Treeneritööd igatsev Sarapik valutab koondise pärast südant: keegi ei taha elu lõpuni Levadias või Paides mängida (10)
Mõtled Tallinna külje all tegutseva JK Tabasalu peale, ütled Risto Sarapik? Õige mõtteviis, kuigi sel hooajal tuleb leppida sellega, et 53-aastane peatreener on vabaagent.
2019. aasta detsembris teatas Tabasalu, et hinnatud noortetreener Sarapik sai ametikõrgendust, kui tema hoolde usaldati klubi esindusmeeskond, kes toona mängis Esiliiga B-s. Ambitsioonikal ja noorel satsil kulus Sarapikuga kolm hooaega, kuniks tõusti üheskoos Esiliigasse.
Eesti tugevuselt teises liigas figureeris Tabasalu soliidselt, kui hooaja finišijoon ületati 55 punktiga, mis võrdus viienda kohaga, jäädes neljandal real lõpetanud Tallinna Levadia duubelrivistusest maha vaid kahe silmaga. Lisaks sellele kirjutati vägevat karikamuinasjuttu, mis algas juba tunamullu sügisel, kui kaheksandikfinaalis pandi pikali Nõmme Kalju. Mullu kevadel seljatati liigarivaal FC Tallinn, mistap ootas neid poolfinaalis hilisem tšempion Narva Trans, kellele ei antud isegi kümnekesi mängides midagi kergesti, ent üheväravalisest kaotusest polnud sinisärkidel siiski pääsu.
Selle kõige arhitektiks oli Sarapik, kel oli eriline võime talle antud materjali maksimumi lähedaselt ära kasutada. Seetõttu tuli Eesti jalgpalliüldsuse jaoks tänavuse aasta 15. jaanuari uudis üllatusena, kui Tabasalu otsustas uuele hooajale vastu minna teise juhendajaga. 13 aastat kestnud töösuhe lõppes.
"Ütleme nii, et see polnud minu otsus. Tabasalu ei tahtnud minuga jätkata, põhjendades, et treeneritetiim vajab värskust, kuigi meeskond oli esinenud väga väärikalt," sõnas Soccernet.ee-le Sarapik, kes ei soovinud lahkuminekut detailsemalt kommenteerida.
Ta lisas: "Arusaadavalt polnud see uudis minu jaoks meeldiv, sest olin seal klubis nii pikalt tööd teinud. Minu kasvandike pealt on Tabasalu jõudnud sinna, kus nad praegu on. Kahjuks olid neil muud plaanid ja soovid, milles mind ei nähtud."
Kuidas vaatab Sarapik otsa praegusele Tabasalule, kel on pärast Esiliiga 4. vooru kirjas vaid üks punkt, millega paiknetakse viimasel kohal? "Tuleb juurde panna, sest esitused pole väga veenvad seni olnud. Näen neis kõigis potentsiaali, seal on kellega mängida ning tõusta kõrgemale," vastas endine peatreener.
Kuigi Sarapikul on muude asjadega tegemist, millega end hõivatuna hoida, igatseb ta ülekõige treeneritööd. "Mul on olnud erinevatest klubidest pakkumisi, aga päris sellist pole tulnud, mis paneks silmad särama. Ma ei taha minna kusagile ja sealt mõne kuu pärast lahkuda, sest selgub, et see koht pole piisavalt atraktiivne. Tuleb teha kaalutletud otsus.
Ühel hetkel tulen ma jalgpalli kindlasti tagasi, aga see ei juhtu täna ega homme. Hoian silmad, kõrvad ja meele avatuna, kõik variandid on võimalikud. Millise väljundi ja tasemega koht tuleb, seda näitab aeg, mõtteid on igasuguseid," rääkis Sarapik.
Kas teisipäevase Nõmme Unitedi uudise valguses, kus loobuti peatreener Jani Sarajärvi teenetest, võib äkki oodata neilt midagi? "Arvan, et United ei tule mu ukse taha," naeris Sarapik. "Minu poolt on see uks küll avatud, ent arvatavasti otsivad nad mingisugust oma varianti. Kunagi ma olin nende peatreener, aga toona oli see täiesti teine klubi."
Koondist vaevavad mured on lahendatavad
Sarapiku käe all on sirgunud ja meestejalgpallis esimesi samme teinud muuhulgas Eesti tippklubides pallivad või sealt juba välismaale liikunud mängijad: Tallinna Flora äärekaitsja Kristo Hussar, Belgia esiliigaklubi Zulte Waregemi keskväljamees Kevor Palumets, Tallinna Flora ründaja Tristan Pajo, Paide Linnameeskonna poolkaitsjad Oskar Hõim ja Sten Jakob Viidas, Tallinna Kalevi keskkaitsja Georg Pank ning Tallinna Levadia poolkaitsja Nikita Vassiljev. Seitsmest nimest kaks esimest täitsid märtsikuises koondiseaknas Poola ja Soome vastu olulist rolli.
"Vaatan kõigi mänge rõõmuga, nad on väga tublid poisid," lausus Sarapik uhkusega. "Suhtlen nende mängijatega igapäevaselt. Neil on käes aeg, kus on vaja kanda kinnitada, oma koht jõuga endale võtta ja paremaid esitusi näidata."
Kui meeste koondise viimaste aegade esitused on sundinud enamikke pealtvaatajaid peast kinni haarama, siis samas paadis on nendega ka Sarapik. Tema hinnangul on võlurohi selle kõige vastu siiski olemas - parimad pojad peaksid mängima välismaal, mitte kodukamaral.
"Muidugi valutan ma koondise pärast südant, aga sellegipoolest paistab tulevik helgem olema kui see praegu mõnele tundub. Ei ole me nii kehvad midagi," usub Sarapik. "Kui see niinimetatud põlvkondade vahetus ära toimub ... Kõige olulisem on see, et mängijad peavad saama välisklubidesse. See on ju vana dogma, et välismaal saavad mängijad aina tugevamaks."
Ta lisas: "Võime seda Premium liigat siin kodumaal kaifida küll ja ärge saage minust valesti aru, see ongi meie mätta otsast põnev liiga, aga mujal on jalgpall meist meeletult eespool. Pole midagi teha, see on aus vastus. Ükski mängija, kes siin vähekenegi pead tõstab, ei taha elu lõpuni Levadias või Paides mängida. 18- kuni 20-aastaselt tuleb teha sammud siin ja siis edasi minna.
Näiteks Serie C tase, mida kogeb igapäevaselt Georgi Tunjov, on tegelikult ülikõva. Jälgisin hiljuti kohapeal Tristan Koskori mängu, mis on liigaastme võrra madalamal. Kuigi infrastruktuur jääb meie kõrgliigale alla, on isegi Serie D kvaliteet päris kõrge - seal on palju häid noormehi, mängud on võitluslikud ja temperamendist tulenevalt emotsionaalsed. Ja seda kõike näitasid kaks tabelikeskmikku, kes Premium liigast välja ei kukuks."
Ma ei suutnud seda kohta leida.
