Luup peale | Chelsea kukutas Atletico ehk Hispaania ülemvõim Euroopas saab otsa ja Inglismaa tõuseb troonile (0)
Meistrite liiga 1/8-finaali korduskohtumises alistas Londoni Chelsea koduväljakul 2:0 Madridi Atletico ning jõudis koguskooriga 3:0 kaheksa parema sekka. Võitjate väravad lõi Hakim Ziyech ja Emerson, Atletico lõpetas mängu vähemuses ja kohtunikku kirudes.
Tulevärki Stamford Bridge'il peetud kohtumise algfaas ei pakkunud. Tegu polnud ka ettevaatliku või tasase jalgpalliga, vaid mõlemad mängisid pigem ikkagi ambitsioonikat jalgpalli, aga meeldejäävate võimaluste tekitamisega hakkama ei saadud.
Enim elevust tekitas Chelsea järjekindel otsus tagant madala ja lühikese sööduga edeneda. Võõrustajate otsused olid julged, aga mitte lõplikult veenvad, sest Atletico surve alt pääsemised olid sinist värvi verd pumbanud südamete maitse jaoks sageli liiga napid.
Esimese märkimisväärse võimaluse tekitas Chelsea, kui 19. minutil pääses karistusalast löögile Timo Werner, aga ei saanud raamidele pihta. 26. minutil vedas Chelsea kaptenist keskkaitsjal Cesar Azpilicuetal, et talle ei vilistatud Yannick Carrasco tirimise eest viga, millega oleksid paratamatult kaasnenud penalti ja punane kaart. Ka VAR otsustas mitte sekkuda.
Poolaja edenedes oli initsiatiiv kandunud üha enam Atletico valdusse, aga 34. minutil jäädi kaotusseisu. Atletico kaotas vastase trahvikasti lähedal palli ja Chelsea pääses kontrasse. Põhitöö tegi ära Werner, kes vahetas seinasöödu Kai Havertziga, vedas palli trahvikasti ja leidis sööduga Hakim Ziyechi, kelle löök lipsas Jan Oblaki põlve alt võrku.
Kahe mängu kokkuvõttes 0:2 kaotusseisu jäämine võttis Atleticol poolaja lõpuni masti maha, rünnakutest kadusid siht ja usk. Ning vaheajalt naasmine ei teinud asja paremaks. 48. ja 57. minutil vajas Atletico häid tõrjeid Oblakilt, et ära hoida vastavalt Werneri ja Ziyechi löökide väravasse jõudmine.
60. minutil vahetas Atletico peatreener Diego Simeone välja edurivis nähtamatuks jäänud Luiz Suarezi, keda asendas Angel Correa. Initsiatiiv läkski külalistele (iseasi, kas Suarezi väljavahetamise tõttu) ja Edouard Mendy trahvikastis tekitati ka paar mõõdukalt ärevat olukorda, aga 82. minutil sai Atletico lõpuspurt otsa.
Kogenud Saksamaa kaitsja Antonio Rüdiger oli oma Montenegro kolleegi Stefan Savici närvidel niivõrd edukalt mänginud, et Chelsea karistusalas nurgalööki oodates äsas viimane esimesele küünarnukiga rindu. Orsato taskust tõusis punane kaart, mis jättis Atletico vähemusse.
90+2. minutil pääses Joao Felix küll ohtlikult löögile, aga Mendy tõrjus. Kaks minutit hiljem pani Chelsea kohtumisele veel ka kauni punkti, kui kontrarünnaku lõpetas resultatiivselt mõni sekund varem vahetusest sekkunud Emerson. Chelsea võitis 2:0, kokkuvõttes 3:0 ja sammus veerandfinaali. Soccernet.ee tähelepanekud:
See Chelsea – Atletico 1/8-finaal jääb kõige enam meelde esimese kohtumise võiduvärava kaudu, sest Olivier Giroud' ülepeakäärlöök kolm nädalat tagasi peetud avamängus oli tõesti hiilgav. Aga kui otsida duelli võtmemomenti, tuleb liikuda tänase mängu 26. minuti juurde, kui Chelseal vedas väga, et VAR otsustas mitte sekkuda.
Atletico rünnak päädis sellega, et Chelsea kaitseliini taha sokutati mõnus, täpne ja madal sööt, mille suunas spurtis Carrasco, keda belglase spurdi maha maganud Azpilicueta selja tagant kõhust tiris. Õrnalt, aga tiris. Carrasco kukkus, aga itaallasest kohtuniku Daniel Orsato vile vaikis. Atletico protesteeris ägedalt, aga ka VAR otsustas olukorra ülevaatamise järel, et ei kutsu Orsatot monitori juurde kordust vaatama.
Ilmselt oleks VAR täpselt samamoodi talitanud – kohtunikku kordust vaatama ei kutsuta – ka siis, kui Orsato oleks olukorrast penalti vilistanud. Azpilicueta tiris, aga õrnalt ja korraks. Haare lõppes karistusalas ehk vea fikseerimise puhul oleks järgnenud penalti. Ja mis vähemalt sama oluline – ka punane kaart, sest Chelsea kaitsja ei proovinud mängida palli, mille puhul pääsenuks ta kollasega.
Orsato Chelsea jaoks armuline otsus ei olnud vale. Nagu poleks olnud vale ka Azpilicueta eemaldamine ja Atleticole penalti määramine. Intsident on hea näide hallist alast, mis jalgpallireeglites alati on eksisteerinud ja sinna ka jääb. Kõike pole võimalik kirja panna, mingid asjad sõltuvad tunnetusest ja/või isiklikust arvamusest.
Ning VAR-i tegutsemisloogikaks on määratud, et kui videokohtunik arvab kordust vaadates, et see oligi 50:50 otsus, siis kohtunikku asja igaks juhuks üle vaatama ei kutsuta. Seda tehakse ainult siis, kui VAR arvab, et kohtunik tegi väljakul vale otsuse. Kui üle hakataks vaatama ka olukordi, kus otsus oli võib-olla vale, käiksid kohtunikud monitori juures ebamõistlikult sageli.
2010ndad kuulusid Euroopa klubijalgpallis vaieldamatult Hispaaniale. Cristiano Ronaldo ja Lionel Messi ning Madridi Real ja FC Barcelona olid tegijad, kes määrasid kammertooni. Ning tõhusat abi pakkus neile Meistrite liigas kahel korral finaali jõudnud Atletico. Nüüd on Hispaania ülemvõim kadumas.
Kui ei juhtu midagi väga ootamatut, möödub Inglismaa käimasoleva hooaja järel eurosarjatulemuste põhjal koostatavas UEFA klubijalgpalli edetabelis Hispaaniast ja tõuseb tagasi liidrikohale, mis kaheksa hooaja eest La Ligale loovutati. Tänavu mängib Meistrite liiga veerandfinaalis kolm Inglismaa klubi ühe Hispaania oma vastu (Manchester City, Liverpool ja Chelsea vs Madridi Real).
Eelmise kümne aasta jooksul juhtus vaid 2019. aastal, et Inglismaa esindajaid oli kaheksa parema seas rohkem kui Hispaania omi. 2011. aastal oli seis 2:2, ülejäänud kaheksal puhul võttis Hispaania võidu (skoorid 2:1, 3:0, 3:2, 3:0, 3:1, 3:1, 3:2 ja 2:1). Vahemiku 2011-2020 veerandfinalistide skoor oli Hispaania kasuks 25:13.
Kolme viimase hooaja ehk vahemiku 2019-2021 lõikes on skoor aga Inglismaa kasuks 7:4. Ning märgid viitavad, et see pole juhus, vaid uus trend, sest Real ja Barcelona ei suuda enam Euroopas domineerida. Eelkõige ebamõistlike finantsotsuste tõttu, mis omakorda kahandavad võimet esindusmeeskonda piisavalt värskena hoida.
2012. aasta Euroopa meistermeeskonna jaoks ei tohiks veerandfinaali jõudmine ju olla teab mis suur saavutus, aga esmamulje on petlik. Kui vaadata täpsemalt Chelsea tulemusi Meistrite liigas, on Atletico alistamine ja kaheksa parema sekka jõudmine ikkagi päris erakordne sündmus.
Kui vahemikus 2004-2009 jõudis Chelsea Meistrite liigas neli korda poolfinaali ja korra finaali, siis seejärel on kaheksa parema seas oldud vaid kolm korda: veerandfinaal 2011, võit 2012 ja poolfinaal 2014. Järgmisest kuuest hooajast kahel Chelsea Meistrite liigasse ei kvalifitseerunud, ülejäänud neljal (sh mullu) langeti konkurentsist 1/8-finaalis.
Thomas Tucheli algus Chelsea peatreenerina on seega olnud igas mõttes muljetavaldav. Tema käe all pole meeskond endiselt kaotanud ainsatki kohtumist mitte üheski võistlussarjas ning lisaks aitas sakslane nad üle tõkkest, mis viimastel aastatel ikka ja jälle ületamatuks osutunud. Ning seda duellis, kus nad polnud kaugeltki selged soosikud, vaid vastaseks vaieldamatult Euroopa eelmise kümnendi absoluutsete tipptegijate sekka kuuluv klubi.
Suurte lootustega suvel RB Leipzigist Chelseasse saabunud, aga talvel terava kriitika alla sattunud Saksamaa koondise ründaja Werner jäi küll ise väravata, aga mängis hästi ja meeskonnale kasulikult. Otsustava 1:0 värava puhul polnud ta ainult resulatiivse söödu andja, vaid terve rünnaku idee autor ja peamine teostaja.
Londoni Chelsea - Atletico Madrid 2:0 (1:0), kahe mängu kokkuvõttes Chelsea edasi 3:0
34. Hakim Ziyech, 90+4. Emerson
Eemaldamine: 82. Stefan Savic (Atletico)
