Mida me teame Oxfordist? Ega tegelikult suurt midagi. Peale ülikooli muidugi. Seal saab targaks ja nende sõudjad üritavad igal aastal Cambridge’i musklimägedele tuule alla teha. Oxfordiga on rohkem kursis kohalikus naiskonnas Inglismaa tugevuselt teises liigas palliv Hannaliis Jaadla.

Mai lõpp. Londonis on kell 9 hommikul ja mõned pennid peale. Pooleteise tunni pärast algab kriketi koduks kutsutud Lord'si staadionil Inglismaa ja Uus-Meremaa kohtumine. Piletijärjekord on vähemalt kaks kilomeetrit! Vähemalt nii ütleb Oxford Unitedi naiskonnas mängiv Eesti jalgpallikoondislane Hannaliis Jaadla, kes samuti St John's Woodi linnaosa tänavatel spordiüritusele pääsu ootab. Just paras aeg, et pärida, kuidas elu Albionil möödub.

Igapäevaselt pesitseb Jaadla maailma ühe tuntuima ülikoolilinna Oxfordi kesklinnas. Tudengite elu ja melu võib õhtuti küll und häirida, aga märksa tüütumad on meeletud turistihordid, kes kõnniteel käimise kohati suisa võimatuks teevad. Tallinna ülikooli demograafiadoktorandile on 150 000 elanikuga linn suurepärane paik. Sealse haridusasutuse raamatukogu on Briti suuruselt teine. Tavaliselt läheb Jaadla sinna doktoritööd kirjutama kella 9–10 paiku ning naaseb 9–10 tundi hiljem. Kui just pole üks kolmest päevast nädalas, mil Inglismaa tugevuselt teises liigas mängiv Oxford treeninguid peab.

"Ma ei ole professionaal, jalgpalli oleks õigem minu hobiks nimetada," sõnab koondist ligi 70 korral esindanud kaitsemängija. "Akadeemiline pool on minu esimene pool, see on see, kus ma oma tulevikku näen."

Inglismaalegi läks ta mullu novembris eeskätt teaduse pärast, töötas kõigepealt Oxfordi ülikooli juures ühe projektiga ning alles seejärel leidis endale tänavuse aasta alguses klubi.

"Oxfordi ülikooli projekt, see on ju kõva sõna?" pärin seepeale mina.

"Nojah," on rahvastikuajaloole spetsialiseerunud Jaadla tagasihoidlik ja minimalistlik vastus.

Kõva sõna on seegi, et naise siirdumist uude klubisse pidas vajalikuks kajastada ka maailma meedia raskekahurväe BBC spordile pühendatud veebilehekülg. Ja kõva on ka tase.

"Mängijad on siin väga ühtlased ja pressitakse üle kogu välja," võrdleb 2012. aastal paar kuud ka Tottenhami eest Inglismaa tugevuselt kolmandas liigas mänginud Jaadla erinevaid vutikultuure. "Ma olen nii mitu aastat Eestis mänginud, seal on aega omaks võtta ning vaadata, mis teha. Siin on nii kiire! Alguses pidin väga palju harjutama."

Uues koduklubis on tavaliselt keskkaitsjana pallivat naist kasutatud ka kaitsva poolkaitsjana. Käib karolmetsastumine! Jalgpallur tunnistab, et vahel on raske noorte, osavamate ja väledamate poolkaitsjatega sammu pidada, aga üldiselt selline mänguplaan töötab – mullu kümne tiimi konkurentsis üheksanda koha saanud Oxford United hoiab tänavu kaheksa vooru järel seitsmendat kohta.

Mida tegi Jaadla 11-aastaselt?

Juulis 29. sünnipäeva tähistava Jaadla kohta leidsin ma laiast interveebist fakti, mida ma esiti uskuda ei suutnud. Lihtsalt ei suutnud. Panin pea käte vahele ning raputasin seda. Nimelt ütleb Eesti spordi biograafiline leksikon järgmist: "Alustas jalgpallitreeninguid kodulinnas Viljandis ning kuulus juba 11-aastaselt Eesti naiste meistriliigas mängiva Viljandi JK Tuleviku naiskonda." Kas see on võimalik? Jah, on.

"Ma alustasin sellisel hetkel, mil väga palju mängijaid ei olnud," on Rootsi esiliigaski mänginud naisel loogiline algus loole võtta. "Nii palju kui oli, kõik tuli väljakule panna. Umbes aasta olin enne trennis käinud. Ma mäletan väga hästi, et pidin Nastja (Anastassia Morkovkina – toim.) vastu mängima ja olin hästi pisike. Üldse ei olnud lõbus. Positiivsed momendid olid need, kui jäin kuskil õigel hetkel palli ette ja see innustas. Ega ma ei olegi kunagi noorte meistrivõistlustel mänginud."

Ühesõnaga, Jaadlal on kirjas 18 aastat täiskasvanute klassis mängimise kogemust. Lausa uskumatu. Kõrgemale ta enam ei pürgi. Inglismaa meistriliigas pallimise jaoks oleks vaja suuremat pühendumist, mida akadeemilise elu kõrvalt on keeruline leida. Peast on läbi käinud ka loobumismõtted.

"Eks vanusega tuleb neid hetki rohkem, aga mäletan üht olukorda, kui lõhkusin teist korda põlve ristatisideme ära," jutustab Tartu ülikoolist bakalaureuse- ja magistrihariduse saanud naine. "Pärast operatsiooni tekkisid põletikud ja mäletan, et sõnastasin oma lause nii, et ma ei taha enam mängida, aga mul oli siis kõrge palavik ja väga paha olla. Võtsin selle järgmine päev tagasi (naerab – toim.). Ema pidi seda kuulma, tema toetas vigastuste korral mind alati."

Vahepeal on Jaadla teinud järjekorras edusamme. Piletid on käes. Bank holiday nime kandva püha puhul sai pääsme tasku pista soodushinna ehk 20 naelaga.

"Eks mind on kriketi osas haritud," sõnab Jaadla kogemuse eel. "Midagi saan ikka aru. Inglismaal olles peab asjaga kursis olema, et saaks mingilgi moel kaasa rääkida. Siin ju räägitaksegi põhiliselt jalgpallist, kriketist ja ragbist."

Treenerid: Jaadla võrdub tahe ja kirg

Mida arvavad pikaajalisest koondislasest naistekoondise peatreener Keith Boanas ning abitreener Katrin Kaarna? 

Keith Boanas: "Ta ei läinud Inglismaale küll tänu jalgpallile, aga ma rääkisin Oxfordi treeneriga ja nii sai Hannaliis treeningutel end proovile panna. Eks seal nähti tema kaitsetugevusi ja ma usun, et treenerid on temaga rahul. Ta pole kõige kiirem mängija, aga ta on intelligentne ja tal on palju kogemusi. Ta on kirglik, talle ei meeldi kaotada. Kui asjad lähevad valesti, siis ta ei lepi sellega, vaid otsib vastust. Ta on tugev karakter, võitleja. Temasuguseid oleks rohkem vaja, sest koondises peame me mõnikord rohkem võitlema kui mängima."

Katrin Kaarna: "Üks tema suuremaid tugevusi on kindlasti tema tahe mängida ja nõudlikkus nii enda kui kaasmängijate vastu. Koondises on ta mänginud kesk- ja äärekaitses ning tema pikad söödud ründajatele on kindlasti üks trump nii mängu- kui standardolukordades. Tal on kindlad eesmärgid, sihid ja ta näeb vaeva, et neid saavutada. Tema töökus on üks tema plusse, ta teeb tööd oma unistuste täitumise jaoks."