"Kui esimest korda Eesti noortekoondise juurde tulin, hakkasid kõik minuga automaatselt inglise keeles rääkima. Kui selle peale muigasin ja eesti keeles vastasin, läksid kõigil silmad suureks!" meenutab 19-aastane Berliini Hertha poolkaitsja Soufian Gouram mõne aasta tagust esimest kokkupuudet Eesti jalgpalliga.

Tõepoolest - väliselt ei reeda justkui miski, et tegu oleks Eesti jalgpalluriga. Tõmmu pruunide silmadega poiss muljetavaldatavalt pikkade lokkidega, võõrapärase nimega, väljakul ülimalt tehniline ja osav. Kogu elu elanud Berliinis. Aga suus on puhas eesti keel!

"Isa on mul pärit Marokost ja kuna seal oli raske elu, kolis ta Berliini. Minu Eestist pärit ema õppis parasjagu Berliinis ülikoolis. Nii nad kokku said," räägib Gouram oma põnevast perekondlikust taustast. "Ema hakkas minuga kohe eesti keeles rääkima, kuna ta saksa keelt ei osanud. Isa kaudu rääkisin lapsena ka araabia keelt, aga ühel hetkel andis isa alla ja nüüd suhtleme saksa keeles. Nüüd ongi nii, et Berliinis on igapäevaelu saksa keeles. Ema räägib minuga eesti keeles, mina vastan saksa keeles. Käisin lapsena isegi araabiakeelses koolis, aga nüüd olen peaaegu kõik ära unustanud. Lausetest saan aru, aga rääkida enam ei oska. Kahjuks!" Vaat siis kompotti!

Eestis on Gouram lapsest saati käinud hea meelega igal suvel - tema vanaema elab tänaseni Suure-Jaanis.

Võiks arvata, et Saksamaal üles kasvanud lapsena ei olnudki Gouramil muud valikut kui hakata ühel hetkel jalgpalli mängima, kuid tegelikult oli tema jalgpallitrenni minek suuresti isa Muhamedi suunis. "Olin nelja-aastane, kui isa mind jalgpallitrenni kohale tiris. Hakkasin nutma, ei tahtnud mängida, aga lõpuks ikka mängisin," muheleb Gouram. "Isa oli mul samuti kunagi jalgpalli mänginud, mitte küll väga tipus, aga siiski korralikul tasemel, Saksamaa tugevuselt viiendas liigas. Ta oli kuus aastat mu treener ja õpetas mulle kõike, mida täna oskan."

Tehniline, aga aeglane!

Keskpoolkaitsjana tegutsev 185-sentimeetrine Gouram kirjeldab end tehnilise mängijana, aga ei varja ka puudusi.

"Olen vasakujalgne, paljud ütlevad, et juba seetõttu olen automaatselt natuke tehnilisem! Oma plussiks pean seda, et mängin targalt ja proovin vaadata, kus ruumid on, kuhu palli sööta," analüüsib Gouram.

"Kõige suurem miinus on aga see, et olen väga aeglane! Võib-olla on see vigastuse tõttu, võib-olla oli natuke juba enne seda, aga palliga ma pigem ei jookse, vaid proovin palli pigem teistele jagada."

Kui vastane mängib kaitsvamalt. on Gouram koduklubi Hertha duubeltiimis reeglina alumise poolkaitsjana dispetšeri rollis, Kõrgemalt pressivate vastaste vastu on ta aga pigem number kaheksa või kümme, et liinide vahel keerata ja kiirelt ettepoole sööte leida. Samasugust rolli näeb tal Eesti U21 koondises ka Jani Sarajärvi. 

View this post on Instagram

A post shared by Soufian Gouram (@jojo_s.g)

8000 inimese eest 500 ette

Erinevatest Berliini noorteklubidest jõudis Gouram kuus aastat tagasi Berliini Herthasse, kus on läbi erinevate noortemeeskondade lõpuks jõudnud klubi duubeltiimi, mis mängib riigi tugevuselt neljandal tasandil Regionalligas - samal tasemel pallib ka näiteks Kölni duubel, mille ridadest leiame A-koondislase Patrik Kristali. Kui Kölni esindustiim tõusis selleks hooajaks tagasi Bundesligasse, siis Hertha on viimased paar hooaega mänginud Saksamaa esiliigas.

"Regionalliga pole üldse lihtne liiga! Minu jaoks on see kõigele lisaks ju esimene kord meeste vastu mängida, mis vajab natuke harjumist. Esimesed kolm-neli meeskonda on meie liigas väga head ja võiksid vabalt ka tugevuselt kolmandas liigas või isegi esiliiga tagumises otsas olla. Ja neil on ülipalju fänne, igal mängui käivad tuhanded inimesed kohal!" muljetab Gouram. "Tagumine kolmik on ehk natuke nõrgem, aga kohad 5.-15. on kõik sellised meeskonnad, kelle vastu tuleb iga punkti nimel meeletult võidelda."

Kui näiteks Patrik Kristal on rääkinud, et ka Kölni duubeltiimi mänge tulevad klubi ultrafännid aeg-ajalt vaatama ja toovad sellega tribüünidele mitmetuhandepealist toetust, siis Herthas on asjad sellega nigelamad. Gourami sõnul tuleb neil sageli isegi kodumängudel end kui võõrsil tunda. "Meil oma fännibaasi sisuliselt pole - rahvast on tribüünidel palju ainult siis, kui vastastiimi fännid tulevad."

Liigasiseselt kõiguvadki publikunumbrid päris palju - Hertha duubli kodumängudel on publikuarvud tavaliselt Premium liiga tasemel, nende käimasoleva hooaja esimesel võõrsilmängul Jena Carl-Zeissi vastu läks aga protokolli 8062 pealtvaatajat.

Sel hooajal on Eesti noortekoondislane Hertha duubli kuuest mängust kaasa teinud viies. Ainus puudumine tuligi koondise tõttu, sest Hertha pidas oma seni viimase liigamängu eile õhtul. Enne seda kuulus ta neljas mängus järjest algkoosseisu.

Hertha esindusmeeskonnale Gouram veel paraku väga lähedal pole. "Kahjuks pole veel nendega trenni teha saanud, aga loodan, et varsti tuleb võimalus. Probleem on ka selles, et kui tuled duublist esindusega trenni, siis treenerid isegi ei vaata sind, oled lihtsalt keha, kes mõnd vigastatud mängijat asendab. Selleks, et silma paista, tuleb viis väravat lüüa, alles siis hakatakse vaatame, et kes sa selline üldse oled," naerab Gouram. "Pealegi toodi esindusse nüüd ka palju uusi mängijaid. Nad tahavad väga tagasi Bundesligasse tõusta."

Üle 500 päeva pausi

Ku paberil on Gourami teekond Herthas olnud kena ja lineaarne - noortevõistkonnad, U17, U19 ja nüüd duubeltiim -, siis tegelikkuses jäi tal üsna värskelt sisse poolteise aasta pikkune mängupaus. 2023. aasta suvel avaldunud tervisemure osutus sedavõrd painavaks, et sisse tuli meeletult pikk mängupaus - 2. septembril 2023 peetud kohtumisest järgmise sai Gouram pidada alles tänavu 2. veebruaril ehk täpselt 17 kuud hiljem.

Kurja juureks oli sportlasi aeg-ajalt vaevav ülekoormusvigastus osteitis publis ehk eesti keeles häbemeliidusepõletik. "Ma ei teadnud ise ka, kas ma üldse saan uuesti jalgpalli mängida!" meenutab Gouram pimedamaid aegu. "See algas nii, et mul olid pidevalt küll puusa- ja kubemepiirkonnas mingi valu, aga ma ei tegelenud sellega - mõtlesin, et mis seal ikka, läheb üle. Aga ei läinud üle, läks hoopis kogu aeg aina hullemaks."

Samasugune tervisemure võib teinekord osutuda suisa karjääri lõpetavaks, mistõttu tuli olla väga ettevaatlik. Operatsioonile otsustas Gouram mitte minna, sest sel juhul olekski olnud lahtine, kas ta saab üldse jalgpallurikarjääriga jätkata.

"Saksamaal ei ole päris nii, et kui saad 15-16-aastaseks, siis mängid kohe Premium liigas - seal tuleb ikka noorteklassid läbi teha. Berliinis on neli miljonit inimest, kõik poisid tahavad jalgpalluriks saada. Võid linnas ringi jalutada ja näha suvalistel platsidel megatalente, keda aga keegi ei aita! OIin U19 klassis ainult viis mängu mänginud, kui pidin pika pausi tegema. Pidevalt käisid mõtted peast läbi: kas ma saan üldse edasi mängida? Ja kui tagasi tulen, siis millisel tasemel ma olen?"

Õnneks on nüüd olukord tunduvalt paranenud. Puusapiirkond annab aeg-ajalt küll pisut tunda, kuid see läheb reeglina kiirelt üle. Vahepealse poolteise aasta jooksul pidi Gouram end vormis hoidma jõusaaliharjutustega ja oma lõbuks korvpalli mängides. "Visata ju ikka sain, aga joostes teravamaid liigutusi teha ei saanud. Jalgpalli ei saanud ma aga vahepeal üldse mängida."

Häberli kutse tuli õnnetul ajal

Tolle hetkeni vaid U17 ja U19 koondises mänginud Gouram oli üks nendest nimedest, kelle Thomas Häberli esialgu 2024. aasta jaanuaris A-koondise nimekirja lisas. Eelpool kirjeldatud vigastus tõmbas aga sellele plaanile kriipsu peale. "Rääkisin küll füsioterapeudi ja agent Harri Ojamaaga, et suva - võtan tabletid sisse ja mängin! Kui aga proovisin natuke liigutada, siis oli juba selge, et ikka on nii valus, et see pole võimalik. Oli küll kahju, aga tean, et kui hästi mängin, tuleb veel üks võimalus."

Jalgpallitrennidega sai Gouram taas alustada alles tänavu jaanuaris, kuid leidis kiirelt taas mängurütmi. "Isa ütles mulle ka, et tehnika ja jalgpalliline mõtlemine, kuidas ruumis liikuda - seda ei unusta. Ainus mure oli füüsilise poolega - olin aeglane ja võhma oli vähe, pärast trenne lausa kukkusin voodisse. Hooaja lõpus olin aga juba U19 meeskonna kapten. Treener usaldas mind ja sain temaga väga hästi läbi."

Ka sel hooajal duubeltiimi juures on Gouramil treener, kes talle väga hästi tuttav. "Tean teda juba väga-väga kaua ja ta teab hästi ka minu isa, seetõttu ta kohe uskus minusse ja sain algusest peale palju mänguaega. Konkurents on meil aga kõva, minu positsioonile on seitse mängijat. Kui ma poleks mõned voorud tagasi ühes mängus kaht väravat löönud, oleksin ehk järgmised mängud hoopis pingil olnud!"

U21 koondisega kaks tugevat mängu

Pika mängupausi järel on Gouram nüüd esimest korda tagasi ka Eesti noortekoondise juures - nüüd esmakordselt Jani Sarajärvi juhendatavas U21 koondises. Meeskonda ootab lähipäevil ees kaks kodust EM-valikmängu Šveitsi ja Islandiga.

"Kui võidame kahest mängust ühe, oleks see juba suurepärane. Aga oleme noortekoondis ja noortekoondistes võib kõike juhtuda. Olen noortes nii palju näinud seda, kuidas väiksemad suuremaid hammustavad, kuidas Luksemburg Prantsusmaad võidab, nii et kõik on võimalik. Kolm punkti võiks ju ikka saada, neli oleks juba super!"

Eesti ja Šveitsi U21 koondised kohtuvad reedel kell 19, Eesti ja Island esmaspäeval kell 19. Mõlemad mängud toimuvad Kadrioru staadionil ja on otsepildis nähtavad Soccernet TV-s.

Pikemad unistused on Gouramil seotud aga kõrgel tasemel jalgpalli mängimisega. "Muidugi unistavad kõik kõige tugevamatest liigadest.  Mina olen selles suhtes avatud - tuleb olla ka realistlik, minna samm-sammult. Tahaksin jõuda Belgiasse või Hollandisse - suur unistus oleks mängida Eredivisies. See oleks super!"