Tänavu suvel Premium liiga uustulnuka Nõmme Unitediga liitunud keskväljamees Koen Oostenbrink on üpris kireva karjääriga mängumees. PSV akadeemist sirgununa on hollandlane palliplatsi jaganud ka mitmete maailma absoluutsete tippudega. 

Arvestades mängumehe varasemat karjääri, pole Oostenbrink koduse kõrgliiga mõistes liialt tavaline täiendus. Hollandi passiga keskväljamees sai jalgpallihariduse PSV akadeemias, kuulus Hollandi noortekoondisesse ning jagas väljakut mitmete mängijatega, kes on nüüdseks jõudnud maailma absoluutsesse tippu. Ometi ei ole Oostenbrinki karjäär läinud täpselt nii, nagu poolkaitsja ise oleks soovinud. 

27-aastase palluri senine karjäär on olnud kõike muud kui igav. PSV noortesüsteemis konkureerimine, töö kõrvalt profijalgpalli mängimine, veidralt luhtunud üleminek Nõmme Kaljusse, keeruline periood Iirimaal ja lõpuks jõudmine Nõmme Unitedisse.

Oostenbrink rääkis Soccernet.ee-le muu hulgas ajast, mil ta jagas väljakut Arsenali palluri Noni Madueke ja Liverpooli ründaja Cody Gakpoga, samuti Hollandi noortekoondise kogemusest ning nurjunud üleminekust Nõmme Kaljusse.

Alustasid oma karjääri PSV akadeemias. Kui vanana ja kuidas sa sinna sattusid?
Jah, täpselt nii! Alguses mängisin amatöörpundis, üks kohalik võistkond linnast, kust ma Hollandis pärit olen. Ma arvan, et olin umbes kaheksa- või üheksaaastane, kui ma sammu PSV akadeemiasse tegin. 

Milline elu nii suures akadeemias oli? Kujutan ette, et konkurents oli hirmkõva.
Oli küll, aga esimestel aastatel on asi mingil määral ka lõbutsemises ja lihtsalt jalgpalli mängimises, sest oled veel laps. Aga mida vanemaks saad, seda suuremaks konkurents muidugi läheb, sest mängijad hakkavad lepinguid teenima. Alates U17 vanuseklassist ja sealt ülespoole on konkurentsi juba väga palju. Nii et vahel oli raske, aga see on osa jalgpallist ja valmistab sind ette selleks, mis karjääris ette tuleb.

Ja sulle lepingut ei pakutud?
Pakuti küll, sain kaheaastase lepingu. Mängisin U19 meeskonnas ja siis liikusin duublisse ehk U21 meeskonda. Need kaks  aastat, kui ma seal mängisin, siis oli mul leping. 

PSV on ju tuntud läbi selle, et tihtipeale läheb mõni talent suure summa eest mõnda Euroopa suurklubisse. Kes on kõige vingemad mehed, kellega sina PSV akadeemias mängisid?
Ma arvan, et kõige kuulsam on Cody Gakpo Liverpoolist. Ta on minust aasta vanem, nii et mängisin ja treenisin temaga päris tihti koos. Noni Madueke tuli ka Tottenhamist PSV akadeemiasse, nii et mängisin ka temaga. Teised mängijad on näiteks Joel Piroe, kes mängib Leedsis ja Jordan Teze, kes mängib Monacos. Osad mängivad siiani PSV esindusmeeskonnas, näiteks Ismael Saibari ja Armando Obispo. Nii et jah, mõned väga suured nimed ikka on!

Võtame näiteks Gakpo ja Madueke - kas nad olid juba siis hoopis teisel tasemel mängumehed?
Oli näha küll, et neil on midagi erilist. Näiteks Madueke tuli PSV akadeemiasse 16-aastaselt ja ta alustas U17 meeskonnas, aga seal oli tema jaoks liiga lihtne. Mina mängisin samal ajal U19 pundis. Madueke võis peaaegu kõigist mööda triblada ja siis värava lüüa või söödu anda. Siis viidi ta hooaja jooksul U19-sse ja ka seal oli talle endiselt kõik väga lihtne. Ta tegi väga kiiresti sammu U21 meeskonda ja sealt edasi esindusmeeskonda. 

Gakpoga oli tegelikult üsna sarnane lugu, aga tema hakkas juba väga noorest east väga palju tööd tegema. Individuaaltreeningud ja lisatrennid jõusaalis. Nii et ta pani väga palju tööd ja aega sisse ja nagu näha, siis see tasus kindlasti ära.

Said sa sellest kuidagi lisamotivatsiooni, et absoluutsete maailma tippudega treenisid?
Ma arvan, et tol ajal sa ei saa veel päris hästi aru, kas neist tõesti saavad tippmängijad. Muidugi näed, et neil on erilised omadused, aga me kõik mängisime samas akadeemias, samas võistkonnas või aasta vanemate või noorematega koos. Loomulikult näed, et neil on suur anne ja nii edasi, aga rohkem ei osanud sel ajal arvata. Mina proovisin lihtsalt trennis oma asja teha ja kõvasti vaeva näha, et nädalavahetuse mängudeks koht välja teenida ja ka ise paremaks saada.

Kui palju sa nende staarmängijate kõrval mänguaega teenisid?
Tegelikult mängisin ma akadeemias põhimõtteliselt kogu aeg. Ainult U21-s ei mänginud ma mõlemal hooajal eriti palju. Seal olid mul mõned väiksemad vigastused, aga ma arvan ka, et sel hetkel olid teised minu positsioonil mänginud poisid lihtsalt minust paremad, kui aus olla. Võib-olla oleksin mõnikord mõne võimaluse võinud saada, aga treenerid on bossid ja nemad valivad. Aga ülejäänud vanuseklassides – U15, U16, U17, U19 – olin ma tegelikult kogu aeg põhikoosseisus.

Lisaks kutsuti sind Hollandi U17 koondisesse. Milline sealne elu oli?
Ma ei mänginud EM-finaalturniiril, aga valikmängudes sain peale küll. Sellel aastal olin ma pidevalt kogunemistele kutsutud. Kui oli näiteks kolmepäevane treeninglaager suurema mängijate grupiga, siis olin enamasti kutsutud. Treenisin mängijatega Ajaxist, Feyenoordist ja PSV-st.

Võib eeldada, et mängisid ka seal päris nimekate meestega. Oskad sa ehk mõned nimed välja tuua?
Minu vanuseklassist oli näiteks Sven Botman, kes mängib Newcastle'is. Siis [Lutsharel] Geertruida, kes mängib Sunderlandis. Meil oli ka kaks mängijat, kes mängisid tol ajal Chelseas. Nad olid väga-väga andekad. Daishawn Redan ja Juan Familia Castillo. Nad läksid 16-aastaselt Ajaxist Chelseasse ja neid peeti ikka väga suurteks talentideks, kuigi ma pole kindel, kus nad praegu mängivad. 

Ilmselgelt on kutse mistahes Hollandi koondisesse kõva sõna. Mäletad sa seda tunnet, kui kutse said?
Mäletan seda tegelikult üsna hästi. Meil oli PSV-ga vist reedel treening, päev enne mängu. Ma juba enne teadsin, et olen nimekirjas, kust võidakse kutse saajad valida. Siis pärast trenni sain vist kõigepealt teada, et olin reservnimekirjas, ehk siis varuvariant. Siis mängisime järgmisel päeval mängu ja keegi sai vigastada ning seejärel sain uue e-kirja või sõnumi, et mind oodatakse esmaspäeval treeninglaagrisse. See oli vägev tunne! Natuke närvis olin ka, sest uus keskkond, uued mängijad, keda sa eriti ei tunne, aga muidugi oli see suur au oma riiki esindada.

Kas korraks tekkis selline tunne ka, et you made it?
Tegelikult mitte väga, sest ma arvan, et võib-olla oleks see teistmoodi, kui jutt käiks A-koondisest. Ma olin tol ajal vist 16. Kui sa juba selles vanuses arvad, et oled midagi ära teinud, siis on see natuke liiga vara. Aga loomulikult olin ma väga uhke ja ka mu vanemad ning vennad olid minu üle uhked. 

Aga mis sai siis, kui leping PSV-s otsa sai? 
Jah, mu leping sai läbi ja see oli üsna ootuspärane. Ma ei mänginud palju ja teadsin ka, et esindusmeeskond on veel päris kaugel. Ma olin selleks valmis. Aga see oli COVID-i ajal, nii et uut klubi oli üsna raske leida. Käisin kuskil Slovakkias testimisel, aga sellest ei tulnud midagi välja – tagantjärele mõeldes olen sellega vist isegi rahul. Siis teadsin mõnda FC Eindhoveni mängijat ja sain nende direktori kontakti. Ta ütles, et teab mind küll. Sain seal mõned päevad treenida, et näidata, mida oskan, ja nad olid minu osas päris positiivsed.

Nad ütlesid, et võin jääda, aga see on väga väike klubi, üks väiksemaid rahalises mõttes, nii et nad ei saanud mulle kohe lepingut pakkuda. Nad ütlesid, et kui ma mängin hästi, saan põhikoosseisu ja kui tõestan ennast, siis võib tekkida võimalus leping teenida. Mul väga muid variante polnud. See valmistas veidi pettumust, sest oled ju tulnud PSV akadeemiast, mis on väga hea akadeemia, aga nii läks. Läksin FC Eindhovenisse, kus oli tegelikult väga tore aeg. Mängisin koos paljude sõpradega, kes on siiani mu head sõbrad.

Kui edukas see Eindhoveni periood oli?
Esimesel aastal tulime vist kolmandaks ja olime tegelikult väga lähedal teisele kohale, mis oleks tähendanud kõrgliigasse tõusmist. Ka üleminekumängudes olime päris lähedal. Teisel hooajal oli mul periood, kus olin põhikoosseisus ja mängisin päris palju, vist isegi kümme mängu järjest. Ootasin tegelikult, et klubi pakub mulle midagi, sest ma mängisin seal tasuta, treenisin iga päev ja töötasin kõrvalt kolm pärastlõunat või õhtut nädalas.

Nii et sa olid Hollandi esiliigas justkui profijalgpallur, aga pidid ikkagi kõrvalt töötama?
See oli profiklubi ja profitasemel jalgpall. Sa treenid iga päev, väljakutrenn ja jõusaal, kõik oli väga professionaalselt korraldatud, aga ma ei saanud klubilt raha. Ehk siis olin nagu profijalgpallur, aga sain umbes 200 eurot kuus. Alguses mõtlesin, et okei, pole hullu – saan palju töötada ja samal ajal areneda, et proovida lepinguni jõuda. Aga kuna see alguses ei toiminud, siis sain aru, et pean ikkagi raha teenima.

Mul olid õhtud vabad ja hakkasin tehases kolm õhtut nädalas tööl käima, et raha teenida. Tegelikult arvan ma, et see polegi halb kogemus, sest siis õpid päris elu tundma ja saad aru, mida tähendab see, kui saad jalgpallurina piisavalt palka ega pea kõrvalt töötama. Vahel oli see muidugi raske – töötad öösel kuni kaheteistkümne või üheni ja järgmisel päeval pead mängima, mõnel perioodil olin isegi põhikoosseisus. Nii et jah, raske oli, aga tagantjärele mõeldes oli see ikkagi hea periood.

Küll aga polnud Eesti enne Nõmme Unitediga liitumist sulle täiesti võõras. Käisid ju testimas teises Nõmme klubis Kaljus. Mis seal juhtus, et sa lepingut ei teeninud?
Tead, ma ei teagi täpselt. Ma treenisin seal umbes nädala või poolteist, mängisime mõned mängud ja toonane treener Kaido Koppel suhtus minusse üsna positiivselt. Tema tahtis mind ja mina tahtsin ka tulla, sest seal oleksin saanud profilepingu, mida mul FC Eindhovenis ei olnud. Läksin siis koju tagasi ja alustasime mu agendi ning Kalju omaniku Kunoga [Tehva] läbirääkimisi. Kõik oli korras – palk, korteri teema, ühe- või kaheaastane leping, kõik oli paigas. Ja siis läks asi lihtsalt väga veidraks.

Selliseid asju juhtub läbirääkimistel ja jalgpallimaailmas ikka. Mina oleks lepingu allkirjastanud ja tõenäoliselt esimese lennukiga Tallinnasse lennanud. Nii et nüüd on kõik hästi ja omamoodi naljakas on see, et nüüd mängin ma ikkagi Eestis, lihtsalt Nõmme Unitedis.

Nii et asi oli paberimajanduses? Milleski, millest su agent ja Kuno erinevalt aru said, või...?
Ausalt öeldes ei saa ma siiani aru, miks see ära jäi. Kõik oli ju korras. Treener tahtis mind, mina tahtsin tulla, kõik oli lepingus kokku lepitud. 

Veider tõesti, aga pärast seda läksid sa Iirimaale Dundalki, eks?
Jah. Ma lõpetasin oma hooaja FC Eindhovenis ära, sest see testimine Eestis toimus selle hooaja keskel. Eestis oli hooajaeelne periood, aga Hollandis veel hooaeg käis. Lõpetasin seal viimased kuud ära ja mul oleks olnud võimalik FC Eindhovenis samadel tingimustel jätkata – nii rahaliselt kui muus osas. Aga ma ütlesin endale, et ma ei taha enam nii jätkata. Olin siis vist 23. Mõtlesin, et kui tahan jalgpalliga jätkata, siis pean kuskil saama päris lepingu. Vastasel juhul on mõistlikum mängida amatöörjalgpalli, kus Hollandis ja Belgias saab samuti päris hästi teenida.

Nii et ma ei jäänud Eindhovenisse samadel tingimustel, sest nad ei suutnud mulle lepingut pakkuda. Käisin testimisel veel ühes samas liigas mänginud Hollandi klubis, aga nemad ei tahtnud mind. Siis olin paar kuud klubita ja treenisin ühe kohaliku amatöörklubiga. Seal oli ainult kaks treeningut nädalas ja tase polnud muidugi kõige parem, eriti arvestades, kust ma tulin.

Käisin ka ühe Belgia amatöörklubi juures testimisel – amatöörtase, aga siiski päris hea tase. Ja siis täiesti ootamatult helistas mu agent ja küsis, kas tahaksin minna Iirimaale. Seal oli klubi, kes tahtis mind ilma testimiseta kohe palgata. See tuli mulle suure üllatusena, aga olin loomulikult väga õnnelik. Mõne päevaga oli kõik korraldatud ja ma olin juba lennukil Iirimaale.

Kuidas seal läks, said sa palju mänguaega?
Ei, mitte nii palju, kui oleksin tahtnud. Sealne jalgpall oli Hollandi omast väga erinev. Hollandis on palju palliga mängimist, aga Iirimaal oli palju pikki palle, väga füüsiline mäng ja vähem taktikat. Seal hinnatakse palju jooksmist, võitlust ja selliseid asju ning vähem seda, mida palliga teha oskad. See oli minu jaoks hoopis midagi uut. Samas õppisin ma sealt palju. See oli ka esimene kord välismaal, uus riik, uus keskkond, uus liiga.

Alguses mängisin, sain mõned kohtumised, aga siis sain väikese vigastuse. Tulemused olid kehvad, nii et esimene treener vallandati. Siis tuli teine treener, kes ei olnud kõige parem. Ta oli väga vana. Mõne nädala pärast tekkisid tal terviseprobleemid ja ta pidi samuti lõpetama, mis oli muidugi kurb.

Siis tuli kolmas treener ja just sel ajal olin mina väikese vigastusega väljas, mis ei ole uue treeneri tulles just hea olukord. Kui terveks sain, oli juba põhimõtteliselt liiga hilja. Me langesime sel hooajal ka välja. Viimased kuus mängu  sain mängida, aga kokkuvõttes ei saanud ma nii palju mängida, kui oleksin tahtnud ja oodanud. Seal juhtus palju – erinevad treenerid, klubi rahalised probleemid. See ei läinud nii, nagu ma ootasin või tahtsin, aga õppisin sellest väga palju.

Pärast veidi ebaõnnestunud perioodi Iirimaal läksid sa Leetu Dainava ridadesse? Milline sealne jalgpall oli, kas pigem Eestiga sarnane?
Jah, ma arvan, et see on Eestiga üsna sarnane. Muidugi olen Eestis mänginud alles kolme vastase vastu, aga mulle tundub, et jalgpalli mõttes on see üsna sarnane. Tegelikult igas mõttes. Nii et Leedust Eestisse tulek ei olnudki minu jaoks suur muutus.

Aga Leedus läks samuti halvasti või soovisid sa ise lihtsalt klubi vahetada?
Ei, mul oli tegelikult kahe hooaja pikkune leping, nii et ka selleks hooajaks, mis praegu käib. Aga me lõpetasime kümnendal kohal ja langesime välja. Ja klubi omanikud ütlesid põhimõtteliselt, et parem oleks, kui lahkun, sest nad ei saa mulle lepingus kokkulepitud palka maksta. Ütlesin oma agendile ja klubile, et parem lõpetame lepingu kohe ära.

Nii saavad nemad raha mujale paigutada ja mina saan uut klubi otsida. See oligi parim lahendus. Aga umbes kaks nädalat tagasi helistasid omanik ja mänedžer mulle ning küsisid, kas olen juba uue klubi leidnud, sest nad ei teadnud, et mängin Nõmme Unitedis. Nad ütlesid, et kui mul klubi ei ole, siis võin tagasi tulla. Nii et ka see oli veidi kummaline. Aga kokkuvõttes oli lahkumine siiski õige otsus, sest ma ei usu, et Leedu esiliiga tase oleks olnud piisavalt hea.

Kuidas lõpuks üleminek Nõmme Unitedisse sündis?
Jah, agent tegeles sellega. Ma ei tea, kas klubi pöördus minu agendi poole või agent võttis ise Nõmme Unitediga ühendust. Igal juhul rääkis agent mulle sellest klubist ja ütles, et nad on huvitatud. Järgmisel päeval rääkisin peatreeneriga telefonis. See oli väga positiivne kõne ja ma arvan, et umbes nädal hiljem saime asjad kokku lepitud. 

Kuidas sulle Eesti ja täpsemalt Nõmme meeldib ning kuidas sind vastu võeti?
Täitsa meeldib! Muidugi on Eesti üsna sarnane Leeduga, mõlemad on Balti riigid ja ka ilm on üsna sarnane. Elasin Leedus väikeses linnas, nii et nüüd Tallinnas elamine on minu jaoks suur edasiminek. Meeskond meeldib mulle samuti väga.

Meil on noor võistkond ja minu arust on suur osa neist väga talendikad. Nad on kõik väga toredad ja algusest saadik tundsin, nagu oleksin kodus!

Lisaks noortele on teil Unitedis ka väga kogenud mängijaid nagu Zakaria Beglarišvili ja Andre Frolov. Mida sa sellest arvad?
Jah, ma vaatasin seda enne liitumist. Minu teada on Frolovil Premium liigas kõige rohkem mänge. Vaatasin ka Zakaria statistikat ja see oli tõesti muljetavaldav. Kui vaatad tema hooaegu Floras, Levadias ja ka eelmist aastat Esiliigas, siis on näha, et tegemist on liiga mõistes väga suure mängijaga. Seda on näha ka treeningutel ja mängudes – neil on erilised omadused olemas.

Oled küll alles kolm mängu pidanud, aga mida sa Premium liiga tasemest arvad? Pärnu Vaprust võitsite 7:1 – pole ju paha?
Ma arvan, et tase on üldiselt päris hea. Muidugi on raske hinnata, sest olen mänginud alles kolme vastase vastu. Flora on kindlasti väga hea meeskond, kes võitleb tiitli nimel. Loomulikult oli võit Pärnu üle suur üllatus – ilmselt kogu liiga jaoks ja võib-olla natuke ka meie enda jaoks. Aga see oli siiski ainult üks mäng. Järgmise mängu kaotasime Tammekale 2:3, mis oli meie poolt halb mäng. Nii et kui võidad ühe mängu 7:1 ja kaotad järgmise 2:3, siis ei ole sellest 7:1 võidust väga palju kasu. Aga muidugi oli 7:1 võit eriline – minu meelest Nõmme Unitedi kõigi aegade suurim võit Premium liigas.

Millised on su ootused ülejäänud hooajaks? Mis koht sind ennast rahuldaks?
Kõige tähtsam on koguda võimalikult palju punkte ja võimalikult kiiresti, et liigasse püsima jääda. On täiesti normaalne, et kõigepealt tahame kindlustada püsimajäämise. See on kõige tähtsam. Ja kui meil läheb hästi, siis arvan, et suudame paljude võistkondadega konkureerida. Aga liigatabeli koha osas on raske mingit kindlat numbrit või kohta öelda.

Kui pikalt sa ennast Eesti liigas mängimas näed, kas vaid üheks hooajaks?
Jalgpallis ei tea kunagi, mis juhtuda võib. Aga jalgpallurina on mul mõistagi ambitsioonid ja unistused. Ma tahan palju mängida, areneda ja ennast näidata, võib-olla parematele klubidele siin riigis, aga ka teistes riikides. Kõige tähtsam on mängida palju ja mängida hästi, ning siis võib tekkida võimalus liikuda paremasse meeskonda, paremasse liigasse või kuhugi mujale. Minu ambitsioon on endiselt mängida nii kõrgel tasemel kui võimalik, aga millises riigis see olema saab, seda ma ei tea.