Narva Transi hispaanlasest peatreener David Campana ei suutnud nelja kuuga meeskonna õnne ümber pöörata ja kolm vooru enne hooaja lõppu sai selgeks, et klubi langeb Premium liigast välja.

Pärast Tartus saadud 1:5 kaotust muutus Esiliigasse kukkumine matemaatiliselt kindlaks. Viimased võidupunktid pärinevad juuli lõpust, pärast mida on 12 mänguga tabelisse lisandunud vaid neli viigipunkti. 

Campana ja tema abiline Noel Patrick Parsons saabusid Narva juuni lõpus, võttes ohjad üle olukorras, kus Transi lahutas eelviimasest kohast seitse punkti. Olgugi et Transi mängupilt näitas paranemise märke, on tänaseks vahe üheksanda kohaga kahekordistunud.

Langesite võideldes, aga siiski on see Narva jaoks kurb päev. Millised on sinu esimesed mõtted, tunded?
Minu jaoks on väga raske sellest rääkida. Me võitlesime kõvasti, läksime ette, olime kompaktsed, aga siis muutusime ebakindlaks, närviliseks. Meie olukord ei ole hea ja see mõjutas mängijaid. Nad mängisid südamega, aga ilma teadmiseta, kõigist põhimõtetest kinni hoidmata, ja lõpuks oli see katastroof. See on väga valus.

Oma väljaütlemistes oled sa pidevalt üritanud mängijate moraali ja enesekindlust tõsta, aga kas lõpuks oli see ikkagi enesekindlus, millest teil puudu jäi?
Ma ei tea. Me üritasime teha kõike, füüsiliselt, tehniliselt, taktikaliselt, psühholoogiliselt, analüüsisime kõike, aga see ei töötanud. Minu mängijad andsid endast kõik, sest kõik nägid, et nad jooksid ja võitlesid lõpuni välja. Mõni teine meeskond annaks sellises olukorras alla, aga meie muudkui võitlesime ja võitlesime, isegi 4:1 seisul. Sel hooajal asjad ei toiminud ja see on nende jaoks väga valus pärast kogu seda võitlust ja tööd.

Te oliti raskustes eriti võõrsil looduslikul murul mängides. Kas see oli probleem, et te pidite liikuma koduse kunstmuru ja pehmete muruväljakute vahet?
Minu jaoks on see viimane vabandus, ma ei hooli sellest, asi on meie enda probleemides. Andsime endast kõik, et oma mängu arendada, aga läks nii, et kui mängisime hästi, siis saime selle eest heal juhul ühe värava, aga kui mängisime 10-20 minutit väga halvasti, siis karistasid meid kõik. Nii on väga raske, aga meil on veel mänge ees ja me peame mängima oma au nimel, jääma professionaalseks.

Vaadates tagasi sellele neljale kuule Narvas, on sul mingeid kahetsusi, midagi, mida oleks võinud teha teisiti?
Mitte midagi. Minu treeneritetiim andis endast kõik. Kui keegi peab olema süüdlane, siis olgu see mina. Minu mängijad andsid endast kõik, klubi samamoodi. Minu saabudes ei olnud me heas olukorras, aga ma tegin muudatusi, mulle meeldib mängida rohkem palliga ja enesekindlalt, olla ise mängu peategelane, aga see ikkagi ei toiminud. Vahel ma nautisin meeskonna mängu, me tekitasime võimalusi ja olime agressiivsed, aga sellest ei piisanud.

Oleksid sa huvitatud Narvas jätkamisest?
Ma ei tea veel, klubi on olukorras väga pettunud ja minu tulevik on hetkel nende jaoks väike mure. Ma armastan Eestit ja naudin siin elamist, kenad inimesed, kena liiga, minu kolleegid ja kõik on head kutid.

Kuidas sa seda kogemust meenutama jääd? Kas Eesti ja Narva on head kohad ambitsioonika treeneri jaoks?
Jah, muidugi, Narvas on väga head ja professionaalsed inimesed, hea väljak ja kõik. Sel hooajal ei olnud head õnne ja vahel juhtub nii. Klubi on nüüd uues faasis ja see annab võimaluse midagi muuta. Kindlasti on tehtud ka vigu, aga ma olen kindel, et klubi astub vajalikud sammud, et saada uuesti hea meeskond ja tulla Premium liigasse tagasi nii kiiresti kui võimalik.