20 aasta eest AC Milani ridades mängides Euroopa särama pannud ning ainsa aafriklasena Ballon d'Or'i võitnud George Weah nimetati aasta lõpus Libeeria uueks presidendiks. Milliseid ohverdusi on see aga nõudnud?

Kui ebaõnnestunud nurgalöök üle kõigi AC Milani karistusalas koha sisse võtnud Verona mängijate peade lendas, maandus see kaitsjatele appi tulnud George Weahi jalal. Esimene puude, hiilgav nagu alati, oli laetud vaid ühest mõttest: rünnata. Isegi 80 meetri kaugusel vastaste väravast ei olnud Weahil peale skoorimise teisi kavatsusi.

Keskväljal ümbritsesid teda kolm Verona kaitsjat, aga õnne ning jõulisusega kahasse jättis libeerlane nad elegantselt selja taha, seejärel lükkas Weah palli mööda viimase mehena teda takistama jäänud Eugenio Corinist ja realiseeris külmavereliselt ka üks-üks olukorra, vaatamata sellele, et lõpuvileni oli tolleks hetkeks jäänud viis minutit ja ta oli just täiel kiirusel katnud kogu San Siro rohelise muru.

Need pikslilised 15 sekundit võtavad Weahi olemuse suurepäraselt kokku. Silmipimestav kiirus koos tehnilise pagasi ja oskusega mängida ka kastist väljaspool olid veidi tahumatust briljandist tolleks 1996/97 hooaja hiilgavaks avapauguks teinud valitseva Ballon d'Ori ning FIFA aasta parima mängija auhinna võitja.

Kaasmaalaste silmis oli Weah vereteemantite ja lapssõdurite kõrval Libeeria ainus positiivne ekspordiartikkel, müütiline rahvuskangelane, kes suutis pääseda äärmisest vaesusest ja kes näitas maailmale, et aastaid kodusõja küüsis vaevelnud riigis on veel lootust. Ründetuusa saabudes märkisid Monrovia tollitöötajad ametlikesse dokumentidesse tema nimeks "Kuningas George" või "Suursaadik", tolleaegsed koondisekaaslased on hiljem rääkinud, et Weah oli "jumala kingitus Libeeriale". Kodumaal toimuv ei lakanud Weahit aga ka väljakul kummitamast ning tuntus ei teinud temast puutumatut meest.

1990. aastatel tundis maailm kahe libeerlase nime. Weah oli rahvusvahelise tähelepanu pälvinud oma rõõmutekitavate jalgpallioskuste eest, Charles Taylori julmus jättis varju aga kõik Aafrika verejanulisemad sõjapealikud. Pärast Liibüas Muammar Gaddafi käe all saadud geriljasõjaharidust 1989. aastal Lääne-Aafrikasse naasnud Taylor päästis naaberriigi Elevandiluuranniku aladelt valla Libeeria kodusõja, milles hukkus ligi veerand miljonit inimest.

Taylori väed vägistasid hinnanguliselt kolm neljandikku riigi naistest, pooled ohvritest olid nooremad kui 12-aastased. Taylor sulges kõik Libeeria koolid enam kui kümneks aastaks ja palkas kahurilihaks tuhandeid alaealisi sõdureid, kes saadeti rindele heroiinist ja kokaiinist täis pumbatuna. Surm varitses libeerlasi igal tänavanurgal.

Kolm kuud enne oma kuulsat väravat Verona vastu tundis George Weah, et Taylori hirmuvalitsus oli kestnud piisavalt kaua. "ÜRO peaks Libeerias võimu haarama, võitlevad sõjapealikud tagandama ja meie riigile demokraatlikku valitsemist õpetama," prahvatas vihane Weah New York Timesile oma Milano kodust. Rahvusvahelises meedias konfliktist rääkides oli jalgpallur aga üle astunud Taylori seatud nähtamatust piirist.

Kolm päeva hiljem peatus Weahile kuuluva villa ees Monrovias autokolonn. Kättemaks oli saabunud bensiiniaurude saatel. Taylori saadetud sõdurid käsutasid hoonetes elanud Weahi sõbrad, sugulased ja töötajad välja, vägistasid teiste naiste hulgas ka kaks Weahi teismelist vennatütart ja peksid mehed läbi. Lisaks väärtuslikele asjadele nagu kaamerad, maalid, mööbel ja kaks Weahi autot, võtsid sõdurid kaasa ka mehe isiklikud fotoalbumid ning panid magamistoale tule otsa.

Kuigi Taylor kinnitas rünnakule järgnenud päevadel kategooriliselt, et tema õlgadel süüd ei lasunud, nähti üht tema nõunikku peatselt Monrovia tänavatel sõitmas Weahile kuulunud Mercedesega. Mõned kuud hiljem sai selgeks, et Libeeria inimesed lihtsa valiku - hääl või surm - ette pannud Taylorist saab 1997. aastal riigi president. Noored libeerlased skandeerisid tänaval kurikuulsalt: "ta tappis mu ema, ta tappis mu isa, ta saab minu hääle!" Rünnak Weahi vastu oli olnud selge märguanne: ära räägi teemadel, millest sul aimugi pole.

Nii mõnigi teine oleks seepeale koondisekarjäärile joone alla tõmmanud. Weahi sõbrad soovitasid mehel mitte Libeeriasse naasta, tema naine Clar anus meest ootama, kuni riigis on rahu taastatud. Weah oli aga lubaduse andnud. "Kui inimene põletab silla oma minevikuni, on ta kadunud. Kui silla põletab keegi teine, tuleb sild uuesti ehitada ja sellest üle kõndida," tõdes Weah pärast maandumist Monrovias 1997. aasta kevadel. Libeeria rahvas ootas oma tõelist isa.

Kahe kodusõja ajal hoidis Weah Libeeria jalgpalli ainuisikuliselt elus. Weah hankis koondise mängijatele oma rahakoti toel varustust,  maksis kinni nii nende kui alaliidu töötajate palgad, majutused, lennupiletid - kõik. Tema kontaktide kaudu pääses Euroopasse katsetele mitukümmend Libeeria mängijat, Weah hoolitses ise lennupiletite eest, samamoodi maksis ta Euroopast koondise mängudele lennanud mängijate transpordi eest.

Jõulude ajal oli Weahil kombeks võtta pangast kümnete tuhandete dollarite kaupa raha ning jagada seda väikestes kupüürides oma kodukoha inimestele. "Ta on jumala poolt määratud," rääkis koondise ründaja Frank Seator uue aastatuhande alguses Sports Illustratedile. "Ta on otseselt ja kaudselt aidanud miljoneid inimesi. Meil on ametnikke, kellel on raha ja kes ei anna mitte midagi ära. Tema käib linnas ringi ning jagab oma rikkust inimestega."

Vahetult pärast kodusõja puhkemist 1990. aastal juuris Weah Libeeria koondise koos alaliiduga mullast ning taasistutas riigi jalgpallielu Elevandiluuranniku pealinna Abidjani. Ka seal jätkas Weah haiglaid külastades ning patsientidele kingitusi tehes abi osutamist. Veidi enne seda kolis üks noor Elevandiluuranniku poiss Abidjanist tagasi Prantsusmaale oma onu juurde elama, tema vanemad liitusid poisiga aasta hiljem ja tõid endaga kaasa lood Weahi heldusest. Pole mingit kahtlust, et jutud jätsid noorukile sügava mulje, sest tänasel päeval on Aafrika legendist eeskuju võtnud Didier Drogba Elevandiluurannikul sama kõrges hinnas kui George Weah Libeerias.

Elevandiluurannik oli just alistanud Sudaani ning esimest korda ajaloos kindlustanud koha maailmameistrivõistlustele, aga tähistamise asemel mõlkus riietusruumi kogunenud koondise mängijatel meeles midagi tähtsamat. Kaamera läks käima, kapten Cyril Domoraud andis Drogbale mikrofoni ning kõik vaikisid. Kohe oli sündimas ajalugu. "Elevandiluuranniku mehed ja naised," alustas Drogba. "Täna tõestasime, et meie riigi elanikud suudavad koos elada ning ühise eesmärgi nimel koostööd teha. Me lubasime, et pidustused ühendavad inimesed. Täna palume teid" - kogu koondis langes riietusruumis põlvili - "andestage, andestage, andestage. Me ei tohi sellisel moel sõdida. Pange relvad käest ja pidage valimised. Kõik muutub paremaks."

Tolleks hetkeks 2005. aasta oktoobris oli pea kolm aastat kestnud Elevandiluuranniku esimene kodusõda nõudnud ligi 3000 inimese elu. Drogba kõne pani aluse valitsuse ja mässuliste vahelistele läbirääkimistele, mille järel sõlmiti lühike vaherahu. Kaks aastat hiljem oli toona Londoni Chelsea eest laineid lööv Drogba jälle tähelepanu keskpunktis, kui suutis riigi presidenti Laurent Gbagbot veenda Aafrika Rahvaste Karika valikmängu Madagaskari vastu ümber viima mässuliste pealinna Bouakesse. Drogba ühiskondlikku ja poliitilist mõju selles 23 miljoni elanikuga riigis on raske üle hinnata. Kõik teavad teda ja tema missiooni.

"See ei ole mu kohustus," rääkis Drogba Telegraphile 2012. aastal pärast ühe haigla avamist Abidjanis. "Mitte kuskil ei ole kirjas, et ma pean seda tegema. Ma teen seda teades, et ei tunneks midagi sellist ei Prantsusmaal, Inglismaal ega kuskil mujal. Ma olen õnnistatud, sest minu häält kuuldakse veidi rohkem kui teisi hääli. Kui ma midagi vajan, võin presidendile helistada, aga ma eelistan asjade nimel üksi võidelda." Elevandiluuranniku kõigi aegade suurim väravakütt on tõdenud, et välismaal elatud aeg on aidanud tal Aafrikas toimuvat näha objektiivsemalt ning üheaegselt nii "poja kui külalise" silme läbi.

Mitmete Lääne-Aafrika ekspertide sõnul on vaid aja küsimus, mil alanud aasta lõpus saapad varna riputav Drogba Weahi jälgedes astub ning oma riigi presidendiks kandideerib. Ka teises Libeeria naaberriigis Sierra Leones, kus toime pandud sõjakuritegude eest Charles Taylor 2012. aastal viimaks pooleks sajandiks trellide taha mõisteti, on poliitiliste ambitsioonidega silma paistnud riigi kõigi aegade parim jalgpallur Mohamed Kallon. Hulgaliselt rõõmuhetki pakkunud väravad ja kohalike palav, ülistav armastus on kahtlemata meeldivaks pagasiks. On see aga piisav, et mitmete erinevate probleemide käes siplevaid Lääne-Aafrika riike edasi aidata?

Kui Weah 2005. aastal esimest korda Libeeria presidendiks kandideeris, ei olnud ta veel keskkooligi lõpetanud. Tema bakalaureusediplom pärines Inglismaale registreeritud "diplomiveskist" ning kui Libeeria ajaleht Observer selle avastas, käis Weah vargsi oma koolitee lõpuni ning omandas hiljem Floridas ka ärikraadi. Tema poliitilised vastased on aga olnud Libeeria ajaloolisest eliidist - Harvardi, Stanfordi, Yale'i vilistlased. Raamatutarkuse puudumine ei ole Weahit heidutanud, pigem vastupidi.

"Nad ei ole Libeeriat kunagi edasi aidanud," rääkis Weah New York Timesile kõrgelt haritud poliitikutest. "Nad pole iial loonud töökohti, ehitanud koole ega haiglaid. Praegu vajab Libeeria tavalisi, vooruslikke inimesi, inimesi, kes suudavad ja tahavad Libeeria parimates huvides tööd teha. Me ei vaja kraadidega inimesi." Economist kirjutas igatahes aasta lõpus, et pärast seda, kui Weah 2014. aastal senaatoriks valiti, on ta parlamendis olnud nähtav harvemini kui kuuvarjutus. Samuti pole ta ise välja käinud ühtegi seaduseelnõu. Palju pole teada sellegi kohta, mida Weah presidendiks saades konkreetsemalt ette võtma hakkab.

Kohalikud teavad rääkida, et palees, millesse George Weah end peatselt sisse seab, kummitab. See on Monrovias üldlevinud teadmine. Tööliste sõnul kostvat koridorides õhtuti aplaus, justkui oleks mõni manalateele läinud riigipea äsja oma kõne lõpetanud. Lääne-Aafrika riigi eelmine president Ellen Johnson Sirleaf leidis 2006. aastal paleesse kolides eest mustaks võõbatud aknaklaasid ja kontorilaele maalitud Jeesuse, ümbritsetuna kuldsete trompetitega inglitest ja keerubitest. Kui Sirleaf palus töölistel lagi üle värvida, ei olnud mehed sellega nõus. Hoonest, mille seinte vahel on korda saadetud nii palju musta maagiat, ei saa ju ometi Jeesust eemaldada.

1980. aastal mõrvati Libeeria toonane riigipea William Tolbert presidendile mõeldud magamistoa all asuvas ringikujulises puhkeruumis. Seintel ja põrandal oli nii palju verd, et riigipöörde läbi viinud Samuel Doe keeldus sinna minemast ka pärast põhjalikku puhastustööd. George Weah teab kõiki neid lugusid reetmisest ja vägivallast. Vägagi hästi. Kui ta presidendiks vannutatakse, saab tema paremaks käeks Charles Taylori eksabikaasa Jewel Howard Taylor. "Inimesed armastavad teda, ta oli Libeeria ema," tõdes Weah lihtsalt. Sügisel kirjutasid mitmed väljaanded, et Weah on telefoni teel näpunäiteid saanud Suurbritannias vanglakaristust kandvalt Taylorilt endalt. Mehelt, kes hävitas 20 aasta eest kõik Weahile kuuluva.

Kui Weah rääkis NY Timesile oma esimese kandidatuuri ajal 2005. aastal, võrdles ta poliitikat jalgpalliga. "Igaüks paneb oma meeskonda kokku," tõdes ta. Võidu nimel tuleb mängida igasuguste inimestega ning võit on Weahi ja tema kaasmaalaste jaoks esmatähtis. Presidendiamet on tema jaoks lihtsalt eduka jalgpallurikarjääri pikendus. Neis Lääne-Aafrika riikides on elust suurem kuulsus justkui tulirelv, aga kui see valedesse kätesse satub, võivad tagajärjed niigi kannatanud elanike jaoks olla kurvad.

Kui selgus, et Weahist saabki Libeeria järgmine president, oli üks esimestest õnnitlejatest Didier Drogba. "Tänan sind toetuse eest," vastas Weah sotsiaalmeedias. "Me oleme mõlemad oma inimeste saatusest teadlikud. Astu minuga sama teed."