Eesti parim Valgevene vastu - Erik Sorga - Soccernet.ee

Eesti parim Valgevene vastu - Erik Sorga

7. SEPTEMBER 2019 13:00

Soccernet.ee

Erik Sorga on Eesti koondise tulevik. Foto: Liisi Troska

Eesti koondis sai EM-valiksarjas järjekordse valusa kaotuse, jäädes vastaste üleminuti väravast koduväljakul 1:2 alla Valgevenele. Soccernet.ee toimetus valis mängu parimaks Erik Sorga.

Hinda ka ise koondislasi!

Eesti jäi väravateta lõppenud avapoolaja järel kohe teise kolmveerandtunni alguses kiirelt kaotusseisu, kui Nikita Naumov 48. minutil nurgalöögi järel peaga skoori avas. Viik ei lasknud end aga kaua oodata, kui kuus minutit hiljem lõi oma elu esimese koondisevärava esmakordselt Eesti algkoosseisu kuulunud ründaja Erik Sorga.

Lõppsõna jäi paraku siiski Valgevenele ja see oli eriti valus. Mängu jooksul tervelt neli korda Eesti väravaraame kolistanud külalised korraldasid teisel üleminutil veel ühe rünnaku ning selle lõpetuseks lükkas värava eest palli võrku Maksim Skavõš. Valgevene sai tabelisse esimesed kolm punkti, Eesti jätkab nelja mängu järel ikka nullipoisina.

Hinded Eesti koondislastele:

Sergei Lepmets – 6. Esimesed kümme minutit täiesti tööta olnud mees pidi seejärel kohe tegema hea tõrje ja sai ka edaspidi oma tööga väravajoonel korralikult hakkama. Miinuspoolele jäävad ebaõnnestunud väljalöögid ja -visked, mis mitmel korral audis või vastase jalal maandusid, samuti tõmbas ta mõnel puhul palli mängu pannes arusaamatult Eesti tempot alla. Jabur, et juba avapoolajal sai ta kaks korda kohtunikult venitamise eest hoiatada. Ei eksinud, aga ei päästnud ka.

Taijo Teniste pealt naljalt ei kärise. Foto: Oliver Tsupsman

Taijo Teniste – 6. Koondise raudvara mänge võib enamasti iseloomustada ühesuguste sõnadega ja seekordne esitus ei olnud erand. Kaitses on teada, et Teniste pealt ei kärise ning alatasa on ta justkui juhuslikult jälle õiges kohas, et vastaste rünnak peatada. Samas tähendas neljameheline liin seekord, et rünnakule ta kuigivõrd ei tõusnud ja tegutses enamjaolt n-ö kindla peale, mistõttu tema äär jäi ründesuunal mõnevõrra kahvatumaks.

Ragnar Klavan – 5. Koondise kapten tunnistas ka ise, et lasi avavärava puhul end vastaste tugeval keskkaitsjal Nikita Naumovil liiga naiivselt ära tõugata ning see tabamus sündis puhtalt tema pealt. Üldse näis Klavani esitus kaitsefaasis harjumatult pehme ja ebakindel, eriti esimesel poolajal – ehkki samas näitas ta korra ka oskust enda praaki ise lappida. Hoopis teine lugu oli siis, kui Klavan palli sai ja Eesti ründas, sest palliga mängides oli kapten väga hea. Klavan leidis ruumi palliga tõusmiseks ja tegi seda julgelt, samuti ei jäänud sündimata juba tema kaubamärgiks saanud diagonaalsöödud teisele äärele. Kas vahepealne vigastusperiood ja sunnitud paus mõjutavad ikka veel mängu?

Joonas Tamm – 5. Sarnaselt keskkaitsepartnerile oli ka Tamm vastaste standardolukordade ajal korduvalt hädas. Karistusala ei suutnud see duo seekord paraku valitseda. Otseselt ta ühtegi ränka viga ei teinud, suutes paari jämeda valearvestuse järel alati olukorra päästa. Näiteks nullis ta teisel poolajal Valgevene kiire vasturünnaku, kuid Tamme liigutustest kumas siiski pidevat ebakindlust. See avaldus ka palliga mängus, kus tal kulus alatasa väga palju aega, et võtta vastu õige otsus või leida õige kaaslane. Mänguperioodidel, kus Eesti vajas tempo ülalhoidmiseks rünnaku kiiret algatamist, rikkus see kõhklus mõnegi lubava käigu.

Artur Pikk – 5. Mängis hästi 91 ja pool minutit, hoidis kaitses asjad kontrolli all ja toetas tublilt rünnakut. Nagu eeldada võis, siis koostöö klubikaaslase Henrik Ojamaaga sujus vasakul äärel hästi, võrreldes teise äärekaitsja Taijo Tenistega oli Pikk ründefaasis märksa aktiivsem. Miinuspoolele tundusid jäävat vaid mõned ebatäpsed tsenderdused, kuniks saabus saatuslik 92. minut ning Pikk magas eesmise posti juures maha tema tsooni jooksnud Maksim Skavõši. Selline elementaarne prohmakas tõmbab hoobilt ühe palli võrra alla ka koondhinde.

Valgevenelaste taltsutamine nõudis meeskonnatööd. Foto: Liisi Troska

Karol Mets – 5. Raske arvata, kui palju oli selles peatreeneri käsku ja palju Metsa enda valikuid, kuid poolkaitsjana vajus esimesel poolajal kohati ja teisel juba reeglina kahe keskkaitsja vahele mängu ehitama, mistõttu kippus Eesti kaitseliini ja poolkaitsjate vahele tekkima tühi tsoon. Eriti teravalt torkas see silma viimasel veerandtunnil, kui platsilt oli lahkunud ka Konstantin Vassiljev ning tema asemele tulnud Artjom Dmitrijev ei suutnud liine siduva mängija rolli täita. Hoolimata sellest, et Mets tegutses üldjoontes kindla peale ja otsis turvalisi käike, lipsas sisse ka ebavajalikke määrusterikkumisi ja kummalisi valesööte, millest üks oleks avapoolajal äärepealt tekitanud Valgevenele väga ohtliku rünnaku. Võib mõista, miks peatreener Karel Voolaid soovis Metsa väljakule mahutada, kuid tema loomulik positsioon on siiski keskkaitses.

Mattias Käit – 7. Juba lähitulevikus kandub Eesti koondises mängu ehitaja roll aina selgemalt Käidi kätte ning seekordne mäng näitas taas, et tal on selleks võimeid küllaga. Õhtu parim sähvatus oli väravale tehtud väga hea eeltöö, samuti rabas Käit usinalt ilma pallita mängides ja tegi tänu sellele vajalikke vaheltlõikeid – tööpõld ulatus ühest karistusalast teiseni. Kui miinuseid otsida, siis korra-paar jättis ta healt positsioonilt pealelöögi ise tegemata ja kalkuleeris kaaslasi otsides üle, samuti väsis viimasel kümnekonnal minutil.

Konstantin Vassiljev – 6. Küllap teab ta vaid ise, kui palju äsjane vigastus mängu mõjutas, ent standardolukorrad jäid mõne üksiku erandiga keskpärasteks ning üldine tegutsemine krobeliseks. Just Vassiljevi puterdamisest ja pallikaotusest sai teise poolaja esimestel minutitel alguse Valgevene rünnak, mis päädis nurgalöögi ja avaväravaga. Teisalt on Vassiljevi oskus liinide vahel mängu siduda endiselt kuldaväärt ning teist teda meil pole ega paista praegu ka tulemas. Isegi kui Kostja teeb enda mõõdupuu järgi keskpärase esituse, on see teistega võrreldes ikkagi hea.

Konstantin Vassiljev on harjunud näitama teed. Ent kuhu oskame võtta suuna ilma temata? Foto: Oliver Tsupsman

Henrik Ojamaa – 6. Esimese pooltunni põhjal ehk isegi kogu Eesti koondise parim mängija, kusjuures kaks parimat liigutust tegi ta palli mitte puutudes – eriti efektne oli avapoolaja viimasel minutil läbi lastud sööt, millest Sorga pääses väravavahiga silmitsi ja oleks peaaegu skoori avanud. Mängu edenedes kadus aga pisut pildilt. Isu midagi teha jagub Ojamaal kuhjaga, aga otsustavatel hetkedel kipub aju kinni kiiluma. Lõpplahendus on endiselt tema Achilleuse kand, nii luhtas ta selgi korral ühe Sergei Zenjovi hea tsenderduse, kui palli korralikult ei tabanud. Seekordne mäng läheb kokkuvõttes siiski kindlalt plusspoolele.

Sergei Zenjov – 6. Näha on, et mees on klubis vormis ja enesekindel, mis väljendus platsil nahaalses vastaste ettevõtmises. Paremal äärel pidi ta rünnaku põhirõhku kandma paljuski üksi ja sai sellega üldjoontes kenasti hakkama, ehkki kohati jõudis pall isegi ülekohtuselt vähe temani. Samuti ei vedanud sedapuhku alt tihti talle karuteene teinud esimene puude. Ent lõpp-produktist jäi puudu ka Zenjovil, kuigi ta tegi kahel korral hea eeltöö Ojamaale ja Sorgale. On olukordi, kus omal ajal vastaseid puhta kiirusega löönud ründaja sammuteravus hakkab tasapisi tuhmuma, ent sellele loogilisele nähtusele leiab selgituse passist.

Erik Sorga – 7. Valgevene karutapja mõõtu keskkaitsjatega maadlemine ei olnud sugugi kergete ülesannete killast, ent seni vaid Eesti meistriliigas ja mõnes üksikus euromängus tegutsenud Sorga jaoks ei olnud see mingi probleem. Mis ehk pikkuses puudu jäi, selle korvas Sorga nahaalsusega, tundmata vastaste ees vähimatki aukartust. Samuti ei olnud tema jaoks probleem mängutempoga harjumine, ehkki eriti avapoolajal meenutaski see üllatavalt tihti pigem Premium liiga kui valikmängu taset. Lisaks värava löömisele avanes Sorgal veel üks ülihea šanss, kus ta võinuks sööta ka keskele Zenjovile, ent läks ise löögile ja vaid Aleksandr Gutori hea tõrje juhtis palli postist mööda. Sellist isekust ei saa Sorgale aga vähimalgi määral pahaks panna. Ründaja instinktid, ründaja nina, väärikas esitus.

Artjom Dmitrijev – 5. Ei suutnud mängu tulles täita Vassiljevist jäänud saapaid, kuigi need polnudki üldse nii suured kui tavaliselt. Kadus ära liinide vaheline side, paaril korral pidi koguni Sorga tulema rünnaku tipust keskväljale palli küsima. Dmitrijevi trump on vastase mängu lõhkumine ja ehkki ta on aastate eest ka ründaja või ründava poolkaitsjana piisavalt mänginud, tundis end seekord selles rollis väga ebakindlalt.

Rauno Sappinen ja Vlasi Sinjavski – hindeta. Mängisid hinde teenimiseks liiga vähe.