Eelmisel nädalal viibisid FC Flora tehniline direktor Janno Kivisild ja noortetreener Priit Adamson Saksamaa meistriliiga klubi Leverkuseni kutsel sealses noorteakadeemias, kus tutvuti nende treeningsüsteemi omapärade ja skautimispõhimõtetega.

Järgnevalt lühiintervjuu sellest, mida Adamson ja möödunud aastal Hollandi klubi Feyenoordiga samamoodi lähemat tutvust teinud Kivisild Leverkusenis täpsemalt teada said, milles üllatusid ning milliste teadmistega naasesid.

Mis teid Leverkusenis ees ootas?

Janno Kivisild (JK): Leverkuseni noorteakadeemias nägime ära sealsed tingimused ja taseme, millega töötab Saksamaa üks edukamaid noorteakadeemiaid: noorte ja treenerite käsutuses on 6 erineva suurusega muruväljakut, suur kunstmuruplats, turnimislinnak, jõusaal ning meditsiiniruum. Tingimustelt ja olemuselt sarnanes ülesehitus Feyenoordi süsteemiga, ent nende visioon erines kardinaalselt. Kui Hollandis rõhutakse mängulisusele, siis Leverkusenis olid treeningud rohkem individuaalsed, keskendudes mängijate füüsilisele võimekuse ja individuaalse meisterlikkuse arendamisele.

Kas reisi eesmärk sai täidetud?

JK: Jah, kindlasti. Saime teada väga palju huvitavat nii klubi tehnilise kui organisatoorse poole kohta; kohtusime erinevate vanuseklasside juhendajatega ning konditsioonitreeneriga, kelle ülesandeks on mängijate koordinatsiooni ja üldkehalise ettevalmistuse ja kiiruse arendamine; samuti selgitati meile klubi skautimissüsteemi.

Priit Adamson (PA): Täitsime eesmärgi ja saime isegi rohkem kui ootasime.

Mis oli kõige huvitavam?

JK: Huvitavaim on alati kogemuste hankimine ja jagamine erinevate inimestega.

PA: Mulle pakkus enim huvi treeningtöö ja –harjutuste omapära, rõhumine füüsilise vormi arendamisele.

Aga kõige üllatavam?

JK: Üllatas see, et juba kõige nooremate poiste treeningud olid nii individuaalsed ja eelkõige kehalise võimekuse arendamisele üles ehitatud.

PA: Mulle oli ootamatu, et sellega lausa eraldi treener tegeles.

Kuidas võrdleksite sealset noortesüsteemi FC Floraga?

JK: FC Flora on oluliselt suurem: Leverkusenil on igas vanusegrupis vaid 1 treeningrühm, meil seevastu kaks või kolm. Sarnasused ilmnevad struktuuris ja põhimõtetes, sest mõlemad tähtsustavad eelkõige seda, et mängija saavutaks oma personaalse tipptaseme.

PA: Märkimisväärsene on veel asjaolu, et iga võistkonnaga tegeleb kolm inimest, nõnda saab iga noor maksimaalselt tähelepanu.

Mida põnevat saite teada sealse noortesüsteemi omapära ja filosoofia kohta?

JK: Leverkusen teeb koolidega väga tihedat koostööd: poistel on võimalus pärast tunde tulla klubisse ning teha seal vanemate inimeste abiga ära oma kodutööd. Klubi väärtustab haridust väga, kusjuures U18 ja U19 gruppide palluritele on valmistatud spetsiaalsed programmid, mille kaudu on neil võimalus paralleelselt mängimisega saada ka erialaharidus näiteks turunduses.

PA: Minu jaoks oli kõige uuem ja põnevam teema skautimine, sellele kulutatakse Leverkusenis üllatavalt palju aega ja energiat.

Milliseid uutest teadmistest Eestis rakendada soovite?

JK: Kindlasti ei saa me nende süsteemi otseselt kopeerida, sest nende treeningmetoodika on üles ehitatud ainult tippmängijate kasvatamiseks, seal mängivad noored valiti välja tuhandete seast.

PA: Leverkuseni skautimissüsteemist võiksime siiski nii mõndagi omaks võtta, siingi sellele rohkem tähtsust omistada.

Kuidas jätkub koostöö FC Flora ja Leverkuseni vahel tulevikus?

JK: Edasisest koostööst huvituvad mõlemad klubid väga. Kutsusime Leverkuseni klubi noortetöö juhid endale külla, et tutvustada lähemalt FC Florat, meie noortetööd, visiooni ja skautimispõhimõtteid. Samuti plaanime korraldada ühiseid treeninglaagreid ja sõpruskohtumisi.