Ajaxi kadunud poeg, unustatud eelmisest kuldsest põlvkonnast (2)

Jong Ajax - Utrecht. Hollandi karikavõistluste poolfinaal 2001/02. Foto: ajax.nl

Kevadel, kui Amsterdami Ajax lustliku mänguga üle Euroopa südameid võitis, võrreldi neid ikka ja jälle aastakäiguga, mille laeks Meistrite liiga võit 1995. aastal. Nii lükati üks teine ajastu ajusoppides mugavalt kõrvale.

Kuningas - passi järgi Jari Olavi Litmanen - oli tulnud tagasi koju. Noore Ajaxi fenomenaalne edu aastatel 1994-1997 tegi mängijatest maailmastaarid; umbes samal ajal hakkasid jalgpallis liikuma üüratud summad, rekordiline üleminekusumma kolmekordistus, kasvades 13 miljonilt naelalt (1996) 47 miljoni naelani (2001).

Aga Kuningas, kellele paljud alt üles vaatasid, maadles siis juba vigastustega. Barcelona maksis tema eest vaid 3,5 miljonit naela (1999), Liverpooli kolis ta sootuks vabaagendina (2001). Raha ei vahetanud omanikku ka aasta hiljem, kui Litti otsustas naasta Amsterdami. Nagu tema noorematel päevadel Frank Rijkaard ja Danny Blind, oli 31-aastane soomlane nüüd ise meeskonna kogenud pea.

Samal ajal kasvas De Toekomstist peale uus põlvkond noori tähti. Järjepanu koputasid esindusmeeskonna uksele Maarten Stekelenburg, John Heitinga, Nigel de Jong, Wesley Sneijder ja Rafael van der Vaart; Rootsist meelitati Hollandi pealinna Zlatan Ibrahimovic, LAV-ist Steven Pienaar, Brasiiliast Maxwell.

Meistrite liigat ei võitnud nad üheskoos muidugi kunagi, ka kodustest sarjadest lisandus 21. sajandi alguses auhinnakappi vaid kaks meistritiitlit ja üks karikas. Väärib siiski mäletamist, et 2002/03 hooajal jõudis see koosseis Ronald Koemani juhendamisel Meistrite liigas veerandfinaali, kus hilisemale võitjale AC Milanile kõige napimalt alla jäädi  - Ajaxi kukutas Jon Dahl Tomassoni (või Pippo Inzaghi) 90+1. minuti värav San Sirol.

Hooaeg varem mängis suur osa nimetatud talentidest veel Jong Ajaxis ehk reservides. See oli noortele üldse hea aasta: Eesti karikavõistlustel alistas Levadia-süsteemi teine võistkond (nimeliselt Tallinna Levadia) järjepanu FC Flora, Narva Transi ja siis finaalis emaklubi Maardu Levadia. Sarnase üllatuse kordumine ei jäänud kaugele ka Hollandis.

Loos oli Jong Ajaxile armuline olnud, teel nelja parema sekka tuli põlvili suruda vaid üks Eredivisie meeskond (Twente). Poolfinaalis sattusid nad kokku Utrechtiga, keda on ilmselt kõige ausam kirjeldada kui kõrgliiga tublit keskmikku. Aga noored neid ei kartnud. Miks nad oleksidki pidanud? Finaal suure Ajaxiga terendas silmapiiril.

***

Nando Rafael sündis Angola pealinnas Luandas 10. jaanuaril 1984. Napid üheksa aastat varem iseseisvunud riik oli kodusõja keerises; 27 aastat kestnud jagelemise käigus sai surma rohkem kui 500 000 inimest, üle miljoni pidi turvalise elu otsinguil vana elu maha jätma. Nando lapsepõlvest ei ole palju teada. Vaid seda, et jalgpall oli talle juba varajases nooruses vahendiks reaalsuse eest varjumisel.

Ja loomulikult väike Nando mitte ainult ei mänginud, vaid ammutas jalgpalli igal võimalusel ja moel. Nii jõuame aastasse 1992. Kodune televiisor oli rikkis, aga Euroopa meistrivõistlused ei saanud seetõttu ometi vaatamata jääda! Kaheksa-aastane poiss lubati õhtusel ajal naabritele külla. Jalgpallilahing käis. Ja siis kõlasid lasud.

Paar püssipauku ei olnud riigis, mis tolleks hetkeks 15 aastat iseendaga sõdinud, midagi erakordset, kuid seekord tundusid need kostuma lähemalt kui tavaliselt. Peagi selgus kole tõde. Nando isa, ema, vanem vend ja õde olid surnud. Külmavereliselt mõrvatud.

Orvuks jäänud poisi võtsid enda hoole alla onu ja tädi, kuid peagi oli selge, et ohukoldes elamisest ei tule pikemas plaanis midagi välja. Kuidagi oli vaja reageerida. Sõjapõgenikena pääsesid nad Euroopasse ja jõudsid 1994. aastal välja Hollandisse, riiki, millest Nando polnud "varem midagi kuulnud".

Neid solgutati aasta jagu ringi mööda pagulaskodusid, kuni hollandi keele kiiresti suhu saanud Nando jäi väikeses Hooghaleni külas silma kohalikule õpetajast jalgpallitreenerile. Ta pani poisi kirja ja sõidutas isiklikult Ajaxi proovitreeningule. Nandole, kes polnud sarnaselt Hollandile kuulnud Ajaxist (ega sellest, et nad olid äsja Meistrite liiga võitnud), öeldi hoopis, et ta läheb testideks arsti juurde. 

Ajaxi D1 võistkond aastast 1995. Väike Nando taga vasakult teine. Foto: Amsterdami Ajax

"Nad lihtsalt valetasid mulle," muigas Rafael aastaid hiljem Voetbal Intenationalile. Tema talent jäi aga Ajaxi otsustajatele silma, nad võtsid ta akadeemiasse vastu ja majutasid onu-tädi elama pealinnast 50 kilomeetri kaugusele Lelystadi. Kohvrite otsas elamise aeg oli viimaks möödas. 

***

Utrechti esindasid tol 01/02 hooajal mitmed kogenud mängijad, aga ka noormees nimega Dirk Kuyt, ja esimesel poolajal viis just tema külalised Jong Ajaxi vastu 1:0 ette. Teise poolaja alguses lõi montenegrolane Igor Glušcevic seisuks 2:0 ja mäng tundus tehtud, kuni 64. minutil sekkus vahetusest Nando Rafael.

Temast oli vahepealse ajaga vormitud ründaja, kes liikus edasi seitsmepenikoormasaabastega. 01/02 hooaja käigus sai ta 18-aastaseks ja oli Hollandi meistriks tulnud Ajaxi A1 ehk vanima noortemeeskonna (meie mõistes U19) parim väravakütt 22 tabamusega. Klubi kodulehelt leiab veel tänagi nupu, mis kirja pandud 7. juunil 2002.

"Sel hooajal oli Ajaxi parima talendi auhinnale kolm kandidaati: Nigel de Jong, Nando Rafael ja Wesley Sneijder," kirjutatakse seal must-valgelt. Tõsi, Rafael ei võitnud, sest  "võita sai ainult üks ja seetõttu võitis Sneijder".

Utrechti vastu, niisiis, sekkus Rafael varumeestepingilt. Kulus kolm minutit, kui ta kasutas ära kaitsjate lohakuse ja lõi tagasi esimese; 85. minutil mängis Stelekenburg väravast ette pika palli, mis keskväljalt vasakule äärele pikendati. Jose Valencia tsenderdus karistusalla ei olnud Nandole kõige mugavam, kuid kaitsjad pakkusid ruumi ja aega, et paari sammu pealt löögile minna. Ta kerkis kõrgele õhku ja suunas palli võimsa pealöögiga postide vahele. 2:2.

Rafaeli väravad videos järjest alates 3.54.

Muinasjutt jäi lõpuks ikkagi sündimata. Penaltiseerias eksisid Ajaxi noored seitsmendal löögil, Utrecht mitte, ja nii oli edasipääseja selgunud. Rafael oli end selle poolfinaaliga aga maailmale tutvustanud. Ajax pakkus talle kolmeaastast lepingut. "Ma kujutasin debüüti De Arenal juba ette, see oli ainult aja küsimus," märkis ta VI-le. 

Olgu ääremärkuse korras mainitud, et finaalis maksis Ajax Utrechtile kätte ja võitis 3:2, kuid vajas selleks tänini skandaalset Wamberto väravat 90. minutil ja Zlatani võidutabamust veel mõned minutid hiljem. Utrecht lohutas end karikavõitudega kahel järgmisel aastal, kuid ei saanud selle käigus võimalust Ajaxile tagasi teha.

***

Seitse aastat ei seganud väikese Nando eksistents kedagi. De Toekomstis oli ta üks paljudest, üks omadest. Ta rääkis kohalikku keelt ja õppis kohalikus koolis. Oli üks neist. Aga kohvritega ei olnud veel kõik.

Et Nando saaks mängida Ajaxi esindusmeeskonnas, tuli sõlmida profileping, tavainimese mõistes tööleping. Aga üks Hollandi immigratsiooniameti usin ametnik leidis, et see ei saa kuidagi seaduslik olla. Tema jaoks oli Nando vaid üks järjekordne rida paberil, kes ei täitnud vajalikke kriteeriume.

Ei olnud tööluba, ei olnud elamisluba, ei olnud isegi viisat. Loomulikult ei olnud 18-aastane Nando varem mänginud tippjalgpalli. Ei olnud esindanud Angola koondist. Kümme Hollandis elatud aastat ei lugenud immigratsiooniameti jaoks midagi. Ajaxi kõrged juhid pingutasid, aga neile tehti selgeks, et Nando tuleb riigist välja saata.

Talle keelati mitte ainult mängimine, vaid ka treenimine. Ta pidi hüvasti jätma veel ühe perekonnaga. Ajaxiga.

Nando õnneks levis lugu andekast, kuid süsteemi hammasrataste vahele jäänud noorest jalgpallurist kulutulena ja naaberriigis suhtuti tema põgenikutausta sõbralikumalt. Schalkes endale nime teinud Hollandi treener Huub Stevens oli äsja vastu võtnud pakkumise Berliini Herthalt ja kutsus ründaja enda käe alla.

Huub Stevens kutsus Rafaeli Saksamaale. Foto: schalke04.de

Mõne aastaga sai meie loo peakangelane taskusse Saksa passi ja sõitis U21 koondisega Euroopa meistrivõistlustele. Saksamaa langes alagrupis, Holland võitis. "Mul oli nende poiste üle hea meel, aga tol hetkel ma ei tundnud, et peaksin oranžis särgis poodiumil seisma. Esindasin Saksamaad, tahtsin nendega võita. Tahtsin, et mind sakslaseks peetaks."

***

Debüüdi meestejalgpallis tegi Rafael 19-aastaselt Hertha eest. Ta igatses Amsterdami, kuniks taipas, et Bundesligas mängimine on paljude teiste jaoks kättesaamatu unistus. "Mõistsin seda lõplikult siis, kui 70 000 inimest staadionil mu nime skandeerisid. Tegelikult tegi väljasaatmine mulle head," tunnistas ründaja VI-le.

Amsterdam Arenale tagasi ta ei jõudnudki. Väravaid tuli, aga mitte piisavalt sageli, et Herthast sammu edasi teha. Neli hooaega pealinnas, kolm Mönchengladbachis, kiire põige Taani, Augsburg, Düsseldorf. Hiina esiliiga. Bochum. Indoneesia. Kõik. Korralik karjäär, aga Jong Ajaxi tiimikaaslastega võrreldes ...

"Olin hõivatud muude asjadega. Tegin vigu, olin noor. Elu peab nautima, aga homsele ei ole garantiid. Jäta täna šoppama minemata. Jäta see nädalavahetus vahele. Maga veidi kaugem. Treeni vasakut jalga, harjuta karistuslööke. Näita treenerile, et oled midagi enamat. Mõistad?"

Eraldi väärivad peatumist kaks episoodi. Hertha-päevil koges Rafael isiklikult, kuidas halastamatu meedia mängijatest kuvandeid voolib. Nad olid äsja võõrsil Schalke 3:1 alistanud - esimest korda 35 aasta jooksul - ja ta lõi värava, kuid jäi fotosilma ette punnis pükstega.

Herthasse jäi Rafael paigale kõige kauemaks. Foto: herthabsc.de

"Bildi ajakirjanik küsis, kas väravate löömine tekitab minus orgasmi-laadse tunde ja vastasin lolli peaga, et nii võib öelda küll. Järgmisel päeval teatas leht - koos suure pildiga -, et mul läheb väravate löömise peale kõvaks! Aga see ei olnud üldsegi nii. Oli talv, külm ja tuuline. Siis võivad asjad vale mulje jätta."

Karjääri parimale soonele sattus Rafael aga hooajal 2010/11, kui lõi Saksamaa esiliigas teisena lõpetanud Augsburgi eest 27 mänguga 14 väravat. Nende tabamuste toel tõusis klubi esimest korda Bundesligasse ja palkas aasta hiljem Ragnar Klavani - selle ülemineku mõju meie mehe edasisele karjäärile on raske alahinnata. Koos nad mängida ei saanudki, sest Rafael lahkus samal suvel.

***

Aga läbi kõigi nende aastate elas väike poiss Luandast endiselt kusagil Rafaeli sügaval sisimas. Saksamaal Aafrika päritolu mängijatega suhtlemine andis tõuke kodukohaga uuesti kontakti otsimiseks. "Mälestused tulid tagasi, pereliikmete nimed. See oli kõik kuskil peidus. Siis tundsin, et olen end taas leidnud."

2006. aastal, kui Nando Saksamaaga U21 Euroopa meistrivõistlustel käis, lootis ta viimase hetkeni kutset suurele MM-ile. Saksamaa ei kutsunud, Angola aga küll, kuid ta oli end peas sakslaseks mõelnud ja unistas Die Mannschafti esindamisest. Kulus veel kuus aastat, kuni Nando võttis lõpuks vastu kodumaa kutse mängida Aafrika Rahvaste Karikal. See oli ühtlasi esimene kord, kui ta jala taas Angola pinnale tõstis – 17 aastat pärast lahkumist.

"See oli kummaline tunne. Selle mõttega harjumine. Hingasin sügavalt sisse ja kõik tuli tagasi. Tundsin, et siit olen ma pärit, siin voolab minu veri," rääkis ta VI-le.

Jalgpall oli alati pääsetee, peaaegu narkootikumi eest. "Sa hakkad alkoholi tarvitama. Möödub tund ja pidu on väga hea, aga järgmisel päeval mõtled, et kui sa ei oleks joonud, ei oleks sulle seal meeldinud. Jalgpall töötab minu jaoks samamoodi. Pääsen siis maailma, kus muud asjad peast kaovad. Tänu jalgpallile olen elust saanud rõõmu tunda."

Pärast karjääri lõppu jäi Rafael jalgpalliga seotuks. Foto: Rafaeli Instagram

"Saksamaal olen ma jalgpallur Rafael, Hollandis sõjapõgenik Rafael. Ma ei pruugi sellest taagast kunagi vabaneda, aga see teekond on minu jaoks suletud raamat. Sellest rääkimine ei vii mind edasi. Ma ei saa sellest midagi positiivset. On valus sellest rääkida, sellele mõelda."

Pärast mängijakarjääri lõppu sidus Nando end Saksamaaga. Ta elab Frankfurdis, töötab jalgpallurite abistaja-agendi-nõustajana, on mitme lapse isa. Ja kinnitab Algemeen Dagbladile, et ükski Meistrite liiga mäng ei ole olulisem kui inimsuhted. 

"Elu seisneb valikute tegemises ja mina pidin seda õige varakult õppima. Ühe koha peal istumine ja minevikule mõtlemine ei vii sind kuskile. Mida sa hetkel teed, et enda elu parandada? Selles on küsimus. Ma arvasin, et õnn on kallites riietes ja ilusates autodes, aga kaks Ferrarit ei aita sind, kui haigena voodis lamad."

Kommentaarid

purgeenius   •  
(193.143.10.***)
Tubli, Ivar! Mulle meeldib, et Soccernetis selliseid lugusid kirjutakse
parool_on_12345   •  
(83.179.15.***)
+1 väga huvitav lugemine ja seos rakuga teeb asja veel huvitavamaks

Sisene
MM-IL SELGUVAD FINALISTID
UKRAINA-EESTI
Luup peale | Kõva jooksupäeva lõpetas kibe moment  (+ galerii!)
Kolme aastaga mangomüüjast rahvuskangelaseks
VIDEO | Oktoobri- ja novembrikuu kaunimale tabamusele kandideerivad ainult tõelised iluväravad
VALI ISE PARIMAD!
SUUR HÄÄLETUS: vali Premium liiga parim mängija!
TOIMETAJA VALIK
RISTNURK
REKLAAM
VIIMASED PILDIGALERIID
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FC Flora
36
29
3
4
110:21
90
2.
Tallinna FCI Levadia
36
24
6
6
98:32
78
3.
Nõmme Kalju FC
36
22
11
3
79:34
77
4.
Paide Linnameeskond
36
23
5
8
78:30
74
5.
Tartu JK Tammeka
36
14
7
15
57:62
49
6.
JK Narva Trans
36
13
9
14
57:49
48
7.
Viljandi JK Tulevik
36
7
7
22
35:75
28
8.
JK Tallinna Kalev
36
6
6
24
29:89
24
9.
FC Kuressaare
36
6
5
25
24:87
23
10.
Maardu Linnameeskond
36
4
5
27
30:118
17
REKLAAM
HÄÄLETUS
Kes lõi Premium liiga oktoobri- ja novembrikuu ilusaima värava?
5%
7%
14%
14%
60%
SILM PEALE!

Vaata siit saate "Silm peale!" viimast osa!

U17 MM

U17 MM Brasiilias - otsepildis Soccernet TV-s!

https://www.zone.ee/
OTSEÜLEKANDED

Soccernet.ee selle nädala otseülekanded:

SOCCERNETI FOORUM - FÄNNIDE KOHTUMISPAIK!

Räägi kaasa aktuaalsetel jalgpalliteemadel või muudel huvipakkuvatel teemadel! Külasta Soccernet.ee foorumit!

PREMIUM LIIGA TABEL
Tallinna FC Flora
90
Tallinna FCI Levadia
78
Nõmme Kalju FC
77
Paide Linnameeskond
74
Tartu JK Tammeka
49
JK Narva Trans
48
Viljandi JK Tulevik
28
JK Tallinna Kalev
24
FC Kuressaare
23
Maardu Linnameeskond
17
MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK