Nõmme Kalju 18-aastane keskväljamootor Rommi Siht on lühikese aja jooksul tõestanud, et peatreeneri usaldus on enam kui õigustatud. 

Nõmme mändide all üles kasvanud Rommi Siht ei ole tüüpiline noormängija. Ta on mängumees, kelle tegevused jäävad tihti varju, kuid kelle teeneteta meeskond ei toimiks. Just sellised ülesanded lasuvad Sihi õlul, kes Nõmme hiidude keskväljal iganädalaselt roppu tööd rügab. Tänavu sai mees oma oskuseid näidata ka A. Le Coq Arenal, kui Tipneri karikafinaalis alistati FCI Levadia.

Intervjuus Soccernet.ee-ga räägib Siht oma esimesest suurest tiitlist, teekonnast Kalju noortesüsteemist esindusmeeskonda ning kutsest U21 noortekoondisesse. Vaatamata kõigele, mida noormees juba korda on saatnud, püsib ta siiski väga kindlalt kahe jalaga maa peal.

Rommi, palju õnne karikavõidu puhul! Mis tunne on?
Ütleme ausalt, esimene karikas ikkagi. Minu jaoks on see karjääris suur verstapost. Ma pole isegi noorteklassis mingit Eesti Jalgpalli Liidu poolt korraldatud üritust võitnud. Eelmisel aastal jäime Premium liigas teiseks ja siis saime ainult medali, karikat pole mitte kunagi varem saanud. Aga see karikavõit on juba nii-öelda minevik ja nüüd tuleb mõelda juba uutele väljakutsetele.

Mängu lõpus võis sind näha ka kaptenipaelaga, mida see sinu jaoks tähendas?
Sul on täiesti õigus, viimased 15 minutit, kui kapten [Maksim] Podholjuzin välja läks, oli kaptenipael minu käel. Eks see eriline tunne on, väga paljudel pole sellist privileegi, et kanda kaptenipaela A. Le Coq Arenal finaalis. See on minule, noorele poisile, ikka midagi väga erilist.

Kuidas nii, et kaptenipaela just sina said?
No see on meil paika pandud, kes peale esimese kapteni lahkumist paela saab ja mina olen üks nendest nimedest. Meil on viis kaptenit ja mina seal neljanda-viienda koha peal olen. See pole tegelikult esimene kord, kui ma kaptenipaela kandnud olen. Ühes Premium liiga kohtumises oli sama lugu – Podholjuzin läks välja ja sain kapten olla.

Kas võit tuli pigem tahtejõu või Nikita Andrejevi taktikaliste otsuste pealt?
Eks ta ole mõlema kombo. Kindlasti me uskusime endasse väga palju. See, et suutsime esimese värava tagasi lüüa, muutis nähtavalt mängupilti. Kõigil käis peas mingi klõps ära ja saime aru, et võit on võimalik. Kui endasse uskuma hakkasime, muutus mäng voolavamaks ja iga õnnestumine andis veel omakorda indu juurde. Suutsime teise ära lüüa ja kolmanda ka veel kuskilt võrku sokutada.

Mida peatreener poolajal riietusruumis rääkis, kui 0:1 taga olite?
Tegelikult ta midagi konkreetset ei rääkinud peale selle, et ta usub meisse. Ta teadis, et meil on võimalused olemas ning me peame lihtsalt samas vaimus jätkama. Mõned taktikalised nüansid mängijatele kaasa ja see oligi kõik. Kahjuks tuli teise poolaja alguses kohe kiire külm dušš, aga me ei kaotanud pead ja mängisime ikka täiega lõpuni.

Kaljul ei ole väga palju mängijaid, kes on noortesüsteemist esindusse jõudnud. Sina oled üks neist, mis tunne on klubi kasvandikuna esinduses mängida?
Üks hea näide on veel Alex Matthias Tamm, kes on ka meie noortesüsteemist esindusse jõudnud. Ta viibis süsteemis isegi kauem kui mina. Kindlasti oma süsteemist tulemine ja ühele klubile truuks jäämine on midagi muud. Alati tundub muru teistes klubides nii-öelda rohelisem, aga kui sa jääd ja teed piisavalt tööd, siis mingil hetkel seda nähakse ja nii oli ka minu puhul.

Mis on sinu jaoks olnud kõige suurem isiklik arenguhüpe sel hooajal?
Raske küsimus, aga ma arvan, et millegipärast on see füüsiline pool. Kui duelli minna, siis enam ei ole ma see peksupoiss, kes iga kord peksa saab. See on kindlasti miski, mida on arendatud. Ja üleüldiselt füüsilised võimed, kaasa arvatud jooksmine. Meil on väga hea fitness-treener Marcus Suurväli, kes teeb supertööd. Ta koostab meile individuaalseid kavasid, mis teevad paremaks täpselt neid asju, mida igaühel vaja on.

Mängudest on näha, et sa oled ka kõva söödumees.
Siin on asi enesekindluses. Kui esimesel aastal tuled, siis ikkagi pole kõik söödud nii täpsed ja nii tugevad. Sulle jäetakse vähem aega ja kiirema rütmiga tuleb harjuda. Ma arvan, et just harjumine rütmiga on see, mis on muutuse toonud. Jalg on mul alati päris okei olnud, aga lihtsalt nüüd olen tempoga harjunud ning aru saanud, et kõike peab teise käiguga tegema. Ma ise näen, et tegelikult veel ei ole nii hea, sest niisuguseid korralikke, balloone tuleb ka ikka sisse.

Millal tundsid esimest korda, et treener sind algkoosseisu usaldab?
Sellest sain aru ajal, kui Nikita on treener olnud. Ta ei kartnud mind põhisse panna isegi siis, kui ma olin veel 17-aastane. Temale ei olnud tähtis mitte see, kui vana sa oled, vaid see, kuidas sa mängid. Eelmisel aastal oli hooaja ettevalmistusel näha, et tal on mingi usaldus minu vastu, sest niisama sa RFS-i vastu treeningmängu ei alusta. Lisaks sain ülejäänud mängudes ka 60–90 minutit mängida. RFS-i mäng näitas, milline on tegelikult päris jalgpall ja milline on see jalgpalli tase, mida me oleme siin mänginud.

Kas ütleksid, et oled Nikita käe all kõige rohkem arenenud?
Ma ei tahaks öelda, et kõige rohkem, sest iga treener on mulle midagi andnud. Mul pole neid treenereid viimaste aastate jooksul väga palju olnud, aga siiski on igaüks neist mulle midagi andnud. Igaühel on mingi oma visioon, kuidas ma mängida võiksin ja kuidas mind kõige paremini väljakul ära kasutada.

Kas esindusmeeskonnas on keegi veel sinu kunagistest trennikaaslastest?
Tegelikult olen täiesti üksi, kõik on kas klubi vahetanud või jalgpalli lõpetanud. Kurb on tõdeda, aga nii on. Kõik sõbrad on sellel teekonnal ära kadunud. Juba duublis hakkasid vaikselt kaduma ja kui esindusse jõudsin, siis olingi ainult mina.

Kas tunned end mingil määral ka meeskonna liidrina?
Ma ei tahaks nii öelda, ma ei ole nii tugev isiksus. Ma ise ei ütleks, et mina liider olen. Selleks on meil teised. Ma pigem olen see, kes teeb musta tööd. Selline mängija, keda väga palju väljakul ei nähta, aga kes kindlasti peab platsil olema.

Keda sa meeskonna liidriks pead?
Tahakski öelda, et meil tegelikult liidrit pole. Meie liidrid läksid parematele jahimaadele – Alex Matthias Tamm ja Promise David. Minu arust ongi meie praegune tugevus see, et me oleme ühtne meeskond, kellel konkreetne liider puudub. Guilherme on küll imelise nõksuga, aga ka temal läheb see liidriroll vahel nii-öelda käest ära. Meil on Kask, Ivanov, Guilherme, Patrikejevs ja Jabir ning minu arust on väga hea, et kõik suudavad mingil hetkel midagi meile anda.

Hiljuti kuulutati välja U21 koondise nimekiri – sinu nimi seal ei tulnud kellelegi üllatusena. Kuidas ise ennast seoses koondisekutsega tunned?
Kindlasti ootad seda alati, et seal olla ja riiki esindada. Minu teekond koondises sai alguse alles U18 vanuseklassis. Pärast seda on veel kutsutud ja U19 koondises sain isegi kapten olla. Minu jaoks on see väga suur privileeg. Järelikult olen klubi tasemel midagi õigesti teinud, et kutsutakse.

Mida sa eelseisvast mängust ootad?
Meil on ainult üks mäng Fääri saartega, see on siis kvalifikatsioon. Ja noh, ütleme nii, et ei tahaks väga enesekindel olla, aga me peame võitma. Kui me Fääri saarte vastu ka hakkama ei saa, siis kelle vastu me veel saame?

Siht kuulus valikmängus Fääri saartega algkoosseisu ning avas 51. minutil ka skoori. Paraku andis Eesti oma eksimuste tõttu viimase paarikümne minutiga mängu käest ja kaotas 1:2.

Kui suur samm see sinu karjääri mõttes on?
Et koondisesse saada, pead klubi tasemel head mängu näitama. Kui koondises hästi mängid, siis see on jälle lisavõimalus kellelegi silma jääda. Äkki kellelgi on vaja sellist universaalset mängijat nagu mina. Kunagi ei või teada.

Kui palju koondisekutse sulle motivatsiooni annab?
Mul ei ole kunagi motivatsiooniga probleeme olnud. Kui jalgpalli saab mängida, siis minu jaoks on kõik vahva – seda mängu peab lihtsalt armastama. Mul on nii, et kui ma mängin, siis täiega, aga kui ei mängi, siis ma ei pea isegi jalgpalli vaatama – see ei ole mulle nii tähtis. Ise mängides tuleb alati 100% anda.

Kas koondises mängides on teine tunne ka, kui Kalju särki kandes?
Ma ütleksin küll, et võib-olla mitte sõpruskohtumistel nii väga, aga kui me eelmine aasta Rootsis mängisime, oli küll. Kui sa lähed sinna staadionile ja Eesti hümn mängib – see on see uhkusehetk. Eriti siis, kui tead, et mängite millegi peale. Siis on väga suur uhkus, et saad oma riiki esindada.

Mäletatavasti saatsid sa Rootsis korda ka midagi erakordset, räägi sellest lähemalt!
Noh, esimeses mängus ma olin from hero to zero. Lõin küll esimese värava, aga kahjuks põhjustasin lisaminutitel penalti, mis ei olnud väga tark tegu. Aga noh, teises mängus nii-öelda alustasin tagasitulekut sellega, et ma lõin kääridega värava. See on ka midagi, mida iga päev ei tehta ja see oli minu esimene kääridega värav. Ma arvan, et kümne aasta jooksul tuleb üks selline olukord, nii et see on midagi, mis jääb eluks ajaks meelde. Teine värav koondise eest ja veel kääridega. See on ikka väga uhke tunne ja eriti siis, kui vanemad ka veel staadionile vaatama tulevad.

Kas see värav koondise eest on üks su karjääri meeldejäävamatest hetkedest?
Mul on kolm asja, mis ette tulevad. Ongi see kääridega värav koondise eest ja tegelikult ei jäänud palju puudu, et edasi pääseda. Kui ma poleks penaltit põhjustanud, oleksime võinud seda teha. Siis eelmise aasta teine koht Premium liigas Nõmme Kaljuga oli meie jaoks suur saavutus, sest ammu polnud nii hästi mänginud. Karikavõit ka. Kui mõelda, et ma pole varem midagi võitnud, siis see on ikkagi hea tunne. Mäng oli vaataja jaoks ka väga põnev. Lõpuks olid penaltid ja mängu sai täie raha eest.

Kus sa end tulevikus mängimas näed, ihkad välismaale?
Mulle ei meeldi väga unistada, ma lihtsalt ei ole selline tüüp. Olen pigem realist. Tahaks küll, aga noh, tahtmine on taevariik ja saamine iseasi. Ma üritan teha võimalikult palju tööd, et ma saaksin endale üldse võimaluse kunagi kuskil väljas proovida, aga seda me ei tea veel. Kindlasti proovin välismaale saada, aga see kõik on minu enda kätes.

On sul mõni unistuste liiga või klubi, kuhu jõuda tahaksid?
Nagu igal lapsel on unistus mõnes viiest tippliigast mängida, siis nii on see ka minul. Sinna ma kindlasti sihin, aga et sinna jõuda, tuleb teha jõhkralt tööd ja näha räigelt palju vaeva. Mu enda lemmiksats on tegelikult Müncheni Bayern, nii et kui sinna satuksin, oleksin väga õnnelik. Seda ei ületaks miski.

Milline mängija sa enda arust oled?
Täna just sattusime trennis arutama, et väga  selline thomasmüllerlik. Kui keegi näinud on, siis see suhteliselt hästi kirjeldab mind. Teeb musta tööd, lööb aeg-ajalt väravaid, annab sööte, aga pole nii-öelda täielik staarmängija. Igas tiimis peab olema üks mees, kes teeb musta tööd ja kes sobib igale positsioonile ning see võiksin olla mina.

Milles sa ise selgelt areneda soovid?
Ma ütlen ausalt, et isa küsib seda kogu aeg ja mul on alati sama vastus. Kõik asjad peavad paremad olema, et kuhugi jõuda. Otseselt ühte kindlat asja ei ole, aga näiteks esimeste sammude kiirust on kindlasti juurde vaja. Eks see kõik, mis käib palliga – söödud, löögid, kõik peab arenema, et kuhugi välja jõuda.

Millised eesmärgid oled endale käesolevaks hooajaks seadnud?
Isiklikult ei ole väga palju endale eesmärke seadnud. Mingid väikesed on peas, aga mulle ei meeldi neid väga valjult välja öelda. Ma ei sea endale jõhkraid eesmärke. Aga alustame nendest väiksematest. Meeskonnana on vaja hästi mängida, sest tulekul on ka euromängud. Samuti tahaks liigas kahe parema hulka jõuda, sest eelmisel aastal nägime, et see on võimalik. Alati anname ka esikoha nimel lahingu!

***

Rommi Siht
Sündinud: 30.06.2006 (18)
Positsioon: poolkaitsja
Pikkus: 185 cm
Senine karjäär: Nõmme Kalju
Premium liigas: 60/8
Eesti noortekoondistes: 11/2