Mäng oli kestnud kõigest 52 sekundit, kui Rauno Sappinen keeras Tom Saintfieti hoolikalt koostatud plaani konkreetselt tuksi. Aasta siis oli 2017 ja mängupaigaks Ta'Qali rahvusstaadion Maltal. Aga Saintfietil pole kombeks tagasilöökide järel nukrutseda, vaid ta reageerib neile veelgi suurema õhinaga.

Belglase järeleandmatust tõestab tema eksootikast kubisev tööraamat. Enne Malta koondise peatreeneriks saamist 2017. aastal oli ta sama ametit pidanud Namiibia, Zimbabwe, Etioopia, Jeemeni, Malawi, Togo, Bangladeshi ning Trinidadi ja Tobago rahvusmeeskondade eesotsas. Samuti töötanud Fääri saartel, Kataris, Soomes, Jordaanias ja Lõuna-Aafrika Vabariigis.

Ühesõnaga rännumees, mis rännumees. Too mäng Eestiga, mille külalised üpris hõlpsalt 3:0 võitsid, oli Saintfieti debüüt Malta koondise peatreenerina. Belglane oli jaganud väikeses Vahemereriigis laia suuga lubadusi, kuidas tema käe all hakatakse mängima ründavat jalgpalli. 0:3 kaotus tõi kaasa korraliku kriitika.

"Saintfieti ametiaeg algas pettumusega, Eesti võitis hõlpsalt," teatas portaal maltafootball.com. Kaks mängu hiljem Saintfiet vallandati. Tõsi, mitte otseselt kehvade tulemuste, vaid sassis inimsuhete pärast. Aga läks ainult veidi aega, kuniks ta leidis uue töö, milles püsib tänaseni. Saintfiet on alates 2018. aasta juulist Gambia koondise peatreener.

Novembris tõusid Gambia ja ka Saintfiet rahvusvahelisele jalgpallihorisondile, kui Londoni Arsenali superstaar, Gaboni koondise kapten Pierre-Emerick Aubameyang postitas sotsiaalmeediasse kurja tiraadi, kuidas neid pärast Aafrika meistrivõistluste valikmänguks Gambiasse saabumist öö otsa lennujaamas kinni hoita ega hotelli ei lubatud.

🇬🇦 Pierre-Emerick Aubameyang has been fined $10,000 by the CAF for a post on social media.

CAF say the post tarnished their "honour & image" after the Gabon team spent the night on an airport floor ahead of an AFCON qualifier against Gambia.

Seems a bit harsh. pic.twitter.com/Md7O1d9lVQ — African Insider 🏴󠁥󠁳󠁣󠁴󠁿 (@African_Insider) December 10, 2020

Saintfiet andis juhtunu kohta endale omased rohkesõnalise ja värvika intervjuu näiteks ESPN-ile. Mäng sai lõpuks peetud ja Gambia võitis üllatuslikult 2:1, mis tähendab, et pisiriigi šansid jõuda oma ajaloos esimest korda suurturniirile on päris head.

Intriigi jagus selles jalgpallidraamas omajagu ning see pani Soccernet.ee asjaolusid vaagima. Leidsime, et kui Saintfiet juba ESPN-ile intervjuu andis, annab ta selle kindlasti ka meile! Me ei eksinud, sest "ei" ütlemises on Saintfiet kehv (ta möönab seda ka ise). Muuhulgas saime teada, et juba õige pea võib Gambia meeskonna ridades platsile joosta Premium liiga üks staare.

Härra Saintfiet, alustame novembris juhtunust. Gambia koondis pole ilmselt kunagi varem nii palju rahvusvahelist tähelepanu pälvinud ja maailma juhtivaid jalgpalliportaale ESPN ei intervjueeri reeglina FIFA edetabelis 157. kohal paikneva koondise peatreenerit. Ja pärast seda tohuvabohu saite Gabonist veel jagu kah. Kui vägev see võit teie ja Gambia jaoks oli?
157. koht on juba päris hea! 2018. aasta juulis, kui ma tööle asusin, olime 172. kohal. Tolle hetke seisuga polnud Gambia viie aasta jooksul võitnud mitte ühtegi kohtumist. Aga praegu juhime väga tugevat valikgruppi, sest meie vastased on Kongo DV, Gabon ja Angola, kelle kohad FIFA edetabelis on vastavalt 60., 86. ja 125.

Nad kõik on Aafrika meistrivõistlustel regulaarselt osalevad koondised (kõik kolm on osalenud eelmisest viiest tšempionaadist vähemalt kolmel – O. J.). Gambia pole aga mitte kunagi mitte kuhugi kvalifitseerunud. Seega on praegune tabeliseis väga suur üllatus. Angola üle eelmise aasta sügisel saavutatud võit oli Gambia jaoks esimene võõrsil-võit 40 aasta jooksul!

Mängud Gaboniga (kolm päeva enne kodumängu kohtuti sama vastasega võõrsil ja kaotati 1:2 – O. J.) olid meie jaoks seega ülimalt tähtsad, aga olukord oli raske. Koroonaepideemia tõttu ei saanud 15 mängijat koondisesse tulla ning parimast algkoosseisust puudus kuus meest.

FIFA poolt koroonaviiruse tõttu kehtestatud erireeglid ütlevad, et klubid võivad keelduda mängijate koondisesse lubamisest, kui neil lasuks naasmisel karantiinikohustus ja mitmed klubid kasutasid seda võimalust (samal põhjusel ei saanud Erik Sorga septembris ja oktoobris USA-st Eesti koondisele appi tulla – O. J.).

Stress oli väga suur ja plaane tuli kogu aeg muuta. Näiteks oli mul nimekirjas viis ründajat, kellest üks haigestus koroonaviirusesse, teine sai vigastada, kolmandat ei lubanud koduklubi koondisesse, neljas pidi tulema, aga ei saanud lennupileteid, et Põhja-Makedooniast meie juurde jõuda, sest Euroopa Liidu kaudu reisimiseks vajanuks ta viisat, mida polnud võimalik saada. Viies ründaja tuli kohale, aga sai trennis vigastada.

Aga nüüd Aubameyangi poolt vallandatud rahvusvahelisest poleemikast …
Kui meie Gaboni jõudsime, testiti meid esmalt lennujaamas ja siis 48 tundi hiljem. Üks põhikoosseisu poolkaitsja sai positiivse tulemuse ja oli kaks nädalat pärast mängu endiselt Gabonis hotellis! Sümptomeid polnud, haige ta polnud, aga istus endiselt Gabonis. Mul oli kasutada 19 mängijat, kellest kolm olid väravavahid. Ootamas aga raske matš tugeva vastasega.

Aubameyangi teavad kõik, aga Gaboni eest mängivad ka Prantsusmaa kõrgliigas pallivad mehed. Kaotasime 1:2, mis polnud paha tulemus, aga kindlasti frustreeriv. Esimest korda Gambia koondise ajaloos oli alaliit tellinud meile tšarterlennu. Kõik oli planeeritud, aga 1.30 öösel ei lubatud meil õhku tõusta.

Istusime lennujaamas, aga lennukil polnud stardiluba, sest väidetavalt polnud kedagi lennutornis! Ilmselgelt oli kogu selle jandi eesmärk meid närvi ajada. Läksime hotelli tagasi ja hommikul kell 12.30 saime lõpuks minema lennata.

Mul on kahju, et Aafrika ja maailma jalgpalli üks suuremaid staare käitus nii nagu ta käitus, sest kui tema midagi Twitterisse postitab, hakkab see kulutulena levima isegi siis, kui asjad pole nii, nagu ta ütleb. Ja Aubameyangi versioon juhtunust ei vastanud tõele!

Gaboni koondis saabus 16 ja pool tundi enne mängu algust ehk pühapäeva õhtul kell 23.30, kuigi reeglid ütlevad, et kohal tuleb olla 24 tundi enne mängu. Riiki sisenedes keeldusid nad koroonatestidest, mis on naeruväärne, sest seda nõuavad nii FIFA kui ka Gambia seadused. Lisaks oli see lihtsalt ebaviisakas. Nad ei austanud meid ega Gambiat.

Nad lahkusid lennujaamast hommikul kell kuus lubadusega, et teevad hotellis koroonatestid, kuigi tegelikult poleks nad ilma testideta tohtinud riiki siseneda. Ma ei saa aru, miks arvas Aubameyang, et asjad käivad teisiti. Nad keeldusid ka hotellis koroonatestide andmisest. Hommikul käis põhjalik suhtlus alaliitude ja Aafrika jalgpalliliidu vahel. Lõpuks tulid nad platsile ilma koroonaproovide andmiseta. See oli suur risk, loodetavasti keegi ei nakatunud.

Pärast seda, kui Saintfiet oli Soccernet.ee-le intervjuu andnud, ilmnes, et Aafrika jalgpalliliidu meelest polnud Gabon ise kõiges süüdi. Nimelt määrati Gambia alaliidule 100 000 USA dollari suurune trahv (pool sellest tingimisi kahe-aastase katseajaga), põhjuseks ebasportlik käitumine Gaboni delegatsiooni suhtes. Trahvi (10 000 dollarit) sai ka Aubameyang, kellele heideti ette Aafrika jalgpalliliidu maine kahjustamist läbi sotsiaalmeediasse tehtud postituste.

Ja pärast kõike seda saite võidu kätte.
Tekitasime meeskonnas atmosfääri, mis pakatas eneseusust. 10 aasta jooksul enne seda, kui ma peatreeneri ametisse asusin, oli Gambia võitnud ainult kaks mängu. Nüüd oleme kahe ja poole aastaga, millest arvestatav osa oli koroonaviiruse tõttu mängupaus, saavutanud juba kuus võitu. Gaboni alistamine oli suurepärane tulemus.

Ainuke pettumus oli, et lubasime endale kohtumise lõpusirgel värava lüüa, sest 2:0 võidu puhul oleks meile edasipääsuks piisanud võidust Angola üle, nüüd võib sõltuvalt teistest mängudest minna vaja ka nelja punkti. Gambia varasemaid tulemusi arvestades kõlab see kurtmine üpris naljakalt!

Oleme alagrupi liidrid, seega on pole position meie käes. Gambia edu on Aafrika jalgpallis suur üllatus, sest tegu on ühe kõvema valikgrupiga. Kõik kolm meie vastast on tugevad või korralikud koondised. Angola mängis ju 2006. aastal suisa MM-finaalturniiril, Gabon jõudis 2012. aasta Aafrika meistrivõistlustel veerandfinaali ning Kongo DV võitis kaks aastat hiljem pronksi.

D-valikgrupi tabeliseis kaks vooru enne lõppu: 1. Gambia 7 punkti, 2. Gabon 7, 3. Kongo DV 6, 4. Angola 1. Gambiat ootavad ees mängud Angolaga kodus ja Kongo DV-ga võõrsil.

Kuidas Gambia koondise peatreeneri-töö välja näeb. Ma saan aru, et paiknete Belgias ja lendate Gambia koondise mängudeks sinna? Kas see on Aafrika jalgpallis tavapärane praktika?
Esimese ametis oldud aasta elasin perega Gambias. Vaatasin palju kohaliku kõrgliiga mänge ning aitasin U17, U19 ja U23 koondiste tegevust korraldada. Praegu paiknen Belgias kahel põhjusel. Üks neist on arusaadavalt koroonaepideemia. Teine aga asjaolu, et Gambial on Euroopas üle 100 mängija. Mõned neist tippliigades ja -riikides, mõned mujal, näiteks Muhammed Sanneh Eesti Premium liigas Paide Linnameeskonnas.

Minu töö tähtis osa on neid mängijaid Euroopa erinevates otstes skautida. Enne koroonaepideemiat vaatasin iga kuu paari mängu, näiteks Šveitsis, Norras ja Rootsis. Avastasin ka mitmed Gambia jaoks uued mängijad, kes saavad meie koondist esindada. Mõned neist on sündinud Euroopas, mõned on põgenike järeltulijad.

Mul on nimekirjas üle 100 Euroopa liigades mängiva Gambia jalgpalluri. Seega praegu on Gambia kõrgliiga mängijal juba väga keeruline koondisesse mahtuda. Gambia on küll Aafrika mandri väikseim riik. Isegi väiksem kui Lesotho või Svaasimaa, aga jalgpalli järele ollakse hullud.

Kui kõrgel kohal nende enam kui 100 mehe seas on Eesti Premium liiga juhtivate paremkaitsjate sekka kuuluv Sanneh?
Üldse mitte madalal kohal! Tema Brüsseli Anderlechtis mängiv vend Bubacarr Sanneh on mu üks tähtsamaid mängijaid. Muhammed Sannehi tase on Eestisse saabumise järel oluliselt paranenud. Rääkisin sügisel ka Paide spordirdirektoriga, sest ta oli mul koondise eelnimekirjas.

Aga 23 lõppnimekirja kuuluva mehe seas on mul kaitsjaid ainult kuus, sest edurivis on vaja teha rohkem vahetusi kui kaitses. Jälgin Sannehit tähelepanelikult ja ta võib varsti koondisekutse saada.

Oleme seni tahtmatult puudutanud pea pidevalt koroonaviirust, mille mõju Euroopa jalgpallile on laialt teada. Kas oskate välja tuua mõned koroonaepideemiast tulenevad probleemid, mis on spetsiifiliselt omased just Aafrika jalgpallile?
Peamine mure on, et Euroopa tegi tervest Aafrika mandrist punase tsooni. Euroopa sees on reisimine lubatud. Ma saan iga hetk istuda lennukile ja sõita Eestisse või Hollandisse. Aga Aafrikasse reisimine on palju keerulisem, karantiininõuded on automaatsed sõltumata kohalikest oludest.

Samas tuleb meeles pidada, et kui Euroopa ongi üks suur avatud riik, kus piire sisuliselt ei eksisteeri, siis Aafrikas inimesed ei reisi. Viirus levib seal peamiselt siis, kui Euroopa ja Aasia inimesed sinna tulevad. Piire on Aafrikas lihtsam sulgeda ja distsipliin lennujaamades tugevam, sest inimesi on vähem ja seda kehtestada seetõttu hõlpsam.

Enne novembrikuiseid valikmänge ütlesin, et targem oleks neid mitte pidada, aga Aafrika jalgpalliliit oli telerahade tõttu surve all. Kui muudel spordialadel võisteldakse mullides, siis koondiste puhul pole see võimalik. Novembrikuus reisisid 300-400 Euroopa klubide jalgpallurit Aafrikasse ja tagasi ning sugugi mitte kõik nad ei saanud kasutada tšarterlende. Nakatumisrisk oli suur.

Minu meelest oli nende valikmängude novembris pidamine vastutustundetu, sest me võisime koroonaviiruse levikule Aafrikas hoogu juurde anda. Ma ei ütle, et Aafrikas koroonaviirust pole, aga seda on vähem kui Euroopas, sest piirid on kinni, reeglid karmimad ja inimesed vastutustundlikumad.

Olete treenerikarjääri jooksul töötanud maailma erinevates otstes. Nii polaarjoone taga Rovaniemis, Bangladeshis kui ka Kariibi merel, aga ikka ja jälle jõudnud tagasi Aafrikasse. Mis teid selle mandri ja tema jalgpalli juures nii väga köidab?
Suudan tõesti igal pool kohaneda. Aga Aafrika suurim tõmme on piiramatu hulk talenti. Taristu ja arendustöö on aga ilmselgelt Euroopaga võrreldes puudulik. Kui näiteks mu kodumaal Belgias on igal klubil oma noortesüsteem ehk metoodika, taristu ja inimressurss, siis Aafrikas seda pole. Too talent ei teki tänu heale keskkonnale ja õpetatud treeneritele, vaid loomulikul ehk metsikul teel.

Kui Aafrikas suudetaks noori jalgpallureid arendada samamoodi nagu Euroopas, siis võivad siinsed tippriigid nagu Ghana või Elevandiluurannik õige pea maailmameistriks tulla. Aafrika jalgpallurite tehniliste oskuste pagas on ju unikaalne ning soov oma riigi ees mängida tohutu. See on igale Aafrika mängijale auasi.

Ning kui Euroopas võib andekas atleet otsustada ka jäähoki või korvpalli kasuks, siis Aafrikas on jalgpall igas riigis kas ainuke või vähemalt peamine spordiala. Mängijates peituv kihk jalgpallis midagi saavutada on tohutu ka majanduslikel põhjustel – korralik profikarjäär aitab terve pere elujärge oluliselt tõsta. Teiseks saab anda panuse kodumaa suurte unistuste täitmisel.

Paljud Aafrika riigid on maailmas tuntuks saanud ju tänu jalgpallile. Enne Togo koondise osalemist 2006. aasta MM-il ja Emmanuel Adebayori ei teatud seda riiki üldse, samamoodi on Aubameyang teinud tohutut reklaami Gabonile. Jalgpalli mõju Aafrika elule on väga suur. See tähelepanu tekitab nii võimalusi äriks ehk elujärje parandamiseks kui ka uhkust. Jalgpall annab noortele Aafrika lastele usku, et nad võivad maailmas kuhugi jõuda. Ja mitte ainult jalgpallis, vaid ka muudel elualadel.

Ning Aafrikas töötamine paneb mind sageli ka mõtlema, et Euroopa jalgpall on meid ära rikkunud. Me ei näe enam ilusaid asju. 40-50 aastat tagasi polnud jalgpall ka Euroopas niivõrd tugeva ärimaiguga, aga Premier League'i tulekuga muutus kõik. Et Liverpooli ja Manchester Unitedit toetatakse Eestis rohkem kui Paidet või FC Florat, on ju kurb. Kirg endale tõeliselt lähedaste võistkondade suhtes on kadunud.

Euroopa jalgpalliäri on läinud liiga suureks ja tippliigad liiga võimsaks. Pole midagi kaunimat kohalikust derbist Eestis, Belgias või Soomes, kus enamik mängijaid platsil on kohalikud, kellest võivad sirguda koondislased. Minu meelest on Euroopa jalgpallist arvestatav hulk kirge kaduma läinud. Äriline külg pole paha, aga kirg on kohustuslik.

Aafrikas ei ole jalgpall äri, nagu Euroopas, vaid eluviis. See muudabki selle mandri jalgpalli minu jaoks imeliseks ja vastupandamatuks. Lisaks võimalus töötada ülimalt andekate mängijatega.