Eestlastele on teada ütlus, et esimene vasikas läheb ikka aia taha. Sama juhtus Martin Reimi uue formatsiooni katsetamisega, sest see ei andnud loodetud tulemust.

Eesti koondise peatreener rääkis enne matši Armeeniaga, et Kaukaasia turnee on võimaluseks katsetada. Kuigi mullu saadi 5-4-1 formatsiooniga kaitse pidama, siis eelkõige tugevamate vastaste vastu jäi rünnakul vajaka. Reim teab, et kui kogu aeg samamoodi mängida, pole konkurentidel probleeme meie käikude kinni panemisega. Mida kõvem vastane, seda lihtsamini seda tehakse. Piisab vaid Eesti matšide video vaatamisest ja plaan ongi valmis. On selge: Eesti mäng vajab suuremat mitmekülgsust. Nädalavahetusel nägime Jerevanis esmakordselt 5-3-2 formatsiooni katsetust, aga see ei toonud oodatud tulemust, just mängulises mõttes. Vähemalt mitte esimesel katsel.

On arusaadav, et toimivaid asju pole mõtet lõhkuda - üheks selliseks asjaks on viiene kaitseliin. Aastaga on koondis selgeks saanud, kuidas kolme keskkaitsjaga mängida ning selle tunnistuseks on kasvõi fakt, et sedasi mängitud 15 kohtumisest oleme kaotanud vaid kolm - Belgiale, Bosniale ja Soomele.

Ometi on tihtilugu probleemiks olnud palli ette pidama jätmine. Seega ideena oli kaval proovida rünnakul senise ühe asemel kahte meest, ent tulemust see ei toonud. Kaitsemängust ma ei räägi. 5-3-2 formatsioon hoidis kaitsefaasis asjad samamoodi lukus nagu 5-4-1. Keskelt pandi tee kinni, vastased äärele suunates läks sinna kiirelt vastu äärekaitsja, kel oli selja taga julgestus - samas säilis tsenderduste puhul jõud kastis.

Ent rünnakute ülesehitus, eriti avapoolajal mängus Armeenia vastu, oli pehmelt öeldes kesine. Mis selle põhjustas? Tõenäoliselt just kogenematus uut formatsiooni mängida, lisaks meeste individuaalsed vead.

Kolm poolkaitsjat tähendas üht - nii Mattias Käit kui Siim Luts said omale senisest suurema tööpõllu. Tihti tuli olla nii keskel kui äärel samaaegselt. Sama rakendus ründajatele. Kui Käit ja Luts jäid keskele (Karol Mets pidi kontrolliva poolkaitsjana niigi seda tegema), pidid äärtele avanema ründajad Henri Anier ja Konstantin Vassiljev. Kui nemad läksid äärtele, ei jõudnud keskelt tugi alati piisavalt kõrgele.

Armeenia vastu oli esimesel poolajal suurimaks probleemiks see, et poolkaitsjad ei küsinud mängu ülesehitamisel söötu. Nad ei pakkunud ennast alla. Seda põhjusel, et taga oli juba kolm meest keskkaitsjate näol olemas. Kuna äärekaitsjad peavad selles olukorras niigi platsi võimalikult suureks tegema, üritasid ka poolkaitsjad tagaliinile ruumi juurde tekitada. Seetõttu otsisidki keskkaitsjad tihtipeale ette (pool)pikka söötu, mille kvaliteet jäi enamjaolt nigelaks. Heal tasemel suutis keskkaitsjatest mängu alustada vaid Ragnar Klavan. Joonas Tamm ja Madis Vihmann jäid sellega hätta.

Teisel poolajal Eesti palliga mäng paranes ja kindlasti on selles oma roll tõsiasjal, et poolkaitsjad (peamiselt Mets ja Käit) käisid julgemalt palli küsimas. Nad üritasid keskkaitsjatele pakkuda sööduvõimalusi ja neid mängu ülesehituse surve alt vabastada. Vahel see õnnestus, vahel mitte.

Mängu äärtele viies oli aga selgelt näha, et mehi valdas uudne olukord. 5-3-2 formatsioonis jäi rünnakutel äärtel raskus peaasjalikult äärekaitsjatele ehk Taijo Tenistele, Ken Kallastele ning teiseks poolajaks viimase välja vahetanud Artur Pikale. Nad olid küll tihti küljejoone kõrval olemas, aga sinna söödu saades oli nende vaat et ainus variant viia pall uuesti tagant läbi. Seda põhjusel, et puudusid tavapärased äärepoolkaitsjad. Neil lihtsalt ei olnud võimalik rünnakut äärest edasi viia.

Siim Luts pakkus neid variante vasakul äärel veidi aktiivsemalt, Käit paremal vähem ja ilmselt ta ei pidanudki seda tegema. Ehk taas pidid seda tegema ründajad. Kui üks ründajatest läks äärele, jäi aga ette keskele jõudu sama vähe nagu 5-4-1 formatsioonis mängides.

Reimi idee oli mõistetav, ent esmane teostus halb. Tõenäoliselt proovib ta seda teisipäeval Gruusia vastu uuesti ja siis kahe puhtaverelisema ründajaga. Ideeliselt võiks see formatsioon töötada, aga see vajaks ka sinna asetusse väga hästi sobivaid mängijaid.

Kui mängu ülesehitus peabki senisest enam toetuma keskkaitsjatele, siis on meil ju nii-öelda varus näiteks Enar Jääger, kes on jalaga mängus väga tugev. Samas mulle tundus, et näiteks Siim Luts ei saanud kõiki oma tugevusi selles asetuses maksvusele panna. Kolme poolkaitsjaga läheks vaja pigem naturaalsemaid keskpoolkaitsjaid. Sellisel juhul on samas oht, et äärtel jääb äärekaitsjatele liiga suur roll ning ründajad peavad olema paindlikumad, kui nad võib-olla tahaksid. Laupäeval ei säranud ka Konstantin Vassiljev, ent tema tugevuste kasutamiseks on vaja talle pall toimetada. Laupäeval ei saanud ta seda väga palju sellistes kohtades, kus tema trumbid esile kerkiksid. Mõistagi oli näha ka ta viimase aja praktika puudumist.

Tõeline tuleproov uuele asetusele tulebki vast Gruusia vastu. Reim ütles Armeenia matši järel: "Loomulikult ma ei ole rahul ründepoolega. See on koht, mis on alati raskem. Meil oli küll kaks meest üleval, aga siin oli probleemiks just kvaliteet, söötude vastu võtmine ja palju lihtsaid pallikaotuseid. See oli esmane, mis silma jäi." Nüüd on treener saanud teha analüüsi ja meestele selgitada, mida tuleb teha teisiti. Kui asi ikka ei tööta, on see kindlasti tagasilöök.

Kahtlemata on Reimil vaja katsetada ning Kaukaasia turnee on selleks kõige õigem aeg ja koht. Lihtsalt tekib küsimus, mis saab siis, kui kahe ründaja variant ei hakkagi tööle? Kolme keskkaitsja juurde jäädes ei ole enam väga palju alternatiive. Neljasele tagaliinile üleminek ei oleks hetkel ilmselt ka õigustatud. Seega tuleb treeneritel mõelda, kuidas kaitsefaasi 5-3-2 või 5-4-1 ründefaasis sedasi ümber mängida, et ees oleks rohkem jõudu ning taha ei tekiks ohtu.

Nagu ütlesin: kaitsefaasis uus formatsioon õnnestus, ent selle peamine eesmärk oli rünnakuid parandada. Sellega treenerid esimesel katsel toime ei tulnud. Loodetavasti korjab juba teisipäev praegu veel õhus püsivad küsimärgid ründemängu kohalt.