Tartu Tammeka uus peatreener Carlos Miguel Sousa Santos sõidab koos meeskonnaga igal treeningpäeval Tartust Viljandisse ja tagasi, et uueks hooajaks sisetingimustes valmistuda.

Logistiline ebamugavus ei heiduta aga portugallasest peatreenerit, sest palju hullem oleks olukord siis, kui tuleks treenida välitingimustes nagu eelmistel aastatel. "Saaksime siis teha tööd ainult füüsisega, kuid jalgpall ei ole ainult füüsis – jalgpall on rohkem taktikaline ja tehniline," rääkis ta põhjalikus intervjuus Soccernet.ee-le.

Tammeka jäi eelmisel hooajal Premium liigasse püsima alles üleminekumängudel ning uue treeneri kinnitusel on tänavuseks peaeesmärgiks selliste pingete vältimine. Hooaja eel on meeskonnast lahkunud küll neli mullust põhimängijat, aga Miguel Santos usub, et osade täiendustega koos peaks tartlastel eesmärkide täitmiseks kvaliteeti jaguma.

Tammeka jaoks on tema näol tegemist läbi aegade neljanda välismaalasest treeneriga kõrgliigas: 2012. aasta lõpus juhendas meeskonda kreeklane Joti Stomatopoulos, 2013. aastal sakslane Uwe Erkenbrecher ning möödunud sügisel Läti mees Dmitrijs Kalašnikovs. Varasemalt vaid kodumaal töötanud Miguel Santos osutus jaanuari alguses kuue kandidaadi seast väljavalituks, kuna tema mitmekülgsed kogemused sobituvad Tammeka visiooniga, mis põhineb mängijate arendamisele. 

Palun tutvusta ennast lühidalt Eesti jalgpallisõbrale – kuidas sa end treenerina kirjeldaksid ning mis on sinu senise karjääri põhipunktid?
Minu nimi on Miguel Santos, olen 37-aastane, tulen Portugalist ja see on minu esimene kogemus väljaspool Portugali. Seal treenisin ma kõigil tasemetel, alustasin noorte peatreenerina ja seeniorite abitreenerina. Treenisin väikeseid poisse ja tüdrukuid, mehi ja naisi – mul on kogemusi kõigiga, kes jalgpalli mängivad.

Meesteklassis olin ma abitreenerina kolmandas divisjonis ja peatreenerina neljandas divisjonis. Naistega olin esimeses divisjonis, kõigepealt tabeli keskmikuga, aga lõpuks võitsime me Sporting Bragaga nii rahvusliku liiga, superkarika kui ka Portugali karikavõistlused ning mängisime UEFA Meistrite liigat. Meeste seas olin ma kolmandas divisjonis abitreeneriks neli-viis-kuus aastat. Peatreenerina oli mul kogemus oma kodulinnaklubis, Portugali neljandas divisjonis. Noortega olen töötanud kolmes professionaalses klubis, mis kuulusid siis Portugali kõrgliigasse.

Ise lõpetasin mängimise 20-aastaselt, sest ma tegin ülikoolikraadi ja raske oli mõlemale keskenduda. Teadsin, et võin mängijana jõuda võib-olla ainult kolmandasse divisjoni. Mõtlesin, et treenerina võiksin jõuda kõrgemale. Tegin bakalaureuse, mis lubab Portugalis tunde anda, ning jalgpallialase magistritöö. Seejärel neli UEFA tasandit – C, B, A ja nüüd PRO.

Siin ma nüüd olen Eestis ja rõõmus selle väljakutse üle. Loodetavasti suudan ma aidata Tartu Tammekal teha parema hooaja kui eelmisel aastal. Üleminekumängudele sattumine ei olnud klubile hea olukord, nii et sel aastal tahame seda vältida. Tahame teha hea hooaja ning turvaliselt ja rahulikult kõrgliigasse püsima jääda.

Minu ideed peatreenerina? Ma ei hakka salgama, et olen nn Portugali jalgpallikooli esindaja. Meile meeldib tehniline ja oskuslik mäng, me tahame palli ja meile meeldib rünnata. Kui meil ei ole palli, siis peame olema agressiivsed ja organiseeritud. Me tahame mängida jalgpalli, mis meeldib fännidele ja võib tuua palju inimesi staadionile. Et pealtvaatajad naudiks mängu, fännid oleks uhked ja linn samuti. Tammeka on ilmselgelt üks linna sümbolitest ning me tahame, et laupäeviti või pühapäeviti tuleks inimesed staadionile, selle asemel et minna kaubanduskeskustesse või niisama ringi jalutada. Et tekiks harjumus siin käia, meeskonda vaadata ja mänge nautida.

Saabusid Tartusse möödunud nädalavahetusel – millised on esmamuljed klubist ja linnast?
Head. Klubi inimesed on mind suurepäraselt vastu võtnud – juhatus ja juhtivad töötajad, minu abilised ja mängijad ning ülejäänud inimesed on kõik olnud suurepärased. Töötingimused ei ole ideaalsed, aga on head – me saame teha head tööd ja klubil on potentsiaali. Ma tahan jätkata klubi filosoofiat, arendades esindusmeeskonna mängijaid, aga proovida samuti aidata noortel mängijatel põhimeeskonda pääseda. Ja loomulikult olen ma siin ka selleks, et aidata arendada Eesti jalgpalli üldiselt – see on pidevalt arenev riik, jalgpall samuti, ja ma loodan, et me suudame edasi viia nii klubi kui ka Eesti jalgpalli.

Nüüd, kus sa oled näinud mängijaid oma silmaga – kas nende kvaliteet vastab sinu ootustele?
Vastab. Enne siiatulekut, kui klubi valis mu välja, siis hakkasin ma internetis Tammeka mänge järele vaatama. Nii et ma teadsin mängijaid juba enne siia jõudmist. Eesti reaalsust arvestades on meeskond tehniliselt hea. Taktikaliselt ma ei hakka rääkima, sest eelmine aasta oli kaks erinevat treenerit ja palju muutuseid, millele ma ei keskendunud. Ma vaatasin ainult tehnilisi oskusi, füüsilist taset ja pühendumust. Olin nähtuga rahul. Pisut erinev Portugalist, aga Eesti reaalsust arvestades olin rahul.

Praegu oleme ühe nädala treeninud nii, et ma ise olin veel COVID-i tõttu Portugalis, aga internetis rääkisin oma abilistega, andsin neile treeningplaanid ja vaatasin pärast kõikide treeningute salvestusi. Sel nädalal, kui ma nüüd lõpuks ise kohapeal olen, olen ma rõõmus ja mängijate kvaliteet vastab mu ootustele.

Rääkisid juba natuke oma jalgpallifilosoofiast. Näed sa, et sul on olemas vajalikud mängijad selle teostamiseks, või vajate te hooaja eel täiendusi?
Me vajame mõningaid täiendusi. Ma ei taha öelda, kui palju mängijaid me vajame, aga mingi hulk kindlasti. Osad positsioonid vajavad lisa, et mul oleks igale positsioonile kaks valikut. Me ei mängi ilmselt ainult ühe taktikalise süsteemiga, vaid töötame vähemalt kahe süsteemi kallal. Hooaja jooksul saame võib-olla neid kahte taktikalist süsteemi veel natuke kohendada, kui see aitab meil võita või vastast segadusse ajada.

Minu treeningmetodoloogia on väga lihtne. Jalgpallil on neli dimensiooni: taktikaline, tehniline, füüsiline ja mentaalne. Nädala jooksul treenime neid dimensioone nii, et mängijad teavad täpselt, mida nad nädalavahetusel väljakul tegema peavad.

Eelhooajal me aga ei tööta niimoodi. Praegu töötame me selle nimel, et mängijad saaksid aru üldisest ideest. Seejärel, pärast iga vastase tugevate ja nõrkade külgede analüüsi, loome me strateegia, mis lubab meil mänge võita. Eelhooajal testime me kahte taktikalist süsteemi, aga hooajal võime me seda vahel vastasest sõltuvalt pisut muuta.

Kõik mängud saavad olema rasked, sest liigas on häid meeskondi, eriti neli soosikut, kes võitlevad ilmselt tiitlite nimel. Aga me tahame näidata head mängu, pakkuda fännidele head jalgpalli ja ma olen kindel, et kui mängijad töötavad edasi samas vaimus, siis oleme me selleks suutelised.

Tulemustest rääkides, siis sa mainisid juba, et tahaks üleminekumänge vältida, aga kas klubi on seadnud ka konkreetsemaid eesmärke ja ootuseid uueks hooajaks?
Klubi peamiseks eesmärgiks on püsida kõrgliigas ja teha seda paremini kui eelmisel aastal. Püüame saada nii palju punkte kui võimalik, et küündida tabelis mugavate kohtadeni ja et pinge ei püsiks viimase mänguni.

Näis, kui kaugele võime me jõuda Eesti karikasarjas. Noorte mängijate osas, nii esindusmeeskonnas kui ka noorteklassis, tahame näha nende arengut. Et esindusmeeskonna noored oleksid hooaja lõpuks paremad kui nad on praegu ning et mõned U21 võistkonna mängijad jõuaks esindusmeeskonda. Need on klubi eesmärgid, lähtudes klubi filosoofiast, ja ma usun, et ma sobin selliste sihtide jaoks hästi. Minu töö, metodoloogia ja juhtimine on suunatud selliste eesmärkide püüdmisele.

Suur osa teie meeskonnast on praegu tõesti väga noor. Kas te plaanite hooaja eel kogemusi juurde tuua?
Võib-olla. Me toome juurde ka noori mängijaid, aga ma tahan ka kogenud mängijaid, et saavutada tasakaal. Üks klubi eesmärkidest on sobiv segu noortest ja kogemustest.

Praegu sõidate te iga päev Viljandisse treenima, nii et sõidate 150 kilomeetrit päevas puhtalt treenimiseks. Näed sa seda probleemina?
Logistiliselt ei ole see parim, sest parim lahendus oleks siseväljak Tartus, aga kuna seda varianti ei ole, siis on hea ka Viljandis käimine, sest peamine on heades tingimustes treenimine. Kui väljak ei oleks heas korras, et mängijad saaksid mugavalt jalgpalli mängida, siis kuidas saaks nendeni viia oma ideesid? Ei saakski. Viljandis saame me seda teha, nii et minu jaoks ei ole probleem sõita bussiga tund aega Viljandisse, kui me teame, et saame seal hea treeningsessiooni ja mängijad mõistavad ideaalselt meie ideid.

Oleks hullem, kui meil ei oleks seda varianti ja me oleks sunnitud töötama õues, kus me ei saaks ilmselt üldse harjutada taktikalisi ega tehnilisi dimensioone. Saaksime siis teha tööd ainult füüsisega, kuid jalgpall ei ole ainult füüsis – jalgpall on rohkem taktikaline ja tehniline. Füüsilisus on ka muidugi oluline, nagu ka mentaalsus, aga kui taktikalist ja tehnilist dimensiooni ei saa treenida, siis ei oleks meil mängudeni jõudes ilmselt ei meeskondlikke liikumisi, dünaamikat ega põhimõtteid.