Üle kümne aasta Inglismaa kõrgliigas mänginud ja karjääri tipphetkedel aastatel 2001-05 Liverpooli nimekirja kuulunud väravavaht Chris Kirkland rääkis avameelses intervjuus võitlusest ravimisõltuvusega, mis tekkis valuvaigistite tarvitamisest.

Hetke, mil ta mõistis, et peab midagi muutma, oskas Kirkland The Guardianiga vesteldes väga täpselt välja tuua. See leidis aset tänavu veebruaris, kui ta Liverpoolis lihtsalt ära eksis. "Võtsin paar tabletti sisse ja tundsin peagi, et nüüd vist suren. Ma lihtsalt ei teadnud enam, kes ma olen. Ma ei mäletanud, kus mu kodu on. Jõudsin koju vaid tänu sellele, et lõin auto navigatsioonisüsteemi sisse märksõna "kodu" ja see oli õnneks sinna varem salvestatud. Kes teab, kuhu oleksin muidu välja jõudnud," kirjeldas Kirkland hirmutavat seika.

"Koju jõudes hakkas mul kohutavalt halb. Viskasin voodisse pikali ja magasin järjest umbes 18 tundi. Kui lõpuks silmad avasin, läksin ja võtsin autost tabletipurgi ning lasin rohud veega tualetist alla," rääkis ta.

Karjääri jooksul lisaks Liverpoolile Premier League'is ka Coventry Cityt, West Bromwich Albioni ja Wiganit esindanud Kirkland lõpetas karjääri 2016. aastal Preston North Endis. 2006. aastal korra ka Inglismaa koondise eest väljakule pääsenud väravavahti segas aastaid tugev seljavalu ning sellest vabanemiseks asuski ta valuvaigisteid tarvitama. Esimesed probleemid ilmnesid juba kümmekond aastat tagasi.

Kirkland oli just sõlminud 2013. aastal lepingu Sheffield Wednesdayga, kui esmakordselt aru sai, et tabletid mõjuvad talle halvasti. Peamiseks sümptomiks osutus aina süvenev depressioon. Sõltuvuse varjamiseks õppis Kirkland valetama nii oma naisele Leeonale ja tütrele Lucyle kui ka arstidele.

"Helistasin arstile, et kaotasin tabletid ära, kas saaks juurde. Hankisin neid internetist, ükskõik kust. Oli hetki, mil oleksin pidanud olema kokkulepitud paigas, aga kuna olin liiga palju tablette võtnud, olin peast sassis. Pidin helistama ja valetama, et autol läks rehv katki. Või midagi muud sellist. Ja kui jätsin kokkulepitud kohta minemata, tundsin end kohutavalt halvasti," meenutas Kirkland.

"Võtsin päevas 2500 milligrammi Tramadoli. Lubatud on maksimaalselt 400 grammi. Lõpuks ei olegi tablettidest ka mingit kasu, nad ajavad su lihtsalt hulluks. Valetad muudkui endale, sest korrutad: järgmisel nädalal lõpetan, järgmisel nädalal lõpetan. Paaril eriti hullul juhul võtsin 10-12 tabletti ja mul tekkisid oma kodus hallutsinatsioonid. Süda peksles, vaakusin teadvuse ja teadvusekaotuse piiril," kirjeldas väravavaht toonast elu.

"See lõi mõneks päevaks mõistuse pähe, sest mõtlesin tõsimeeli, et teen endale niimoodi otsa peale. Aga siis võtab sõltuvus jälle oma, keha vajab uut annust, valu tuleb tagasi ja sa tead, et kui tableti kätte saad, vabaned sellest. Tekkis olukord, kus ma ei tahtnud inimestega rääkidagi, mis tegi muidugi Leeona ja Lucy elu väga keeruliseks. Kuid ilma nendeta ei oleks ma elus, see on päris kindel," sõnas Kirkland.

Praegu teeb Leeona talle igal nädalal mitu testi, et mehel oleks kergem end ravimitest eemal hoida. Samas on pere teinud kõik, et Kirklandil poleks võimalust valuvaigisteid kätte saada. Näiteks perearstile on sõnad peale loetud, et ta ei tohi mehele iialgi valuvaigisteid välja kirjutada. "Isegi postiljon teab, et ta ei tohi mitte ainsatki kirja ega pakki minu kätte anda, kuna ma ju tellisin ravimeid salaja netist. Kõik asjad peavad minema esmalt Leeona kätte. Loodetavasti on sellest abi, et niisugused ajad enam kunagi tagasi ei tuleks," lausus Kirkland.