Teist aastat järjest Eesti naiste koondise aasta ilusaima värava eest jagatava Annika auhinna pälvinud Lisette Tammik lausus, et esikoha tulnud käärlöögi õnnestumise taga on aastaid lihvitud oskused.

Tammiku käärlöök päästis Eestile juulikuus võõrsil Luksemburgi vastu peetud EM-valikmängus viigipunkti. Eesti Jalgpalliajakirjanike Klubi (EJAK) hääletusel osalejad pidasid seda peaaegu üksmeelselt aasta ilusaimaks tabamuseks, sest 38 hääletajast andis Tammikule esikoha 37. Flora ründaja võitis auhinna teistkordselt, mullu peeti ilusaimaks tema väravat Iisraeli võrku.

Alates 2020. aastast välja antava auhinna on seni võitnud vaid kolm naist - esmalt Kristina Bannikova, seejärel kaks korda Vlada Kubassova ning nüüd kahel korral järjest Tammik. Vana aasta lõpus peetud jalgpalligalal aasta parima jalgpalluri auhinda vastu võtnud Kubassova lausus toona, et jagaks seda hea meelega hea sõbranna Tammikuga. Kas nood kaks ongi nüüd otsustanud, et teevad Eestis kõik auhinnalauad puhtaks?

"Meile meeldib neid jagada, jah!" naeris Tammik. "Aga tuleb nagu tuleb. Anname endast igal aastal parima ja esmatähtis on siiski tiimi edu. Kui saame ka individuaalselt parimad olla, siis see on lihtsalt boonus. Natuke viskame nalja selle üle küll, aga fookuses on võistkond."

Tammiku sõnul õppis ta juba väikesest peast, et jalgpallis ei saa isiklikku edu liialt taga ajada. "Sain need õppetunnid kätte, et kui hakkad liialt keskenduma individuaalsele auhinnale, kaob tiimimäng ära. Oleme ju kõik ühe eesmärgi nimel väljas. Arvan, et mängijatest keegi ei mõtle, et tahab olla mängu parim ja selle eest auhinna saada. Jah, parim tahad ikka olla, aga kõige tähtsam on siiski võit."

Ilus värav on siiski erilisem kui lihtsalt värav. "Kindlasti! Ja lüüa koondise eest niisama värav on juba suur au, aga veel aasta ilusaim ... Meil on alati väga rasked vastased, vahet pole, mis klassist. See on teine tase."

Kas ja kuidas saab käärlöögiväravaks üldse valmistuda? "Ütleksin, et minu võimekus on kujunenud aastate pikkusest palli toksimisest lisaks trennidele ka peale trenne ja igal võimalikul hetkel," kirjeldas Tammik. "Minu lapsepõlv möödus veel enne nutiajastut - ma olin ikkagi veel see viimane generatsioon, kes veetis enamiku oma ajast õues teiste tüdrukute ja poistega mängides. Suur osa tuleb sellest. Kindlasti ka üldse pikk jalgpalliajalugu - alustasin varakult ja mängisin palju poiste vastu. Ja kindlasti ka kõigi nende elementide harjutamine ka trennis."

Kui sageli Tammik siis käärlööke harjutab? "Vahel ikka tekib tuju!" muigas ta. "Iga nädal just mitte, aga teinekord tuleb ikka mõte, et prooviks. Aga väravat lüües tuli see puhta lihasmälu ja instinkti pealt. Oled värava poole seljaga, pall tuleb ja proovid lihtsalt pihta saada!" kirjeldas ta aasta värava sündi kerge muigega.

Välismaalgi karastunud 26-aastane Tammik mängib juba mitmendat aastat taas Eestis, ent ta on ka siinses keskkonnas viinud enda suhtumise võimalikult professionaalsele tasemele. "Olen juba sellises vanuses,  et mul on hästi välja kujunenud rutiin. Ma pole enam arengufaasis ega isegi lihvimisfaasis, vaid eeskätt on tähtsad enda vormis hoidmine, taastumine ja terve olemine. See on ajas veidi muutunud. Toitumine, uni ... detailid, mis lähevad veel omakorda detailideks. Muidugi on asju, mida pärast trenne lihvida, aga nii suurt rõhku ma sellele enam ei pane."

Tammik on ammu harjunud, et tema päevarežiim keerleb jalgpalli ümber. "Aja planeerimine on suur oskus, aga ma olen jalgpalli nii kaua mänginud, et mul on olnud terve elu aega seda õppida. Jalgpall on sellele oskusele kindlasti kõvasti kaasa aidanud. Kõik on võimalik! Mul on väga suur armastus selle mängu vastu ja nende inimeste vastu, kellega saan seda koos teha. See on nii suur edasiviiv jõud! Kuna olen võistkonnaala valinud, saan teiste inimestega suhelda ja sõpru leida. Ja isegi kui olete väga erinevad isiksused ja ei klapi, toob sport väga erinevad inimesed kokku. Näed, et kõik suudavad ühe kindla eesmärgi nimel vaeva näha ja ollagi sõbrad," kirjeldas Tammik.