kuna hoidsin pärast vigastust põlvel palju külma peal ja vähendasin liikuvust. Seetõttu ei tekkinud põlve põletikku ega vedelikku. Põlve liikuvus oli lõikuse ajaks normaalne," kirjeldab ta.

Nii nõustus ta väikese riskiga, et kiiremini väljakule naasta. "Kaspar Rõivassepaga, kes mind lõikas, otsustasime, et on võimalus teha lõikus ühe korraga. Algselt oli plaan, et teha külgsidemed, siis kaks kuud taastuda ja teha siis korda eesmine ristatiside. Tagumine oli õnneks terve. Eks olid omad riskid, aga need olid praegu nii minimaalseks viidud, et tegime mõlemad asjad korraga ja säästsime kaks kuud," kirjeldab Järvelaid.

See tähendab, et platsile saab ta uuesti joosta umbes-täpselt siis, kui muru kevadel lume alt välja sulama hakkab. "Praegu on hooaja alguseni üheksa kuud ja alla selle ei ole niikuinii väga vahet. Lume peal mängida ei ole kellelegi kasulik, eks ma võtan nüüd taastumisperioodist maksimumi."

Järvelaid aimab, et ees ootab omamoodi keeruline aeg, kuid on selleks valmis. "Tuleb huvitav väljakutse. Kindlasti on õnnelikumaid päevi, kindlasti on õnnetumaid. Tiim on minu jaoks uus, trennides sain ju käia alla nädala. Aga mis muud kui pea püsti ja tuleb edasi panna, kaasa elada saan ikka. Õnneks on taastumise osas Levadia mind abistamas, tunnetan klubi tuge. Siit saab ainult edasi minna - ja siis tugevamana tagasi tulla!" lubab ta.

Miks ikkagi Kaljust lahkuda? "Olid omad põhjused."

Järvelaid on üks paljudest, kes suvises aknas Kaljust lahkunud - keskväljamees Ilja Antonov leidis välisklubi, loobuti ka hooaja esimeses pooles peamiselt pingil istunud kogenud väravavahi Marko Meeritsast ning lootusi mitteõigustanud välismaalastest Djibril Dianessyst ja Anton Eerolast. Ent Järvelaiu minek üllatas enim - ta kuulus hooaja esimeses pooles Kalju põhimeeste sekka, sai kirja 13 mängu ning hiilgas 10. juunil Kuressaare vastu peetud kohtumise lõpuminutitel pea 70 meetrilt löödud väravaga.

Nii oli ka Levadia pettumus sama suur kui Järvelaiul endal, sest temas nähti eeldatavat põhimeest või vähemalt Michael Schjönning-Larseniga vasakkaitsja kohale konkureerijat. "Selge see, et Eesti mõistes teisest suurklubist mängijat tuues ei tooda kedagi niisama ilu pärast. Nii palju ma jalgpallist ikka aru saan!" muigab Järvelaid ka ise.

"Aga Larsen on tublisti mänginud. Tal on noore mehena arenemisruumi ja vahel tuleb ka mõni kehvem mäng ette, samas käib see jalgpalli juurde. Kindlasti ei oleks ma tulnud ja öelnud, et ma võtan su numbri ja puhka nüüd. Oleks tulnud temaga kõva konkurents, see meid ju arendab ja edasi viib," lisab ta.

Kui paluda Järvelaiul kirjeldada lahkuminekut Kaljuga, jääb ta diplomaatiliseks, ehkki kuluaarides on kõneldud kolmandat aastat järjest eurosarjat eemale jäänud Nõmme klubi kimbutavatest palgamuredest. "Ega otseselt mingit viha ega midagi sellist polnud. Kuna mu lepingu lõpuni oli pool aastat, tegi Levadia mulle pakkumise. Arutasin seda pere keskis ja enda peas ning tundsin, et hetkel on see minu jaoks parem lahendus. Edasi oli juba klubide teha, kas ja kuidas see õnnestub. Õnnestus," nendib ta.

"Ju siis Kalju sai piisavalt hea diili, et see oli nende jaoks mõistlik. Ega me kõige kergemal ajal lahku ei läinud - Kalevi mäng (Kalju kaotas eduseisust 1:2 - K. J. K.), paljud mehed on välismaale liikunud ... Kui kõik on superhästi, siis ju ei minda tavaliselt klubist ära. Kindlasti olid minu jaoks omad põhjused, miks ma tundsin, et Levadia on minu jaoks hetkel parem variant. Aga mingit viha kellegi vastu üles ei jäänud," sõnab Järvelaid.