3 x Ojamaa - vennad iseendast, üksteisest ja jalgpallist (5)

Vennad Ojamaad - Henrik, Harri ja Hindrek. Foto: Brit Maria Tael

Nii Henrik (29) kui ka Hindrek Ojamaa (25) otsustasid sel talvel teha karjääriredelil kannapöörde ja naasta kodumaale. Kui Henriku jaoks on Eesti kõrgliiga sootuks uus kogemus, siis Hindrek on sellega hästi tuttav. Kuid et kaks Ojamaad on hea küll, aga kolm Ojamaad veelgi parem, siis võttis Soccernet.ee kampa ka venna Harri (32) ning juttu jätkus kauemaks.

Kui Henrikust ja Hindrekust said tippjalgpallurid, siis noorteklassis oli ka kõige vanem vend Harri andekas tulevikulootus. Tema vutikarjäärist küll asja ei saanud, aga jalgpalliga jäi mees seotuks. Nüüd on ta üks Eesti nimekamaid jalgpalliagente, kes aitab paljusid Eesti tippmängijaid. Tema käe alt on välismaale läinud näiteks Erik Sorga, Joonas Tamm, Vladislav Kreida, Vlasi Sinjavski ja paljud teised.

Kuigi vendade vahele on sageli jäänud sadu kui mitte tuhandeid kilomeetreid, siis ollakse ikkagi väga lähedased. "Kui tihti me just kokku saame, aga telefonitsi oleme igapäevaselt ühenduses," selgitab Henrik. Harri aga lisab, et peaasjalikult arutatakse igapäevaselt omavahel jalgpallis toimuvat, kuna muud asjad nii kiirelt ei muutu.

REKLAAM

Kas vanuse kasvades on see jalgpalli- ja muu jutu suhe muutunud ka?

Harri: Jah, muidugi on. Kõik on küll palju vanemaks saanud, aga iseenesest on see kogu aeg nii olnud, et me suhtleme väga tihti ja räägime kõigest. Väga täpselt teame, mis peres kellelgi toimub. See on kogu aeg nii olnud. Samas on ka jalgpallijuttu kogu aeg olnud, aga võib-olla on viimastel aastatel kümme protsenti jalgpalli arvelt muutunud.

Kui suured jalgpallifännid te tegelikult olete?

Hindrek: Eks ikka jälgime, kui mängitakse Meistrite liigat või midagi sellist. Alles üks päev käisin Harri juures ja vaatasime Manchester United - Liverpooli mängu. Kuna me oleme nüüd kõik Eestis, siis teeme ühiselt asju rohkem.

Harri: Hindrek, kui sa eelmine aasta Soomes olid, siis sa vist vaatasid peaaegu kõik Premium liiga mängud ära?

Hindrek: Jah, neid ma ikka jälgisin kogu aeg. Kui meil endal samal ajal mängu polnud, siis ikka vaatasin.

Ehk olete jalgpallifännid kah? Kui te jalgpallurid ei oleks, siis mänge vaataksite ikka?

Hindrek: Ma arvan küll, jah. Ikka.

Henrik: Kui me räägime omavahel, siis tavaliselt arutleme, mis näiteks minul või Hintsil trennides ja mängudes toimub. Jalgpalli jälgime küll, aga enda puhul tunnetan, et vaatan viimastel aastatel pigem seda liigat, kus ma ise parajasti olen, mitte Premier League'i või Bundesligat.

Harri, sina vist vaatad eestlastest üldse kõige rohkem jalgpalli? Vähemalt kõige huvitavamat jalgpalli.

Harri: Mu vennad on selles asjas kogu aeg mängijana ise sees, mis on vaimselt vähe teistsugune asi. Mina suudan jalgpalli mõnes mõttes siiamaani fännina vaadata. Ma pole küll kirja pannud, aga arvan, et Premium liiga hooaja jooksul jääb mul umbes 15-20 mängu vaatamata. 

Kiire matemaatiline tehe: kui õnnestub ära pidada traditsiooniline 36-vooruline hooaeg, siis toimub kokku 180 mängu. Ehk siis Harri Ojamaa vaatab aastas Premium liigat umbes 160-165 kohtumist. See on 14 400 minutit Premium liiga jalgpalli.

Kust sa selle aja leiad? Sa pead ju jälgima ka seda, mida su hoolealused välismaal teevad. Pereelu ei saa ka ära unustada.

Harri: Kui mul on valida Eesti liiga mäng või Meistrite liiga mäng, siis valin alati Eesti. Viimastel aastatel on nii juhtunud, et kuna jalgpalli on väga palju, siis on jäänud Meistrite liiga vaatamist palju vähemaks. Näiteks, kui isegi sellised suurklubid nagu Real Madrid ja Milano Inter mängivad omavahel alagrupis, siis ma pigem ei vaata. Nagu ütlesin ka eelnevalt, siis lisaks sellele, et see on mu töö, siis on jalgpall minu jaoks ka kirg ja hobi. Ajaga on üldiselt nii, et probleem pole aja puuduses, vaid valikutes, tuleb aega õigesti planeerida.

Kas sa vaatad kõik Karol Metsa mängud Rootsis ja Saudi Araabias ära, samamoodi näiteks Mattias Käidi mängud Domžales?

Harri: Karol Mets enam minu mängija ei ole, aga suhtlen temaga ikka ja tahan näha, mida eestlased teevad. Seda ma vaatan InStati programmist, kus ma ei pea täismänge vaatama. Minu mängijate puhul tuleb muidugi sisse ka täismänge. Kuna välismaal on praegu mängijaid vähem, siis on seda lihtsam teha. Tavapärane on olukord, kus vaatan mitut ekraani korraga - ühes käib Premium liiga mäng ja teises näiteks Joonas Tamme mäng Ukrainas.

Kas sa vaatad Erik Sorga mänge otse või järele?

Harri: Kuna suhtlen temaga tihedalt, siis ma tean ette, kas ta alustab või mitte. Kui ta alustab, siis ma pigem vaatan laivis, aga niisama ma öösel kell 3 D.C. Unitedit 88 minutit ei vaata, et näha, mida ta seal lõpus viis minutit teeb. Pigem siis vaatan järgmisel hommikul ainult tema momendid InStat'ist üle.

2007. aastal läks Henrik Ojamaa Florast maailma avastama. 14 aastat hiljem on ta kodus tagasi. Foto: Brit Maria Tael

Henrik: Harriga on täitsa tavaline see, et kui helistada ja küsida, mis ta teeb, siis ta vastab, et "ah, ma praegu siin U17 Eliitliiga mängul - siin pidi üks hea vasakujalgne olema, vaatan, mis ta teeb".

Hindrek: Samas mul on küll vahepeal nii, et kui endal on tihe periood, siis ei viitsi vaadata. Läheb paljuks.

Kuidas end sellest välja lülitada?

Henrik: See tuleb täitsa loomulikult. Kui oled väsinud, siis lihtsalt ei tõmba jalkat vaatama ja tahad teha muid asju. Lihtsalt ei vaatagi jalgpalli.

Kui lähete vanematele külla, siis tuleb ikka veel jalgpall jutuks?

Harri: Pigem on seda vähe ja räägitakse muust asjast. Vanematel on ju poegadeks kaks proffi ja mina olen ka terve elu jalgpallis tiirelnud. Ma kujutan ette, et see on neile päris väsitav. Nad teavad, et Eesti mängijal võib välismaal üllatusi ette tulla ja neil on ka raskeid aegu olnud. Räägin praegu küll vanemate eest, aga ma arvan, et nii on. Isegi isal on vist natuke vähemaks jäänud seda jälgimist?

Henrik: Kui ma kuskil pingile jään, siis see pole veel maailmalõpp, aga nemad muretsevad rohkem kui ma ise, sest nad tahavad meile parimat. Kindlasti elavad nemad ka seda väga läbi, kui meil on raskem periood.

Hindrek: Isa saab vist kõige rohkem infot Harrilt. Kui meil mäng on, siis teeb Harri kiire analüüsi ära ja helistab isale.

Kas sellisel hetkel läheb isale filtreeritud tekst või aus ülevaade? Kui Henrik jätab tühja löömata, siis kuidas sa sellest räägid?

Harri: Väikse filtriga ikka. Kui ta tühja jätab löömata, siis küll see meediasse jõuab. Päris nii ei saa öelda, et ta lõi tegelikult värava, aga muidugi väike filter on ikka vahel. Kui oli väga kehv mäng, siis ma ei saa omalt poolt seda veel rohkem võimendada ehk siis mängujärgne kõne isale on mul alati hea enda emotsioonide kontrollimise koht. Jalgpall on üldse selline mäng, mis tekitab palju emotsioone, eriti vanematele. Ma arvan, et meie vanemad on välismaa osas juba väikest viisi jalgpallieksperdid. Asi on läinud palju rahulikumaks ja teatakse, mida oodata.

Mida teie vanemad üldse igapäevaselt teevad?

Henrik: Isa on advokaat olnud terve oma professionaalse elu ja emal on ka samas vallas kõrgharidus.

Henrik Ojamaa on küll Flora kasvandik, aga Eesti meistriliiga debüüt on tal veel tegemata. Derbysse läks ta omal ajal duubli mängude pealt. Foto: Jana Pipar / jalgpall.ee

Harri: Nad olid samal kursusel. Minu arust oli nii, et ema oli kursusel tulemuste järgi esimene ja isa teine. Alguses läks isa tööle prokuratuuri ja pärast seda jätkas advokaadina. Kuna neil on neli last - meil on veel kõige noorem õde -, siis jäi ema lastega koduseks. Ta on õigusalaselt aidanud küll, aga praegusel hetkel ta igapäevaselt tööl ei käi.

See oli siis puhas juhus, et kõik poisid läksid järjest jalgpalli peale?

Henrik: Mina vist käisin kõigepealt mõne trenni hokis. Kas sa ei mänginud alguses tennist, Harri?

Harri: Mina käisin korvpallis, tennises ja ujumas. Korvpall mulle ka iseenesest meeldis, aga mingi aasta me läksime vist peaaegu koos jalgpalli? Jan Važinski oli veel treener.

Henrik: Sina vist hakkasid mängima ja ma tulin pool aastat hiljem sinna samasse gruppi.

Kohe läksid kolm aastat vanematesse?

Henrik: Jah.

Harri: Ma räägin sellest nii palju, kuna mul on tunne, et ma mäletan neid asju natuke paremini. (Naerab). Mina tegin aasta vanematega, kuni ma olin vist 14 või 15. Ehk siis sa treenisid isegi neli aastat vanematega. Liigat mängisid kolm aastat vanematega.

Henrik: Jah-jah, mäletan, kui Männikul mängisime. Ken [Kallaste] oli ka meie võistkonnas. See vanematega treenimine andis toona ikka väga palju mulle juurde. Kui tavaliselt on sellises vanuses väga hea mängija teistest füüsiliselt üle, siis mul ei saanud seda olla, kuna ma mängisin endast palju vanematega. Tuli olla muudes asjades parem, et hakkama saada. Mind ainult sellepärast satsis ei hoitud, et ma olin niisama tore poiss. Oma koha mängisin ma ikka välja.

Harri: Jah, kindlasti. Ma mäletan, et kui oli periood, kus 1987. aastal sündinud poistel oli kuskil 14-aastaselt kasvuiga - Marko Arge ja Andres Koogas näiteks -, siis sina olid samal ajal 10. Ma mäletan väga hästi, et see oli sul ikka puhtalt tahtejõu pealt tegemine. Päris raske oli seda kõrvalt vaadata - suuruste vahe oli märgatav. (Naerab).

Henrik: Jah, kui osad hakkasid kasvama ja mehistuma, siis tuli see vahe ikka päris korralikult välja.

Hindrek: Mina vist läksin otse jalgpalli. Kui ma olin umbes kaheksa, siis tegin jalka kõrvalt kergejõustikku. Hokis ega kusagil ma ei käinud, läksin otse jalgpalli.

Henrik: Sa olid vist alguses väravas?

Hindrek: Jah, ma olin vist kaks või kolm aastat väravas. Siis mõtlesin mingil hetkel, et ei viitsi seal enam seista.

Kuidas üldse satub 7-aastane poiss väravasse?

Hindrek: Ma ei mäletagi. Äkki sellepärast, et ma olin ju teil väravas, et te peale saaksite lüüa?

Hindrek Ojamaa alustas väravavahina, aga siis otsustas, et ei viitsi seal enam seista ja tahtis platsile pääseda. Foto: Brit Maria Tael

Harri: Sa olid ikka julge kah. See on sul siiamaani alles, et su valulävi on ikka päris kõrge. Korralik tank oled. Ma mäletan, kui sa kunagi Levadia eest Paide vastu said löögi kätte.

Hindrek: Jah, luumurd oli. Mängu päris alguses sain.

Harri: Mängisid vist poolaja lõpuni ja siis vaheajal öeldi, et kuule, päris nii ei saa.

Hindrek: Mäletan seda päris hästi. Ma tahtsin mängida, sest läks üpris hästi, aga auti oli vastik visata. Tõmbasin pea viltu õlgade vahele ja proovisin kuidagi ühe käega visata. Kui libistada oli vaja, siis vahel ju ikka paned käe maha. Ühe video pealt on näha, kuidas ma seda kuidagi ebaloomulikus asendis õhus hoidsin.

Harri: Õde oli meil alguses rühmvõimleja, aga läks hiljem korvpalli ja oli noortekoondises. Tema puhul ei tulnud üldse jalgpall kuidagi teemaks. Ma ei teagi, kuidas.

Teil on vist ikka päris head spordigeenid?

Harri: Jah, onu Valdo Lips võttis hiljuti korvpalli meistriliigas TLÜ/Kalevi üle. Onupoeg Karl Johan mängib seal samas satsis ja oli ka koondise nimekirjas. On isa all hakanud loopima - pani järjest 29 ja 27 punkti esimestes mängudes.

Hindrek: Isa räägib ju ka seda, et oskas mõlema jalaga väga hästi palli lüüa.

Harri: Ja mõlema käega oskas visata ka, tegeles ju käsipalliga! Ta on kogu aeg sportlik olnud - käinud jõusaalis ja suusatamas. Murdmaas oleme kõik kõvad tegijad.

Henrik: Ühel aastal tegime vist kõik poolmaratonid läbi, mis Eestis olid.

Harri: Ma olin vist 13, Henrik oli siis 10. Ma alustasin isaga omas tempos ja Henrik üritas vägisi kaasa panna, aga väsis üsna kiirelt ära. Ma panin siis üksinda edasi ja isa jäi temaga tahapoole. See oli ikka selge muster. Kui õigesti mäletan, siis tegime kõik neli läbi ja kõigiga oli samamoodi - alguses oli Henrik kaasas ja kiirelt vajus ära. Mingit analüüsi ei tulnud, et seekord prooviks teistmoodi. (Naerab).

Henrik: Ma mäletan Kõrvemaa maratoni, kus kops oli pärast kilomeetrit juba nii koos, aga kokku oli vaja 25 kilomeetrit sõita.

Henrik, sa oled vendadest mängijana kõige kaugemale jõudnud, aga oled ise intervjuudes rõhutanud, et nemad on sinust andekamad. Kuidas te end nüüd reastaksite?

Henrik: Raske öelda. Ma mäletan, et kui Harriga koos mängisin, siis ta oli teatud asjades ikka väga hea. Ta mängis kümne peal ja oskas vastastest osavalt mööduda. Hintsul on ka mingid väga head omadused, milles ta minust üle on. Me oleme kolm suhteliselt erinevate omadustega jalgpallurit.

Harri: See on huvitav, jah. Kuna ma olen ilmselt suurim analüüsija, siis ma olen teid väga detailideni jälginud, et aru saada, miks mingi asi toimib. Kui me proovime meist parimat versiooni kokku saada, siis Hindrek on kindlasti heas mõttes robot. Teda asjad ei morjenda ega aja närvi. Kui meist kolmest kedagi penaltit panna lööma, siis kindlasti Hindrek. Kui ta Kubok Sodružestva pronksimängus penaltit läks lööma, siis pani vana rahuna palli postist sisse. Ta on väga robustse stiiliga ja üsna ebameeldiv mängija, kelle vastu mängida. Ma arvan, et Hindrekul on meist kolmest ka kõige parem löök. Youtube'ist saab vaadata, kuidas Hindrek U17 koondise eest Belgia vastu 30 pealt ...

Hindrek: Mis 30? See oli peaaegu poolelt väljakult.

Harri: Ah, lõpeta ära! Ma just kodus vaatasin selle üle ja see oli 30. Varsti oli see sul üldse oma kastist.

Hindrek: See oli ääre pealt ehk kaugemalt.

Videos alates 2:30. Kui kaugelt see siis ikkagi oli?

Harri: See oli 30! Ma ise arvasin ka, et see oli keskjoone juurest, aga paraku mitte. Aga sul on muidu ka head karistuslöögid ja tsenderdused.

Aga Henrik on meist kindlasti kõige kiirem ja ka vastupidavam. Kusjuures välismaale minnes polnud vastupidavus tal mingi tugevus.

Henrik: Mingi hetk arenes, jah, aga mitte kohe alguses. Inglismaa periood aitas palju järgi ja sinna kõrvale tekkis mulle ka oma treeningplaan, mis töötas. Kui ma veel Eestis mängisin, siis polnud see ju ka siin mingi tugevus.

Harri: Olenes palju ka sellest, kuidas mängida. Maailma parima vastupidavusega mängija on samamoodi väga väsinud, kui ta teeb viis 75 meetrist sprinti järjest. Ma mäletan, kuidas sa 90. aastal sündinute koondisega eliitringi turniiril Saksamaa vastu pressisid vahepeal üle väljaku ja siis lihtsalt väsisid, sest siis väsiks kõik. See polnud sul päris nõrkus, aga praegusel hetkel on see pigem väga eriline asi.

Kas sa teed eratrenni iseseisvalt, eratreeneriga või klubi plaanide järgi?

Henrik: Mul on olnud ka erinevaid treenereid, aga olen igast klubist midagi juurde saanud. Tunnen, et mingi harjutus või programm mõjub hästi ja selle põhjal olen endale plaani kokku pannud. Ma tean, mis hetkel mulle milline programm hästi mõjub.

Räägi täpsemalt. Millal sa mida teed?

Henrik: Kui reeglina on kuus nädalat puhkust, siis esimesed kaks nädalat ei tee ma absoluutselt mitte midagi. Isegi ei kõnni kuhugi kiirelt, võtan väga rahulikult. Järgmised nädalad ehitan ma alguses üles pikemate jooksude peale ja toon järjest intervallid lühemaks. Kui ettevalmistus pihta hakkab, siis tunnen, et mänguvormi saavutamine on umbes kolme nädala küsimus.

Mida sa näiteks hooaja alguses teed, kui on nädalas üks mäng?

Henrik: Siis tuleb fitness-treeneriga läbi rääkida ja treeningplaani põhjal otsustada, mida teha. Tegelikult on see ka enesekindluse tõstmiseks väga hea viis. Sa tead, et ise oled juurde teinud, aga teised seda ilmselt ei tee.

Harri: Hindrekuga olete vist ka koos teinud?

Henrik: Jah, Hintsuga oleme saanud palju üksteist aidata. Kui Hintsul polnud klubi, siis ta käis minu juures Dundees. Ja kui mul polnud klubi, siis olin temaga Jyväskyläs. Kui satub ilma klubita periood, siis on mängijatel väga raske end uuesti käima saada. Iseseisev ja meeskonna trenn on ikka erinevad asjad. Pärast Jyväskylät polnud mul mingi probleem Horvaatiasse minna. Sain kohe esimesel nädalal end käima ega vajanud sisseelamiseks aega.

Harri: Ma arvan, et teie harjumus hooaja jooksul enda vastupidavust üleval hoida on seotud välismaal mängimisega. Ka tavalise kvadraadi ja pallihoidmise võib endale füüsiliselt päris nõudlikuks teha. Mäletan hästi, kui Hindrek Henriku juures kaks kuud Dundees treenis. See oli selline periood, kus toimus lühikese aja jooksul ainult trennide pealt väga suur areng. Esimesed nädal või kaks sa rääkisid, et kõik käib sinu ümber 100 kilomeetrit tunnis.

Hindrek: Mäletan oma esimest treeningut väga hästi. See oli kunstmurul ja pandi kvadraat käima, mina kui kõige noorem läksin sisse, ja see tempo oli nii kõva. Pärast sulandusin paremini ja harjusin sellega ära.

Harri: Mul on tunne, et sealt tuligi see areng, kuidas teha asju mänguliselt kiiremini ja agressiivsemalt. See Šoti jalgpall oligi selline, et nii palju nõutakse mängijatelt. Ma arvan, et sa said Paul McGowanilt (karmi taustaga mees, kes on Dundee põhimängija alates 2014. aastast - R. V.) korralikult puid alla, kui ei läinud olukorda lõpuni.

Hindrek: Henrik hoiatas juba enne sinna minemist, et seal on üks selline vend, kes lihtsalt nõuab nii palju. See on normaalne, mitte pahatahtlik.

Henrik: See on väga hea, kui standardid on kõrged. Peavadki olema. Kui üksteiselt midagi ei nõuta, siis tekivad halvad harjumused sisse. Justkui oled kohal, aga ei lähe kunagi oma limiidini. See oligi Šotimaal veidi teistmoodi, et üksteiselt eeldati trennis nii palju.

Kui palju te ise sellistel puhkudel ütlejad olete?

Henrik: Ikka oleme, aga kindlasti mitte negatiivsel toonil. Pigem julgustavalt.

Hindrek: Jah, ikka, see mulle meeldib.

Harri: Hindreku puhul on huvitav see, et muidu on ta rahulik, siin ilmselt räägib ka kõige vähem, aga platsil tuleb see kõva häälega seletamine väga loomulikult. Kui ta Levadias debüüdi tegi, siis polnud vahet, kas rääkida A-koondise legendiga või endasuguse noorega. Ta lihtsalt nõuab mängu ajal teistelt mängijatelt väga palju. Ta võib-olla ei pane seda ise tähelegi, aga see pole mingisugune soov olla liider või esineda, vaid tuleb väga naturaalselt.

Foto: Jana Pipar

Henriku puhul on mul tunne, et ta on näinud, kuidas näiteks Inglismaal on vanemad mängijad läinud noorematega natuke üle piiri.

Henrik: Ma arvan, et Poola on ka selline natuke halb kogemus noortele mängijatele. Olen ise püüdnud teha seda neile kergemaks ja olla julgustav. Olen aidanud neil tulla sellest kartvast tsoonist välja. Kui sinna noor tuleb, siis ei taha ta väga palli küsida ja üritab mängida turvaliselt.

Harri: See tekib tegelikult loomuliku ahelana. Kunagi olid mängijad ise noored ja nendega oldi karm, nüüd teevad ise teistele noortele sama. Poola, Inglismaa ja Šotimaa olid pigem sellised kogemused.

Aga jätkame nüüd selle meie reastamise küsimusega, sest parima mängijani me veel ju ei jõudnudki, aga enne lõpetame Henriku analüüsimise ära - mis meil need Henriku head omadused olidki? Kiirus ja vastupidavus ...

Hindrek: Ta on puhas kergejõustiku vend.

Henrik: Ma olingi ju TV 10 Olümpiastarti sarjas. Ma olin kuulis ja 60 meetri jooksus neljas. Aega ei mäleta, aga ma mäletan, et mul polnud naelikuid, sain need enne starti ja esimest korda jooksin nendega.

Harri: Mäletan, kuidas sa seda kuuli viskasid. Sul oli vist elus esimest korda kuul käes ja mingist tehnikast küll juttu polnud.

Aga tuleme nüüd teema juurde tagasi ja saame sellega natuke spetsiifilisemaks minna, sest mängijate analüüsimine mulle väga meeldib. Ärme sõna "maailmaklass" nii julgelt kasuta, aga Hindrekul on pressi all olles ettepoole lahenduste leidmine väga-väga kõrgel tasemel. Kui mänge analüüsida, siis mida rohkem tal aega on, seda suurem on oht, et tuleb lohakas sööt. Pressi all olles on tal üks väga huvitav söödutehnika, mis Eestis on veel näiteks Karol Metsal - siseküljesööt natuke peale keritud pealsega, mis läheb number kümnele või otse ründajale jalga, samal ajal kehaasendi järgi ei oskaks arvatagi, et sööt sinna tuleb.

Henrikul on üks pool, mida inimesed pole väga tähele pannud. Eeldatakse, et ta lihtsalt läheb ja teeb oma kiirusega, aga ta oskab ka kombinatsioonidega mängida, näeb teiste avanemisi hästi. Ega Šotimaal 16 väravasöötu hooaja peale päris niisama ei tulnud. Kuna koondisemängudes kombinatsioone siiani väga ei ole olnud, sest oodatakse rohkem vasturünnakuid ja üks-ühele tegemisi, siis saab seda Floras olema huvitav jälgida. Iseenesest ka see värav, mille ta Leedule lõi, oli Henriga tehtud seinasöödu pealt.

Aga selles pole mingit küsimust, et mina olin mängijana triblamises meist kolmest parim. Mul oli küll korralik kiirus, aga mitte päris selline, et ainult selle pealt teha saaksin, pigem lihtsalt kogu aeg tajusin hästi väljakul enda ümber toimuvat.

Henrik: Mingid asjad olid sul väga hästi jalas kah. Näiteks paremale minek.

Harri: Jah, mul oli kaks toimivat asja triblades. Üks oli kehapete ja paremale minek, teine oli, nagu öeldakse, Iniesta stiilis La Croqueta ehk siis ühelt jalalt teisele. Kaks asja mul triblades oli, mingeid muid triblingutrikke ma ei osanud. Ma mäletan, et kui trennis pidi tegema üleasteid, siis ma läksin tahanurka peitu, sest see ei õnnestunud kuidagi üldse. Kokku saaks meist kolmest ikka väga hea mehe.

La Croqueta - üks kahest nõksust, mida Harri Ojamaa jalgpallurina oskas.

Kui korraks juba Poola jutuks tuli, siis ma tõstatan veel ühe teema. Henrik, miks seal sulle see imelik pahapoisi maine tekkis?

Henrik: Ma ei oska öelda, kust see täpselt hakkas. Legia on vaieldamatult Poola kõige suurem klubi ja selle ümber on ka kõige rohkem kära ehk siis kuidagi lihtsalt tekkiski seal minust selline maine.

Kas siis päriselt midagi juhtus ka või mitte?

Henrik: Nagu me enne ka rääkisime, siis on Poola noore mängija jaoks veidike teistsugune keskkond. Ma ei olnud tegelikult nii noor mängija, vaid 22, aga kui trennis või mängudes oli mul lahkarvamusi 35-aastaste kohalike legendidega, siis sellest jäi vist inimestele halb mulje. Kuidas see noor poiss ei kummarda legendide ees?

Harri: Esiteks vist ei tajuta päris hästi, mida tähendab Varssavi Legia sugune klubi Poolas. Tegelikult võis kõik juba alata sellest, kuidas sa sinna läksid. Pikalt oli ju Lech Poznan, Lech Poznan, aga viimasel hetkel läksid Legiasse. Kuna sind võeti põhirivaali nina eest ära, siis olid sa algusest peale kõrgendatud tähelepanu all. Poola meedias räägiti sinust väga palju ja ma arvan, et see võis ka riietusruumis kohalike põhitegijate jaoks teema olla. Samamoodi ei olnud ju Derby akadeemia aegadel nii, et sa seisid Õhtulehe ukse taga, et palun tehke minust lugusid, aga siis sinust räägiti Eesti meedias palju.

Henrik: See Legia asi oli juba sellepärast veider, et mul polnud kellegagi otseselt mingit teemat. Võibolla oleks asjad olnud teisiti, kui oleks kellegagi laua taha istunud ja asjad selgeks rääkinud. Pigem oli see veider atmosfäär kuidagi tagaplaanil. Veel oli huvitav, et väljakul ei mõjutanud see meid kuidagi negatiivselt. Meil läks meeskonnana hästi ja ma isiklikult mängisin sel hooajal Legia mängijatest vist kõige rohkem mänge. Kuidagi suutsime selles keerulises atmosfääris hästi töötada.

Harri: Iseenesest ei olnud ju mingit igapäevast teemat üleval. Tagantjärele mõeldes oli asi ilmselt selles, et kui Poolas vanem mängija midagi ütleb, siis sa peaks olema pea maas ja mitte vastama. Sa küll ei hüpanud kohe kellelegi kõrri, aga kuna sa ütlesid midagi vastu, siis ilmselt jäi sellest mingi vale mulje.

Kust see siis ikkagi alguse sai? Juhtus see trennis, mängus või riietusruumis?

Henrik: Kusjuures ma ei mäletagi.

Harri: Ma mäletan, et mingid mängijad rääkisid sellest avalikult meedias. Põhiküsimus oli selles, et Henrik on väga iseteadlik. See sai ka Eestis kõvasti kajastust ja kui kellegagi siin Henrikust ja Legiast rääkida, siis on vastukaja alati selline, et see oli lahja periood. 44 mängu, kaheksa väravasöötu, tegi kõik mängud Euroopa liiga alagrupis kaasa. Huvitav, et kuidas selline reaktsioon tekkis? Ju siis tekkiski selle meedia teema pealt. Jalgpallis ongi tihti nii, et narratiiv räägib üht, aga faktid teist. Kummaline, et isegi Eestis oli suhtumine selline, et see käik oleks nagu läbikukkumine olnud.

"Pahapoiss" Henrik Ojamaa Legia särgis. Foto: legia.com

Henrik: Peab ütlema, et see oli tõesti veider. Kui vaadata faktiliselt, siis numbrid olid korralikud, võitsime võimsalt liigatiitli. Olime väga lähedal, et saada ka Meistrite liiga alagruppi, aga kaotasime võõrsilväravatega Steauale. See oli suur edulugu, aga narratiiv jäi muude asjade pealt negatiivne.

Kui juba ajakirjandus teemaks tuli, siis räägime ka sellest. Mulle on küll jäänud mulje, et Ojamaad eelistavad ajakirjandusega mitte rääkida. On see nii?

Kuna Henrik ja Hindrek sellele väga kiirelt vastama ei kipu, võtab initsiatiivi Harri.

Harri: Palju võetakse minuga ühendust, et tahaks vendadest lugu teha. Ma lihtsalt tean, mis on nende suhtumine. Kui pole millestki rääkida, siis ei taheta intervjuud anda. No miks teha lugusid stiilis "tahame anda endast 110 protsenti" - see pole ju isegi võimalik. Või siis rääkida juttu sellest, et "läheme võitma ja tahame kolm punkti koju jätta". Selliseid asju ei taha nad rääkida. Minu jaoks on oluline, et oleks lugejale huvitav. Kui küsida mängijalt, et mida arvad uuest treenerist, siis mis vastust oodatakse? Kes vastab, et "mul on Poolas uus treener, kes kohe üldse ei meeldi. Esmamulje on kohutav ja loodame, et läheb paremaks"? Sellist igavat asja on mõttetu teha ja sellepärast on see kuidagi nii läinud.

Henrik: Kui me praegu räägime meie perest ja meist vendadega koos, siis see on uus ja huvitav nurk inimestele lugeda. Aga kui küsitakse, et kuidas läks, kui mitte midagi pole otseselt juhtunud, siis ei oskagi midagi rääkida. Tavaliselt proovib ajakirjanik valida nurga, et pigem läks hästi või pigem läks kehvasti, aga tegelikult on asjal mitu tahku. Kui mängijal läheb pigem hästi, siis otsib ajakirjanik fakte, mis seda toetavad.

Aga ma küsin siis otse. Kas sulle meeldib anda intervjuusid?

Henrik: Pigem mitte. Mängijana on alati parem anda hästi igav vastus, sest see ei tekita probleeme. Kui sa hakkad midagi veidigi oma nurga alt lahkama, siis võib see ringiga tagasi tulla. Samal ajal jällegi ei tahaks anda igavaid intervjuusid.

Hindrek, kas sa lähtud samuti intervjuudes mugavustsoonist?

Hindrek: Ma ei tea, minult ei küsita intervjuusid. (Kõik naeravad). Ükskord Soccernet tegi minuga midagi, kui ma vist läksin Jyväskylässe.

Mina olen sinuga küll teinud. Äkki see oligi?

Hindrek: Jah, jah, vist see oli.

Oli tõesti. Juba siis kiitis Hindrek väga koos vennaga Šotimaal treenimist.

Sa tulid 15-aastaselt Esiliigasse ja 16-aastaselt Premium liigasse, aga ei pidanud andma ühtegi intervjuud?

Hindrek: Ma olin Levadia noorim väravalööja, aga midagi ei küsitud küll, jah.

Noh, siis sel aastal ...

Hindrek: Ma just tahtsingi öelda, et loodetavasti nüüd meelega ei hakata.

Harri: Paides on vähemalt teised mängijad ka, kellega meedial rääkida. Oleksid Narva läinud, vot siis oleks halvasti - pärast iga mängu jutustavad samad poisid. Seal on vähe keerulisem.

Mitu intervjuud sa siis elus andnud oled?

Hindrek: Ma tõesti ei tea, ei olegi väga. Väga vähe.

Harri: Välismaal klubi sees oled midagi andnud, aga Eestis tõesti vähe, jah.

Sa pole koondisesse ka sattunud ...

Hindrek: Assaa, oi jah, nüüd tuleb meelde. Kuskil Vanuatul või seal andsin kah!

Olgu täpsuse huvides mainitud, et Hindrek Ojamaa on ilmselt üks väheseid eestlaseid, kes on andnud Eesti meediale intervjuu Nadi saarel. Ehk siis ikkagi Fidžil, mitte Vanuatus.  

Harri: Kõlab hästi. Kuulge, teate, mis oli Hindrek Ojamaa viimane koondisemäng? Eesti mängis Islandiga, tegi 0:0 viigi ja Hindrek Ojamaa valiti Soccerneti poolt mängu parimaks. Pärast seda pole enam kahjuks koondisekutseid tulnud. (Kõigil jälle suu kõrvuni).

Hindrek üht oma vähestest intervjuudest andmas. Seekord Dohas. Foto: Jana Pipar / jalgpall.ee

Nii, võtan siit kinni. Kas on veider tunne ka, et Eestil on välismaal üldse umbes kümme mängijat, aga Soome kõrgliigast kutset ei saa?

Hindrek: Ma ei mõelnud selle peale üldse. Kui see kutse kunagi tuli, siis ma läksin, aga kui ei tule, siis mis ma hakkan kirjutama, et miks mind ei võeta? See ei anna mulle mitte midagi.

Harri: No kuuled! Hindrek on oma suhtumiselt ideaalne jalgpallur. See pole võlts ega midagi, ta ongi selline. Loomulikult ta tahab saada koondisesse, aga ta pole kunagi olnud selline, kes enne koondiseperioodi meilboksi refresh'ib. See koondisevalik on ju puhtalt treenerite otsus. Meil räägitakse väga palju Eestist, aga kui hakata analüüsima välismaa koondiseid, siis igasugused mehed jäävad välja ja võetakse päris huvitavaid tüüpe. Mingi periood oli vist Danny Welbeck selline mees, kes ei tohiks ühegi nurga alt Inglismaa koondises olla, aga ikka usaldati. Selliseid asju on igal pool ja ei tasu isiklikult võtta. Väikses Eestis aga nii tehakse ja see on suur viga.

Saan aru, et kõrvaltvaatajana võib imelik tunduda küll. Kui [Magnus] Pehrsson Hindreku esimest korda kutsus, siis ta polnud ju vist isegi Levadia põhimees, vaid mängis rohkem Esiliigas. Tuli ja tegi Rootsi vastu debüüdi. Hindrek ei mänginud see mäng isegi mitte äärekaitses, vaid vasakut ääreründajat. Meie samal ajal igal pool nii-öelda võitlesime, et saaks Henriku vasakusse äärde. (Naeravad). Nii kõlab veidralt, jah, et Esiliigast saad, aga Soome kõrgliigast mitte. Aga tegelikult on mujal maailmas selliseid imelikke näiteid palju.

Tõele au andes suutsime arhiivis sobrades tuvastada ka esimesele koondisekutsele järgnenud Hindrek Ojamaa intervjuu. Toona arvas Hindrek esimese hooga, et talle proovitakse hoopis pesumasinat pähe määrida.

Henrik, kuidas sul selle vasakäärega on? On see võimendatud asi või mitte?

Henrik: Eelistan muidugi vasakut äärt rohkem. See teema on kerkinud sellepärast, et kui sa oled välismaalasena kuskil klubis, siis sinult eeldatakse ainult teravusi, väravaid ja sööte. Ma lihtsalt tunnen, et seda ma suudan rohkem teha vasakult poolt. Mul pole kindlasti probleem mängida paremal, ründaja taga või ka tipus, aga kui mind võeti välismängijaks, kes peab hakkama triblama, siis ma ikka läksin igaks juhuks alati treeneriga rääkima, et eelistan vasakut äärt. Kui ta soovib ääremängijalt teravusi, siis kindlasti tuleb seda rohkem vasakult.

Henrik Legnica Miedzi särgis mööda vasakut äärt rünnakule tormamas. Foto: miedzlegnica.eu

Harri: Sa oled kõiki nelja positsiooni mänginud ja suures plaanis ka edukalt. Suurem asi on see, et kui klubi võtab endale väga kiire ja sirgjoonelise mängija ning tahetakse temalt triblinguid, siis loomulikum positsioon on paremjalgse mehe jaoks vasak äär. See on selge. Aga tegelikult on ka paremast äärest tulnud päris palju asju - Hollandi kõrgliigas lõid sealt värava, igasugused söödud, Legia eest mängis ta paremas ääres päris palju.

Henrik: Pole üldse nii, et vasak äär on minu ja kõik. Kui trennis pannakse paremale, siis ma ei lähe treeneriga rääkima, et mis nüüd toimub?

Hindrek, mis sinu parim positsioon üldse on? Sa oled ju igal pool olnud.

Hindrek: Kui ma väravast minema sain, siis olin paremäär ja seejärel keskväljal. Lars Hopp pani mind U15 kogunemistel keskkaitsesse ja sealt liikusin paremale. Päris palju olen ka vasakkaitses olnud.

Harri: Kalju eest tegid debüüdi vasakkaitses ja andsid Kalevi vastu väravasöödu ka.

Aga ma mäletan hästi just seda, et paremäärena olid sa oma vanustes koondise piiri peal ja sugugi mitte tippmängija. Siis, kui sind keskkaitsesse pandi, hakkas kohe juhtuma. Blackburnis, Wolvesis ja Stoke'is käisid testimas, Brondby oli huvitatud.

Hindrek: Jah, nooremana käisin ju ka tegelikult Derbys. Olin 11 või 12 ja tegin isegi kaks mängu noorte eest, läks päris hästi.

Aga ära ei tahetud sind võtta?

Hindrek: Ma ei tea, mis seal sai. Ma olin ju ainult 12.

Kehv agenditöö?

Harri: Ei, agendilt väga hea töö ja leidis järjest võimalusi. (Muigab). Pigem otsiti Inglismaal lihtsalt teist tüüpi keskkaitsjaid.

Hindrek: Pärast seda ma vist läksingi kuidagi paremkaitsesse.

Harri: Kas see oli äkki Argo Arbeiter, kes pani sind Levadia duublis paremale? Argo hindab Hindrekut siiamaani keskkaitsjana väga kõrgelt, sest tema mängustiili jaoks on Hints ideaalne keskkaitsja. Ahjaa, enne jäi mainimata, et Hindrek on õhus väga hea. Sai [Vladimir] Voskoboinikovi vastu näiteks õhus väga hästi hakkama. Kui Hindrek Kotkasse läks, siis ma kohe rääkisin sellest Argoga, et kas Hindrek ikkagi võetake paremkaitsjana.

Hindrek: Üks asi tuli veel meelde! Kui ma Kalju duublis olin, siis pani Zaur [Tšilingarašvili] mind kuue peale. Ehk siis ainult täitsa tipus on mängimata.

Harri: Kui mina midagi arvasin, siis avaldasin oma arvamust treenerile ikka üsna kiirelt. Hindrek mängib täpselt seal, kuhu treener ta paneb. Kui on varus, siis pole mittemingisugust treeneriga rääkimist, vaid ainult oma töö tegemine. See pool on tal ebanormaalselt hea.

Henrik: Sa oled ju Eestiski mänginud erinevate treeneritega, kellega paljud teised pole läbi saanud. Sul on kõikide treeneritega väga head suhted vaatamata sellele, milline on su roll meeskonnas ja kas mängus läks asi hästi või mitte.

"Esiliiga patroon" Hindrek Ojamaa mängis aastaid Levadias. Foto: Gertrud Alatare

Harri: Sa olid vahepeal ju Esiliiga patroon! Alustasid 15-aastaselt Esiliigas mängimist ja kui olid 21, siis käisid ikka Levadia duubli eest lükkamas. Aga mitte kunagi polnud mingisugust teemat.

Paide U21 tõusis ka Esiliigasse ...

Hindrek: Praegu olen ma ikka Paide põhis ja hakkan Henriku vastu mängima!

Miks te mõlemad koos tagasi tulite?

Henrik: Asjad lihtsalt langesid nii hästi kokku, et tekkis mõlemale võimalus, mis meile hästi sobib. See oli kuidagi loomulik samm.

Mis siis langes kokku?

Henrik: Näiteks ajastus. Olukord Poolas ja Flora pakkumine sobisid mulle praegu väga hästi. See on väga huvitav väljakutse.

Hindrek, kuidas sul?

Hindrek: Suhteliselt sama. Tiitel on veel Eestis võtmata ja väga tahaksin seda ikka kätte saada.

Üsna suure tõenäosusega saab Ojamaast sel aastal Eesti meister.

Harri: Mina arvan, et Ojamaa või Anier võtab kohe kindlasti tiitli.

Hindrek: Me saame ju kõik hästi läbi ehk tähistada saame kindlasti.

Harri: Ma ei tea, kas sa ikka tahad Levadia tiitlipeole minna tähistama?

Hindrek: Sõpradena ikka saame tähistada.

Henrik, Sergei Zenjov tuli tagasi ja ütles, et tema väliskarjäär on üsna kindlasti läbi. Kas sa julged sama öelda?

Henrik: Sergei on minust kaks aastat vanem ja nii pikalt pole ma tahtnud kunagi ette planeerida. Kui leping läbi saab, siis olen 32 ja peab vaatama, mis seis on. Praegu on küll väga huvitav aasta ees, aga vaatame kolme aasta pärast uuesti.

Hindrek, kui suured unistused sul veel jalgpallis on?

Hindrek: Ma olen ju veel 25 ja tahan kindlasti veel välja minna. Mängida on kõvasti! Aga nüüd ongi väga huvitav Paidega see, et tahaks tiitli võtta ja Paidest teevad päris paljud mängijad ülemineku välja. Tuleb nüüd lihtsalt ...

Harri: Teha 110 protsenti!

Hindrek: Jah, 110 protsenti. (Naerab). Ega ma nüüd karjääri küll veel siia lõpetama ei tulnud.

Harri: Tegelikult on see mõlema puhul päris õige ja loogiline samm. Hindreku esimene eesmärk on kindlasti võtta põhikoht. Paide on praeguseks selline meeskond, et iga koha peale käib võitlus, aga see on tema karjääri jooksul kogu aeg ja igal pool olnud.

Harri, mida näitab meile see, et nii mitmed sinu mängijad on tagasi koju tulnud?

Harri: Eestlastele meeldib enda asja halvemaks rääkida kui see on. Eesti liiga on praegu huvitav. Päriselt. Kui näen tuttavaid, siis räägitakse üleminekutest ja arutatakse tulevat hooaega. Varasemast ma sellist asja ei mäleta. Kindlasti on üks põhjus see, et liiga keskmine tase on tõusnud. Mingi aeg oli küll selline, et ei taheta tulla ja surutakse iga hinna eest end välismaale.
On ju ka näiteid, et Eestist minnakse välismaale väga korralikule tasemele. See ei ole muidugi lihtne, aga head asjad ei peagi lihtsad olema. Suur osa on seotud sellega, milline on tänasel hetkel Eesti liiga. Ma tahaks niipidi öelda, et see on mängijate enda valik. Hindrek tõusis ju Soome kõrgliigasse, aga tuli tagasi koju.

Sellel ma tahtsingi peatuda. Arbeiter ütles, et Zaka tuli Eestisse tagasi, sest ta sai siin suurema palga peale. Hindrek, ma küsin otse, kas Paide maksab sulle ka rohkem kui oleksid Soomes saanud?

Hindrek: Kehvema lepingu peale ei läinud, jah.

Harri: Asi on ka selles, et Zakal, kes on ka minu mängija, lõppes leping ära. Hindrekul oli kehtiv leping, aga ta tahtis tulla Paidesse. Meie olime Paide mängustiiliga tuttavad ja arvasime, et Hindrek võiks sinna sobida. Paide arvas samamoodi. Minu jaoks on ka see näitaja, et kui mängijal on valida Eesti ja Soome kõrgliigade vahel, siis ta valib Eesti oma. See polnud mingi kangutamine, vaid selge valik.

Henrik, kui sa oleksid viis aastat tagasi olnud samas seisus nagu praegu, siis kas sa oleksid üldse mõelnud Eestisse tulemise peale?

Henrik: Ma arvan, et see sõltub palju ka sellest, mis väljakul toimub. Vaatad, kuidas meeskond mängib ja tunned, et see sobib just sinu tüübile väga hästi. Tuled siia, see pole küll nii hea kui Poola liiga, aga saad just siin enda omadusi kõige paremini näidata.

Harri: Sõltub mõistagi ka sellest, mis variandid mujalt on, aga on väga suur vahe, milline on Eesti liiga praegu ja milline ta oli viis aastat tagasi. Oluline on ka liiga tagumine ots - kõik meeskonnad panevad juurde ja skaudivad mängijaid. Viis aastat tagasi oleks mängija valinud kindlasti Soome liiga.

Aga praegu tundub, et see on ainult eestlaste valik. Kas mõni välismaalane samuti Eesti liigat Soome omale eelistaks?

Harri: Ma ei tahaks nõus olla, et ainult eestlaste valik. Oleneb muidugi ka sellest, mis satsist rääkida. Kui HJK on kellestki huvitatud, siis on see muidugi teine asi, aga Eesti liiga tipp versus Soome keskmik, siis ilmselt valitaks täna Eesti klubi. Eestist tehakse tegelikult ka väga palju samme edasi - näiteks ainuüksi Florast on alates 2017. aastast toimunud välismaale 27 üleminekut. Tänu Soome koondise edule vaadatakse nüüd muidugi ka nende liiga suunas rohkem. Kusjuures see pole seotud sellega, et liiga oleks läinud tugevamaks, vaid lihtsalt maine on muutunud.

Kas Anierid või mõni teine sõber ka mõjutas teie otsust?

Henrik: Äge on ju mängida küll oma sõprade vastu, aga see ei olnud otsustav. Lihtsalt hea boonus.

Kui palju Anierid - Ojamaad ja teised sõpruskonda kuuluvad jalgpallurid omavahel läbi käivad?

Hindrek: Ikka tihti käime. Käisime Hannese ja [Kevin] Kauberiga näiteks padelit mängimas äsja.

Henrik: Üks päev kutsus Henri näiteks appi ja pärast mängisime lauamänge.

Vennad Ojamaad ja sõber Anier

Harri: Tegelikult meil mingit sellist ainult jalgpalluritest koosnevat punti pole, vaid suurem sõprusringkond, kellega vaatame aeg-ajalt näiteks UFC-d.

Henrik: Jah, meie viiekesi ja mõned mehed veel.

Harri: Tegelikult isegi teie neljakesi. Teil, jalgpalluritel, on aega kaarte toksida samal ajal, kui agent tööd teeb.

Henrik: Sa pead käima U17 Esiliiga mängudel Tabasalus, jah. Mõned sõbrad on seal Flora 1990. aastal sündinutest veel, aga nad on ka ikka kõik jalgpalliga seotud. Oleme juba üle 20 aasta sõbrad.

Harri valis endale elukutse ära, mida ta pärast jalgpallurikarjääri lõppu tegema hakkas. Mis teie plaanite?

Hindrek: Mul on sinna veel nii palju aega, aga eks me vaikselt valmistume mõlemad.

Henrik: Kui me Hindrekuga sellest räägime, siis peamiselt arutame, kuidas finantsolukord pärast karjääri lõppu paigas oleks. Tahame, et oleks pärast karjääri lõppu aega ringi vaadata, mitte ei oleks kohustust midagi kohe tegema hakata.

Hindrek: Ma ei usu, et ma treeneriks sobin. Samas võib-olla olen ma selliste mõtete jaoks veel liiga noor.

Henrik: Jah, ei saa välistada, et tahaks üldse jalkast välja pääseda. Jalka oli tore küll, aga ...

Aga natuke te selle investeerimispoolega juba tegelete. Rääkige, mis asja te ajate.

Henrik: No kuidas sellest kahe sõnaga rääkida. Me mõtleme selle peale, kuidas jalgpallurina oma rahaga häid otsuseid teha, et karjääri lõpus paremas olukorras olla. Sportlase amet on võrreldes teiste töökohtadega nii haruldane - sa hakkad juba 20. aastates saama võibolla oma elu suurimat palka ja saad seda kuskil 10 aastat. 34-aastaselt on sul null töökogemust tavapärasel tööl, raha enam sisse ei tule, aga oled harjunud korraliku palgaga. Meie siis tahame valmistuda selleks ja proovime investeerida targalt, et karjääri lõppedes oleks sissetulek olemas.

Henrik Ojamaa veab Instagramis lehekülje Dividend Athlete

Harri: Mul on siin ikka väga tagasihoidlikud jalgpallurid kõrval. Te teete seda ikka juba väga pikaajaliselt, järjepidevalt ja igapäevaselt. Kas võib öelda, et te panete sinna juba kaks aastat iga päev mitu tundi? Ma arvan, et kui teha ükskõik mida kaks aastat järjest läbimõtestatult ja korrektse plaaniga, siis jõuab päris kaugele.

Ma tahan seda öelda, et kui tavaliselt räägitakse jalgpalluritest ja investeerimisest, siis see teie asi on ikka tõsisem värk. Ei ole nii, et teile maitseb Coca-Cola ja ostate sellepärast Coca-Cola aktsiaid.

Henrik: See aitab ka stressi leevendada. Muidu võib ikka peas olla mure, et mida ma pärast jalgpallurikarjääri lõppu tegema hakkan, aga nüüd seda justkui pole. Võib-olla saan sellega ka teisi sportlaseid pärast karjääri lõppu aidata. Osaliselt teen seda juba ka praegu.

Harri: See on loomulik asjade jätk, et kui midagi pikalt ja järjepidevalt hästi teha, siis saab sellega ka näiteks teisi sama ala inimesi aidata.

***

Hindrek Ojamaa
Sünniaeg: 12.06.1995 (Tallinn)
Klubi: Paide Linnameeskond
Vanus: 25
Positsioon: paremkaitsja
Koondised: 5/0, U23 3/0, U21 16/0, U19 1/0, U18 1/0, U17 16/1, U16 2/0
Varasem klubikarjäär: KTP (Soome), VPS (Soome), JJK (Soome), Tallinna Levadia, Tartu Tammeka, Nõmme Kalju, Tallinna Levadia, Tallinna Levadia järelkasvuvõistkonnad, Kotkas Juunior

Henrik Ojamaa
Sünniaeg: 20.05.1991 (Tallinn)
Klubi: Tallinna FC Flora
Vanus
: 29
Positsioon: ääreründaja
Saavutused
: Eesti aasta noormängija (2012), Poola meister (2014 Varssavi Legiaga), Horvaatia esiliiga meister (2018 Goricaga)
Koondised: 44/1, U21 3/3, U19 12/1

Varasem klubikarjäär: Lodzi Widzew (Poola), Legnica Miedz (Poola), Gorica (Horvaatia esiliiga), Dundee (Šotimaa), Go Ahead Eagles (Holland), Innsbrucki Wacker (Austria esiliiga), Swindon Town (Inglismaa tugevuselt kolmas liiga), Sarpsborg (Norra), Motherwell (Šotimaa), Varssavi Legia (Poola), RoPS (Soome), Sittardi Fortuna (Hollandi esiliiga), Aacheni Alemannia (Saksamaa esiliiga), Staffordi Rangers (Inglismaa tugevuselt kuues liiga), Derby County (Inglismaa noored), Flora II (EL), Flora järelkasvuvõistkonnad

Harri Ojamaa
Sünniaeg: 01.04.1988 (Tallinn)
Vanus: 32
Jalgpallurikarjäär: FC Elva (EL), Valga Warrior (PL), FC Valga (PL), Pärnu Tervis (EL), Lelle SK (II liiga), FC Flora järelkasvuvõistkonnad 

Alates 2011. aastast töötab jalgpalliagendina

Kommentaarid

-RoMaRiO-   •  
(176.46.30.***)
Väga hea!
richard777   •  
(146.255.181.***)
Hea lugemine oli jah.
Alex Veedi   •  
(62.214.65.***)
Müts maha meeste ees
purgeenius   •  
(46.131.48.***)
Hea lugu. Tore,et vennad on ennast kokku kompinninud. Hindrekut pole ise m2ngimas n2inud, aga eks nyyd saab n2ha
Aron Saarepuu Iinipudel   •  
(213.219.106.***)
Pilt on küll selline,nagu Lembitu Kitt oleks poistega võlga tulnud välja nõudma

Sisene
VIIMASED VEERANDFINAALID
LIVE: Liverpool ja Dortmund vajavad koduseks päästeoperatsiooniks eneseületust  (mängud käivad!)
NAISTE JALGPALL
Getulio juhtum toob kokku haruharva koguneva EJL-i komisjoni
PSG HOIDIS EDUSEISUST KINNI
Luup peale | Neymar raiskas šansse ja PSG kaitse kriuksus, aga Bayern langes ikkagi
CHELSEA ON POOLFINAALIS
VÄRSKED VUTIJUTUD
Pikk ette (ja ise järele) | Iga kordus muudab Florale antud penalti valemaks
VAATAMIST
Vana hea retro | Märten Pajunurm: mind saadeti Kuressaarde tagasi laenule, tahtsin end mängus Floraga näidata
REKLAAM
SOCCERNET TV
RISTNURK
VIIMASED PILDIGALERIID
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FCI Levadia
4
4
0
0
14:3
12
2.
Paide Linnameeskond
4
3
1
0
8:2
10
3.
JK Narva Trans
5
2
2
1
9:8
8
4.
Tartu JK Tammeka
2
2
0
0
5:2
6
5.
Nõmme Kalju FC
4
2
0
2
3:2
6
6.
Tallinna FC Flora
1
1
0
0
2:1
3
7.
Viljandi JK Tulevik
4
1
0
3
5:13
3
8.
Tallinna JK Legion
5
0
2
3
5:8
2
9.
Pärnu JK Vaprus
3
0
1
2
2:8
1
10.
FC Kuressaare
4
0
0
4
3:9
0
PREMIUM LIIGA KUU VÄRAV

Vali Premium liiga kuu ilusaim värav alloleva hääletuse abil. Tabamusi vaata siit!

HÄÄLETUS
Kes lõi Premium liiga märtsikuu ilusaima värava?
47%
6%
30%
10%
7%
SILM PEALE!

Vaata siit "Silm peale!" värsket lugu!

https://www.zone.ee/
TEAD ROHKEM?

Aita Soccernet.ee kajastust paremaks muuta.

Saada uudisvihje uudised@soccernet.ee!

OTSEÜLEKANDED

Soccernet.ee selle nädala otseülekanded:

PREMIUM LIIGA TABEL
Tallinna FCI Levadia
12
Paide Linnameeskond
10
JK Narva Trans
8
Tartu JK Tammeka
6
Nõmme Kalju FC
6
Tallinna FC Flora
3
Viljandi JK Tulevik
3
Tallinna JK Legion
2
Pärnu JK Vaprus
1
FC Kuressaare
0
SOCCERNETI FOORUM - FÄNNIDE KOHTUMISPAIK!

Räägi kaasa aktuaalsetel jalgpalliteemadel või muudel huvipakkuvatel teemadel! Külasta Soccernet.ee foorumit!

MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK