Kahju, et Poola täna Santose vallandas. Tema vastu oleks isegi meie koondisel võimalus olnud.

Viimaseid tulemusi vaadates võib lootused ja ootused maha matta ja pessimistlikult, realistlikult ette kujutada 0:3 ja 0:4 kaotuseid. Ei pea pärast pettuma.

Sappinen on ainuke ründaja, kes võimeline väravaid lööma (keda enam pole), Zenjov ja Anier võivad ka üllatada. Kui ründajaid pole, siis Eesti väravaid ei löö. Ja siis ei tule ka võite. Poola-Ukraina ei ole Rootsist ja Belgiast oluliselt nõrgemad, kui üldse. Ajaloost sõelmängudel 0:4 Iirimaale on juba all. Kõikvõimalikud penaltiseeriad ja mingid finaalid kuskil x turniiridel on kaotatud.

Avatud treeningu põhjal tegelikult üldse ei imesta 0:5 kaotuste üle. Vaatasin imestusega, kas need on tõesti Eesti parimad mängijad, suur osa välismaalt. Saan aru, et pärast reisi kohe nädala esimeses trennis võetakse rahulikumalt. Aga kiiruseid, pingutamist, sisemist põlemist ja koha eest võitlemist ma küll ei näinud. Söödumängus sööt liikus üsna tempokalt, samas keskel kaitse rollis olnud mehed jooksid ringiratast pmst kordagi palli saamata. Ehk siis andis aimu kaitsjate hetke seisust.

Publik vaatamas, ollakse Eesti koondise trennis, mängus küll ühe eest väljas, kuid trennis peaks andma täiega? Mängudes ju ka põlemist polnud. Belgias Anieril oli, Rootsis Zenjovil, võibolla kellelgi veel, vahetused Belgias tõid natuke tahtmist juurde, aga muidu tujutu mittepingutav liikumine.

Olen näinud palju mänge Eesti meeste koondisel, kus hingestatus on kordades kõvem ja ka ka mängupilt parem.

Tasemes, kiirustes, oskustes, tempos mahajäämus muidugi on teine teema. Eks selle põhjuseks on iga noor, iga Eesti MV'l mängiv jalgpallimängija, kes sisimas soovib ja loodab kunagi arvestavaks jalgpalluriks saada - aga on platsil tegutsenud mõtteviisiga - miks ma pean praegu kiirustama, jooksma, terava liigutuse tegema, endast parima andma, ma olen ju niigi kõva tegija, oma võistkonna liider, keegi ei tee mulle ju pressi. Aega on. Igaüks meist, kes nii mõelnud ja teinud, on põhjuseks, miks meie koondislased on nii kehvad, sest me oleme loonud neile läbi aegade keskkonna, kus ei pea pidevalt endast parimat andma.

Aga ei arvestata, et alati on keegi minust parem, EU's on 500 mln inimest, Eestis 1,3. Maailmas 8 mld. Lähen välismaale ja seal on ees sadu, tuhandeid, sadu tuhandeid minust paremaid. Nad iga päev pingutavad, 10-15 a iga päev. Meil alles endised tippmängijad omandavad treeneritarkusi koolitajatelt, enda treeneritelt, kes tipptasemest suurt ei tea. Noortekoondistel on treenerina esimesi samme tegevad endised mängijad, kes saavad kogemusi, mitte pole spetsialistid, noortele annavad palju trenne, kes pole tippjalgpalluriks sirgumise teekonnaga kokku puutunud.

Alguses olid sakslane ja hollandlane EJLis noori arendamas, huvitav, et nüüd välismaalastest eemale hoitakse. Aga välismaalt võttes ka kunagi ei tea, kelle otsa satud. Närvihaige hollandlase Bernardi suguseid pole ka vaja.

Mõttekoht, miks välismaale läinud noored on meil mängivatest osavamad?
Miks näiteks Harju maakond on Võrust maakonnavahelistel selgelt üle või Flora võidab mingit madalama liiga väikest võistkonda 24:0? Mis paralleele saab tuua võrdluses Eesti vs välismaa tippriigid võ -klubid?

Kes ja kuidas saab vahe vähendamisele kaasa aidata? Kas piisab ühest inimesest?